Liivakella sanatoorium. Bruno Schulz
Читать онлайн книгу.
üle tema õla, mitte sedavõrd uudishimust, vaid et uuesti joobuda tema noore keha lõhnast, mille võlu oli end minu hiljuti ärganud meeltele ilmutanud.
„Vaata,” ütles ta, taludes protesteerimata minu liibumist tema vastu, „kas on võimalik, et kellelgi on maani juuksed? Ma tahaksin ka selliseid.”
Heitsin pilgu pildile. Suurel paberilehel oli kujutatud jässakat ja tugevat naist, kelle näost õhkus energiat ja elukogemusi. Selle daami peast sai alguse määratu juustevillak, mis langes õlgadelt paksude keerdus salkudena maani välja. See oli mingisugune uskumatu looduse kõrvalekalle, juuksejuurtest kasvanud kohev ja laineline palitu, raske oli endale ette kujutada, et selline koorem ei tekitanud valu ega halvanud seda kandvat pead. Aga selle toreduse omanik näis seda kandvat uhkusega, rasvases kirjas tekst pildi kõrval selgitas seda imelugu ja algas sõnadega: „Minul, Anna Csillagil, sündinud Moraavias Karlovices, ei tahtnud juuksed kuidagi kasvada…”
See oli pikk lugu, ülesehituselt sarnane Iiobi looga. Jumala tahtel ei olnud Anna Csillagit juustega õnnistatud. Kogu linnake haletses teda tema puude pärast, mis andestati talle tema laitmatu elu tõttu, ehkki päris ilma süüta ei võinud ta nüüd ikka ka olla. Ja kas näed, innuka palvetamise tagajärjel võeti temalt needus. Anna Csillag sai armu ilmutusena, talle anti märke ja suuniseid ning ta valmistas mikstuuri, mis andis tema peanahale viljakuse tagasi. Tal hakkasid juuksed kasvama ja vähe sellest, ka tema meest, vendi ja nõbusid õnnistati üleöö musta ja tiheda karvakasvuga. Teisel lehel oli Anna Csillag kuus nädalat pärast retsepti toonud ilmutust, ümbritsetuna vendadest, vennapoegadest ja õemeestest, kõik mehed olid vööni habemete ja vägevate vuntsidega, sellist lausa eheda karuliku mehelikkuse plahvatust oli vaimustav vaadata. Anna Csillag tegi õnnelikuks kogu linnakese, mille elanikele langes tõeline õnnistus laineliste juuksepahmakate ja kohevate lakkade kujul ning mille meessoost asukad pühkisid maad habemete nagu laiade luudadega. Anna Csillagist sai karvakasvu apostel. Teinud õnnelikuks kodulinna, tahtis ta nüüd teha õnnelikuks kogu maailma, ta palus, innustas ja anus, et see võtaks temalt vastu Jumala anni, selle imeravimi, mille saladust teadis vaid tema üksi.
Lugesin seda lugu üle Adela õla ja järsku tabas mind mõte, millest lõin üleni leekidesse nagu välgulöögiga pihtasaanu. See oli ju Raamat, selle viimased leheküljed, selle mitteametlik lisa, justkui hoone tagatiib täis kola ja träni! Vikerkaarekillud tantsisid mustrilisel tapeedil, ma rebisin paberid Adela käest ja vastuvaidlemist mittesallival toonil pahistasin: „Kust sa võtsid selle raamatu?”
„Tobujuss,” ütles ta õlgu kehitades, „see on siin kogu aeg olnud ja iga päev rebime siit lehti lihuniku juures käimiseks või siis isa hommikusöögi pakkimiseks.”
IV
Jooksin oma tuppa. Hingepõhjani erutatud, palged hõõgvel, hakkasin värisevi käsi neid lehti lappama. Kahjuks oli neid vaid paarteist. Ei ühtki lehekülge päristekstiga, üksnes kuulutused ja teadaanded. Kohe järgmisel lehel pärast pikajuukselise sibülli ettekuulutusi reklaamiti ravimit kõigi tõbede ja hädade vastu. Elsa – luigepildiga palsam – oli selle võlurohu nimi. Lehekülg oli täis selle imeväärset toimet kogenud inimeste liigutavaid tõendusi ja tunnistusi.
Transilvaaniast, Slavooniast ja Bukoviinast rühkisid kohale tervenejad, et tunnistust anda, innukalt ja liigutatult oma lugu rääkida. Nad tulid sidemeis ja küürus, raputades juba tarbetuid karke, kiskusid sidemed silmadelt ja plaastrid paisetelt.
Nende santide rännaku taga oli näha kaugeid ja morne, kriitvalge taevaga linnakesi, kus inimesed olid köidikus oma väikese saatuse küljes, millest ei jaksanud end hetkekski lahti rebida. Kingsepp oli läbi ja lõhki kingsepp, lõhnas naha järele, tal oli väike ja lahja nägu, lühinägelikud kahvatud silmad värvitute ripnevate vuntside kohal, ning ta tundis end hingepõhjani kingsepana. Ja kui neil ei valutanud nende mädapaised, kui nende luud-liigesed ei andnud tunda, kui vesitõbi ei ajanud neid asemele pikali, siis olid nad õnnelikud oma värvitus ja hallis õnnes, siis suitsetasid nad odavat ja kollast keiserlikku-kuninglikku tubakat või siis unelesid nürilt loteriiputka ees.
Kassid jooksid neil üle tee, küll vasakult, küll paremalt, nad nägid unes musta peni ja nende käed sügelesid. Vahel kirjutasid nad näidise järgi kirju, kleepisid hoolega margi ümbrikule ning poetasid selle kõhkluse ja kahtlusega postkasti, millele põrutasid igaks juhuks rusikaga, seda justkui unest äratades. Ja pärast lendasid läbi nende unede valged tuvid, kirjad noka vahel, ja kadusid pilvedesse.
Järgmised leheküljed tõusid juba argiasjadest kõrgemale, puhta luule valdkonda.
Seal olid akordionid, tsitrid ja harfid, mida kunagi ammu mängisid inglikoorid ja mis nüüd tänu teaduse progressile olid taskukohase hinnaga ka lihtsa inimese jaoks, jumalakartlikule rahvale vaimu kosutuseks ja väärikaks meelelahutuseks.
Seal olid leierkastid, tõelised tehnikaimed, sisemusse peidetud flöötide, kõristite ja viledega, väntorelid, mis trillerdasid magusasti kui pesatäied nutta tihkuvaid ööbikuid, hindamatu aare invaliididele, tulutoov instrument santidele ja üldiselt hädavajalik igas muusikat armastavas peres. Ja need imeliste värvidega leierkastid rändasid väikeste hallide vanameeste turjal, kelle näod, millele elu oli oma jäljed jätnud, olid justkui ämblikuvõrgu all peidus ja täiesti ilmetud, näod vesiste ja liikumatute silmadega, mis vaikselt tühjaks jooksid, näod, millelt elu oli maha pudenenud, värvitud ja süütud näod nagu puukoor, mis on ilmamuutustest pragunenud ning lõhnab üksnes vihma ja taeva järele.
Nad olid juba ammu unustanud oma nime ja selle, kes nad kunagi olid, ning liipasid nüüd oma suurte ja raskete saabastega, küürus ja põlved kookus, täiesti sirget ja üksluist joont pidi keset kaasinimeste käänulisi ja keerulisi radu.
Valgetel pilves ennelõunatel, külmast kangetel ja argitoimetustest tulvil ennelõunatel eraldusid nad märkamatult rahvamassist, panid leierkasti pukile tänavanurgal taeva kollase viiru all, millesse lõikusid telegraafitraadid, keset ülestõstetud kraega tuimalt ruttavaid inimesi, ja päästsid leierkastist valla meloodia, mitte algusest, vaid sealt, kus eile pooleli jäid, ja mängisid „Daisy, Daisy, ootan su vastust…”, samal ajal kui korstnatest paiskus õhku uhkeid suitsupahvakuid. Ja kummaline asi – see meloodia, vaevu pihta hakanud, hüppas kohe õigesse tühimikku sellel tunnil ja sellel maastikul, nagu oleks alati kuulunud sellesse mõtlikku ja iseendasse eksinud päeva, selle taktis hakkasid liikuma ruttajate mõtted ja hallid mured.
Ja kui see meloodia mõne aja pärast lõppes leierkasti sisemusest justkui vägisi väljakistud kõrge veniva vilega ning hakkas kõlama täiesti teisest ooperist lugu, peatusid mõtted ja mured hetkeks, otsekui selleks, et sammu teiseks seada, siis aga hakkasid pikemalt mõtlemata vastassuunas keerutama leierkasti viledest kostva uue meloodia rütmis: „Oh, Małgorzata, mu südame aare…”
Ja selles ennelõuna nüris ükskõiksuses keegi isegi ei märganud, et maailma tähendus on kardinaalselt muutunud, et see ei tõtanud enam „Daisy-Daisy” taktis, vaid hoopis vastupidi, „Małgorzata…” omas.
Keerame uuesti lehti… Mis see on? Kas kevadvihm? Ei, lindude vidin pudeneb hallide haavlitena vihmavarjudele, sest siin pakutakse tõelisi Harzi kanaarilinde, puuride kaupa ohakalinde ja kuldnokki, korvide viisi tiivulisi lauljaid ja lobisejaid. Vilajad ja kerged, nagu vatti täis topitud, ergult ja osavalt justkui nagisevatel liigenditel hüpeldes, kädistades kui kellakäod, olid nad lohutuseks üksinduses, asendasid vanapoistele kodukolde soojust, tõid ka kõige kalgimasse südamesse õndsa emaliku tunde, sest nii palju oli neis seda linnupojalikku liigutavust, ning isegi pärast lehe keeramist kostis ikka veel nende peibutav vidin.
Aga mida edasi, seda enam käis alla see hale raamatujäänus. Nüüd sumpas see mingite kahtlaste šarlatanlike ennustuste soos. Pikas mantlis, pooleldi musta habeme all peidus naeratusega – kes pakkus siin oma teenuseid? Sinjoore Bosco Milanost, musta maagia meister, rääkis kaua ja segaselt, samal ajal midagi sõrmeotstega näidates, mis ei teinud asja sugugi selgemaks. Ja ehkki enda arust jõudis ta imetlusväärsete järeldusteni, mida ta näis sõrmede vahel hetke õrnalt kaaluvat, enne kui need lendusid, ning ehkki ta juhtis hoiatava kulmukergitusega tähelepanu dialektika vaevumärgatavatele kurvidele, valmistumas ise millekski erakordseks,