Henry Sugari imeline lugu ja veel kuus juttu. Roald Dahl
Читать онлайн книгу.
äärt. Gordon Butcher hõõrus sõrmedega eseme serva ning siis veel korra. Äkitselt helgatas serv rohekalt ning ta kummardus üha lähemale, puurides pilgu alla väikesesse auku, mille oli oma kätega kaevanud. Veel viimast korda hõõrus ta eseme serva sõrmedega puhtaks ning valguse käes nägi ta selgelt maasse maetud muistse metalli eksimatut sinakasrohelist paatinat ja ta süda jättis löögi vahele.
Siinkohal tuleks selgitada, et Suffolki selles piirkonnas ja iseäranis Mildenhalli ümbruses on talunikud juba aastaid mullast üles kaevanud igasugu muistseid esemeid. Hulgaliselt on leitud igiammusest ajast pärinevaid ränikivist noolepäid, kuid mis veelgi põnevam: leitud on ka Vana-Rooma keraamikat ja tööriistu. Teadaolevalt eelistasid roomlased riigi seda piirkonda ajal, mil nad olid Britannia okupeerinud, ning kõik kohalikud talunikud on seega vägagi teadlikud võimalusest leida päevatöö ajal midagi põnevat. Nõnda käisid Mildenhalli inimesed alati ringi teadmisega, et nende maa põues on varjul aardeid.
Gordon Butcheri vahetu reaktsioon selle hiigelsuure taldriku serva nägemisele oli kummaline. Ta tõmbus otsekohe eemale. Seejärel tõusis ta jalgele ja keeras äsja avanenud vaatepildile selja. Ta jäi paigale vaid piisavalt kauaks, et lülitada traktori mootor välja, ning kõndis siis kiirel sammul tee poole.
Ta ei teadnud täpselt, milline impulss sundis teda kaevamist katkestama ja minema kõndima. Ta ütleb teile, et ainus asi, mida ta noist esimestest sekunditest mäletab, oli ohu aimus, mille see väike rohekassinine laik temas tekitas. Hetkel, mil ta seda sõrmedega puudutas, läbistas tema keha justkui elektrilöök, ning tal tekkis võimas eelaimus, et selline asi võib hävitada paljude inimeste rahu ja õnne.
Alguses soovis ta esemest ainult eemale pääseda, jätta see sinnapaika ja sellega enam mitte kunagi kokku puutuda. Ent kui ta oli kõndinud umbes sada jardi, aeglustas ta sammu. Thistley Greenilt välja viiva värava juures jäi ta seisma.
“Mis sul ometi viga on, härra Gordon Butcher?” küsis ta huilgavas tuules valjusti. “Kas sa kardad või mis? Ei, ma ei karda. Aga ma ütlen sulle ausalt: ma pole vaimustuses, et pean sellega üksi tegelema.”
Samal hetkel meenus talle Ford.
Talle meenus kõigepealt Ford, sest just Fordi jaoks ta seda tööd tegi. Teiseks meenus talle Ford sellepärast, sest ta teadis Fordi olevat omamoodi vanakraamikoguja, kes hoidis alles kõiksugu vanu kive ja noolepäid, mida inimesed aeg-ajalt ikka selles kandis välja kaevasid ning siis Fordile tõid ja Ford oma elutoa kaminasimsile üles seadis. Usuti, et Ford müüb asju edasi, kuid keegi ei teadnud ega hoolinud, kuidas ta seda teeb.
Gordon Butcher võttis suuna Fordi maja poole, sammus põlluväravast kiiresti välja kitsale teele ning kõndis mööda teed ümber põllu vasakpoolse terava nurga kuni Fordi majani. Ta leidis Fordi oma suures kuuris kummuli katkist äket parandamas. Butcher jäi ukse juurde seisma ja ütles: “Hr Ford!”
Ford vaatas ringi, ilma et oleks end sirgu ajanud.
“Noh, Gordon,” vastas ta, “mis on?”
Ford oli keskealine või veidi vanem, kiilaspäine, pika ninaga mees, kelle näol oli kaval rebaseilme. Tal oli kitsas ja pire suu ning kui ta sulle otsa vaatas ja sa nägid tema pingule tõmmatud suud ja huulte kitsast tõredat joont, teadsid sa, et see suu ei naerata kunagi. Tal oli taanduv lõuajoon, väga pikk ja terav nina ning metsas elava kibestunud vana kavala rebase olek.
“Mis on?” küsis ta ja vaatas äkke kohalt üles.
Gordon Butcher seisis ukse juures, põsed külmast sinised, hingeldas kergelt ja hõõrus aeglaselt käsi teineteise vastu.
“Ader murdus traktori küljest lahti,” lausus ta vaikselt. “Maa sees on mingi metallist ese. Ma nägin seda.”
Ford võpatas. “Missugune metallist ese?” küsis ta järsult.
“Lapik. Üsnagi lapik nagu mingisugune hiigelsuur taldrik.”
“Sa ei kaevanud seda välja?” Ford oli end nüüd sirgu ajanud ning ta silmis välgatas midagi röövlinnulikku.
“Ei, ma jätsin selle sinnapaika ja tulin otse siia,” vastas Butcher.
Ford läks kiiresti kuuri nurka ja võttis naela otsast oma mantli. Ta leidis ka mütsi ja kindad, seejärel labida ning liikus ukse poole. Ta täheldas Butcheri olekus midagi kummalist.
“Oled sa kindel, et tegu oli metalliga?”
“Koorikuga kaetud,” vastas Butcher. “Aga igal juhul metall.”
“Kui sügaval?”
“Maapinnast kaksteist tolli. Vähemalt selle ülemine ots oli kaheteistkümne tolli sügavusel. Ülejäänu on sügavamal.”
“Kust sa tead, et see oli taldrik?”
“Ei teagi,” vastas Butcher. “Ma nägin ainult väikest osa servast. Aga minu meelest nägi see välja nagu taldrik. Hiigelsuur taldrik.”
Fordi rebasenägu tõmbus elevusest päris valgeks. “Tule nüüd,” kutsus ta. “Lähme tagasi ja vaatame järele.”
Kaks meest astusid kuurist välja vinge, üha raevukamalt puhuva tuule kätte. Ford väristas õlgu.
“Neetud sant ilm,” ütles ta. “Olgu neetud see sant ja külm ilm,” ning ta peitis oma teravatipulise kavala näo sügavale mantlikrae varju ja asus Butcheri leiu võimaluste üle järele mõtlema.
Ford teadis midagi, mida Butcher ei teadnud. Ta teadis, et 1932. aastal oli üks Lethbridge’i-nimeline mees, Cambridge’i ülikooli anglosaksi arheoloogia õppejõud selles piirkonnas väljakaevamised korraldanud ning toonud tegelikult otse Thistley Greenil maa seest välja ühe Rooma-aegse villa vundamendi. Fordil püsis see meeles ja ta kiirendas sammu. Butcher kõndis sõnatult kõrval ning peagi jõudsid nad pärale. Nad läksid väravast sisse ja üle põllu adra juurde, mis lebas traktorist umbes kümne jardi kaugusel.
Ford laskus adra esiosa kõrvale põlvili ja vaatas sisse väikesesse auku, mille Gordon Butcher oli paljakäsi kaevanud. Ta puudutas kinnastatud käega rohekassinise metalli serva. Ta kraapis eest veel veidi mulda. Ta kummardas sügavamale ettepoole, nii et tema terav nina ulatus otse auku. Ta tõmbas sõrmedega üle koreda rohelise pinna. Siis ajas ta end püsti ja teatas: “Tõmbame adra eest ja kaevame veidi.” Ehkki tema peas paiskus parajasti õhku ilutulestik ja värinad jooksid üle kogu ta keha, sundis Ford oma hääle kõlama väga vaikselt ja igapäevaselt.
Ühisel jõul sikutasid nad adra paar jardi tahapoole.
“Anna mulle labidas,” ütles Ford ning asus umbes kolmejalase läbimõõduga ringis juba nähtava metallitüki ümber ettevaatlikult mulda välja kaevama. Kui auk oli kaks jalga sügav, viskas ta labida käest ja kaevas paljakäsi edasi. Ta laskus põlvili ja kraapis mulda eest, ning järk-järgult kasvas väike metallilaik üha suuremaks, kuni viimaks lebas nende ees suure ümmarguse kettana hiiglaslik taldrik. Selle läbimõõt oli ühtekokku kakskümmend neli tolli. Adra madalam osa oli puutunud kõigest taldriku tõstetud serva keskosa, sest mõlk oli näha.
Ford tõstis taldriku ettevaatlikult august välja. Ta tõusis püsti, pühkis sellelt mulla maha ning keerutas siis mitu korda käes. Näha ei olnud suurt midagi, sest terve taldriku pind oli kaetud paksu ja kõva rohekassinise paatinaga. Ent ta teadis, et see on hiiglaslik taldrik või nõu, mis kaalub palju ja on väga paksust metallist. See kaalus umbes kaheksateist naela!
Ford seisis kollaste odratüügastega kaetud põllul ja silmitses hiiglaslikku taldrikut. Tal hakkasid käed värisema. Tema sees lõi pulbitsema tohutu, peaaegu talumatu elevus ja tal polnud lihtne seda varjata. Siiski andis ta endast parima.
“Mingisugune anum,” nentis ta.
Butcher põlvitas augu kõrvale. “Tundub päris vana,” ütles ta.
“Võib küll vana olla,” nõustus Ford. “Aga see on üleni roostest näritud.”
“Mulle ei tundu see rooste olevat,” ütles Butcher. “See rohekas kiht ei ole rooste. See on midagi muud…”
“See on roheline rooste,” teatas Ford üsna kõrgilt