Mõrv mõisahotellis. Betty Rowlands
Читать онлайн книгу.
kõrva.
„Tal on annet. Nüüd jääb loota, et Will pooltki nii hea oleks.“ Mitch võttis õllekruusist pika sõõmu ja küsis: „Kuidas oleks sobiva muusikaga?“
Pärast enam kui kaks tundi kestnud ja suuresti üle kivide ja kändude kulgenud proovi oli Chloe vastuseks Mitchi palvele – mida toetas Penelope – kuulutanud, et esimeseks korraks pole paha ja selleks õhtuks võiks joone alla tõmmata. Nüüd lõõgastus terve trupp koos sponsori ja tolle kaaskonnaga väikeses erabaaris.
Chloe kaalus Mitchi ettepanekut. „Me võiksime ilmselt muusikaklubi käest küsida, kas nad saaksid meile trio või midagi sellist mängima korraldada,“ arvas ta.
Mitch turtsatas naerda. „Ma ei räägi siin mingist kammerorkestrist! Ma mõtlen klaverimängijat nagu vanades tummfilmides. Kuidas on, Chloe, kas selles teie muusikaklubis on keegi, kes sellist muusikat mängida oskaks? Tead küll, tidiritiritt, tidiritiritt, näiteks siis, kui kurikaelad minema jooksevad, ja kummituse ilmudes TADADADAMM, TADADADAMM …“
„Jah, juba taipasin.“ Chloe ühines teiste naeruga, sellal kui Mitch teeseldud hirmus silmi pööritas ja mõlema käega kõuemürinat tekitades vastu lauda trummeldas, nii et joogiklaasid tantsu lõid.
„Minu meelest oleks see viimase peal!“ Apelsinimahlaklaasi hoidev Dittany noogutas heakskiitvalt. Ta tüünet tõsidust valgustas äkki imearmas naeratus. „Geniaalne!“
Micth pilgutas silmi nagu päikesest pimestatud mees. „Arvad nii?“ Loomupärasest viisakusest suunas ta selle küsimuse ka Chloele, kuid ta silmad andsid kõigile teada, kumma arvamust ta ülemaks hindab.
„Oo jaa!“ Dittany silmad särasid innukalt. „See sobiks komejandiõhustikuga suurepäraselt, eks ole, Melissa?“
„Jaa, miks mitte, aga ehk peaks Mitch enne asjad lavastajaga läbi rääkima,“ vastas Melissa, püüdes sel moel ohje taas Chloele üle anda ja samal ajal Mitchi tähelepanu Dittanylt kõrvale juhtida. Penelope näoilme polnud selle jutuajamise jooksul talle märkamata jäänud ja sellest oli ilmeksimatult tunda tormihoiatust.
„Sellele tasub mõelda,“ arvas Chloe Melissale tänulikku pilku heites. „Me peaksime sel juhul korraldama klaveri kohaletoimetamise.“
„Pole muret. Korralda see ära, Chris.“
„Pea nüüd hoogu,“ ütles Chloe sellal, kui Chris käe märkmiku järele küünitas. „Me pole seda veel läbi mõelnud. See peab sobilik klaver olema.“
„Selge see,“ nõustus Mitch. „Selline vanamoodne kõrtsiklaver. Lepi kõik Chrisiga kokku.“
„Kogudusemaja saalis on üks kole vana klaver,“ pakkus Melissa. „Ma usun, et nad oleksid valmis seda meile laenama, kui saavad vastu annetuse katuseparandusfondi. Chloe, kas ma räägin kirikuõpetajaga?“
„Tänan. Arutame seda asja teel koju.“ Chloe tõi kotist märkmiku lagedale. „No nii, järgmise proovi kuupäev. Kas järgmisel nädalal samal ajal sobib kõigile?“
„Järgmisel nädalal?“ Penelope näis õudust tundvat. „Kas me peame seda … seda kometit … enam kui kuu aega iga nädal tegema?“
„Sa pääsed veel kergelt. Kui tegemist oleks tavapikkuses lavastusega, teeksime proovi vähemalt paar kuud ja esietendusele eelneval nädalal igal õhtul,“ teatas Chloe talle asjalikult. „Aga ilmselt saame paar järgmist korda ka sinuta hakkama, eeldusel, et sa peaproovi ajal kohal oled.“
„No näed, Pen, ei mingeid probleeme,“ tähendas Mitch ükskõikse naeratusega. „Ma hoian sind asjadega kursis.“
„Oi, küll ma saan hakkama, kallis, ma ikka tulen ja olen sulle seltsiks,“ nurrus Penelope, kuigi oli näha, et see ei tulnud tema jaoks kergelt. „Aga palun vii mind nüüd koju. Ma pean enne homset koosolekut end välja puhkama. Meil on läbirääkimised ühe Itaalia tippdisaineriga,“ teatas ta kohalviibijatele, ise kätt omanikutundega Mitchi käsivarrel hoides. „Meie tulevikustrateegia seisukohast on oluline, et kõik sujuks, eks ole, kallis?“
Mitch jõi õllekruusi tühjaks ja tõusis. „Sul on täiesti õigus, Pen, enne töö, pärast lõbu.“
See polnud just kõige taktitundelisem märkus ja Melissa hoidis hetkeks hinge kinni, kuid kõrgeauline Penelope polnud asjata peenes tütarlastekoolis käinud. Ta naeratas kõigile suuremeelselt, ajas end iga oma liigutuse mõju tajuma õpetatud inimese enesekindlusega oma pikkadele täiuslikele jalgadele ja silus safrankollase disainerkostüümi seelikut.
„See on nii ilus värv ja sobib sulle imehästi!“ ütles Dittany silmanähtavalt eheda soojuse ja spontaansusega.
Penelope reageeris sellele kuningliku peanõkutusega. „Tänan, kullake, see on sinust väga kena,“ ütles ta.
„Tead mis,“ jätkas Dittany, kes ei saanud aru, et temasse üleoleva armulikkusega suhtutakse või ei pidanud seda oluliseks. „Sa ei tohiks nende oma kapslitega liialdada – paps ütleb, et need sisaldavad palderjani, mis muudab letargiliseks. Äkki proovid hoopis neid? Need rahustavad närve ja on täiesti kahjutud.“
Penelope naeratus oli üleolev. „Ma olen kindel, et mu homöopaat ei kirjutaks mulle välja midagi, mis pole turvaline,“ teatas ta. Ta pilk üksnes riivas pudelit Dittany väljasirutatud käes, siis võttis ta oma jaki ja ulatas selle Mitchile.
Dittany punastas. „Oih, ma ei tahtnud öelda, et …“ alustas tüdruk, kuid Penelope ei teinud temast väljagi. Ta lasi endale jaki selga aidata, korraldades asja nii, et ta juuksed seejuures Mitchi põske riivasid, ning pööras end seejärel ringi, et meest enne käekoti napsamist ja tema käsivarrest haaramist paljulubava pilguga tulistada.
„No nii, head õhtut kõigile. Oli lihtsalt imeline õhtu,“ poetas ta üle õla.
„Meie peaks samuti minekule asutama,“ ütles Chloe tõustes. Märkmikud leidsid tee kotti, klaasid joodi tühjaks, toolide jalad kriipisid põrandat. Melissa märkas habemikku noormeest, kes mõrtsuka rolli täitis – üks kahest hiljem saabunud näitlejast, kelle nimed tal kõrvust mööda olid läinud –, Dittany käsivarrest haaramas ja talle midagi kõrva sosistamas. Tüdruk ei paistnud talle täielikult keskenduvat, ta pilk saatis Mitchi ning ta raputas kärsitult pead ja kiirustas oma rühma juurde, ootamata ära, millal mees jutu lõpetab. Korraks tundus, et mees järgneb talle, et oma pahameelt väljendada, kuid teine noormees ei lasknud tal seda teha.
Ees vastuvõtuhallis istus Kim Bellamy arvuti taga, valget päevasärki ja veripunast kikilipsu kandev tüüakas mees üle ta õla arvutiekraani silmitsemas. Mõlemad pöördusid Mitchi ja ta seltskonna ilmudes tulijate poole vaatama, professionaalne naeratus näole manatud.
„Õhtust, Vic. Õhtust, Kim!“ ütles Mitch.
„Tere õhtust, härra Mitchell. Kas kõik oli korras?“
„Jaa, tänan. Lava valgustusega tuleb natuke vaeva näha ja mingil hetkel tuuakse klaver.“ Ta viipas Chrisi poole. „Härra Bright räägib sellest pärast teiega.“
„Väga hea, härra Mitchell.“ Vici hääl oli asjalik, kuid tema veidi hämmastunud näoilmet nähes oletas Melissa, et mees polnud veel oma tööandja ekstsentrilise käitumisega harjuda jõudnud.
Õues võtsid neid vastu värske õhk ja kerge tuuleke, mis puud sahisema pani. Kahanev kuu muutis vana maja pisut tontlikuks ja heitis kruusale musti varje. Kuskil läheduses huikas öökull. Mitch judistas end ja pöördus tema kõrval seisva Dittany poole.
„Pisut kõhe, mis?“ ütles mees.
Dittany tõmbas jakihõlmad tihedamalt oma hapra kogu ümber kokku ja vaatas mehele tõsisel ilmsel otsa. „Jah, aga täna on kaunis öö, eks ole?“
„Imeline.“ Tüdruku pea ulatus napilt mehe õlani; kui viimane alla neiu poole vaatas, tundus Melissale, et Mitch hoidis hetke hinge kinni. Siis ta küsis: „Kus sa töötad?“
„Stowbridge’i