OHHOOTA, ALBATROSS JA MINA

      Kohtumine Taageperas

      Hannes sõitis koos emaga maale. Ta polnud vanaisa kodukohas enam teab mis ajast käinud ja ega ta nüüdki kippunud, kui mitte ema poleks palunud. Oli vaja paar õunapuud tühjaks korjata.

      Teekäänakul, mis pööras talu juurde, kasvasid endiselt noodsamad pihlakad, mille otsas ta kunagi turninud oli, ning eemalt paistsid ära suured tumedad kuused. Jah, kõik oli nagu vanasti, ainult Hannes tundis, et ei armasta enam seda paika. Ja et see talukoht ei armasta enam teda. Ta oli siin nagu võõras, võõras iseendalegi. Ometi oli Hannes väiksena kõik suved siin veetnud. Käinud vanaisaga koos metsas, teinud heina, varastanud vanaema tagant sahvrist moosi ning kakelnud tädipojaga. Nüüd oli vanaisa surnud ja heinamaad söötis. Hannes oli saanud seitsmeteistkümneaastaseks ning teda ahvatlesid tüdrukud, linn ja ülikool.

      Olles tusasena paar tiiru ümber maja jalutanud, võttis ta küünist korvid ja läks õunaaeda. See oli suur ja varjuline aed paarikümne õunapuuga. Omal ajal oli hein puude alt alati ära niidetud, nii et suviti sai seal pika laua taga ikka sünnipäevi peetud, nüüd aga kasvasid kõikjal pujused, malts ja ohakas. Hannes rühkis läbi umbrohu aiaäärse Valge klaarini ning asus õunu korjama. Kui madalamatelt okstelt õunad korjatud said ja Hannes järgmise korviga puu otsa valmistus ronima, märkas ta korraga üht pilve taeva all tiirlemas.

      „Vihmapilv see nüüd küll olla ei saa,“ mõtles Hannes, jäädes asja lähemalt silmitsema.

      Kord hajudes, siis jälle koondudes, kord madalamale laskudes, siis jälle taeva alla tõustes lähenes pilv talule. Kadudes hetkeks majataguste kuuskede varju, ilmus imelik pilv taas välja, võttes nüüd suuna otse õunaaiale. Need olid linnud. Kuldnokkade käratsev parv, arvatavasti valmistumas sügiseseks äralennuks. Kriisates ja lärmitsedes tegi linnuparv aia kohal paar tiiru, laskudes siis õunapuude lähedale madalamasse rohtu. Aga nad ei maandunud mitte hajali nagu linnud tavaliselt, vaid üksteise otsa hunnikusse. Tiibade rapsides haardusid nad küüniste ja nokkade abil üksteise külge, moodustades sel kombel naljaka ja lärmitseva kuhila. Kui neist sai umbes Hannese-kõrgune linnutorn, jäid kuldnokad äkki vait. Ja liikumatuks. Ainult tumedalt säravad nööpsilmad reetsid, et nad on ärevil ja valvsad. Hannes pani hämmeldunult õunakorvi käest ja astus lindudele paar sammu lähemale. Ta hakkas kuldnokkade all aimama inimese kuju – kõigepealt käsi ja jalgu, siis keha, seejärel pead. Silmitsedes linnukuhilat veelgi terasemalt, märkas ta lindude vahel äkki kaht inimsilma enesele vastu vaatamas, ja siis ammuli aetud suud. Inimene lindude all haigutas! Justnagu ärkaks ta mingist unest või pikast reisiväsimusest. Mida enam inimkuju kuldnokkade kuhila all selgines, seda hajusamaks muutusid linnud, sukeldudes, pugedes või uppudes inimkehasse. Mõned lipsasid tema suhu või kaenlaaukudesse, mõned varjusid juustesse. Kuni seisiski Hannese vastas inimene.

      Hannes vaatas teda ja ennast, siis ennast ja teda, jõudes järeldusele, et see inimene on väga tema moodi. Lausa sarnane. Hannes vaatas teda nagu omaenese peegelpilti. Samasugused rohekashallid silmad ja peast veidi eemale hoidvad kõrvad, heledad juuksed, pruun kampsun ning määrdunud teksad. Jalas Läti kummikud. Vahest ainult juuksed pisut tokerjamad.

      „Soovid ehk õuna?“ küsis Hannes kohmetult, sirutades korvi tema suunas.

      Poiss, kelle nägu tundus alles väga unine, tuli vaiksete sammudega Hannese juurde. Ta võttis korvist Valge klaari ja hammustas selle küljest suure tüki.

      „Väga maitsev õun,“ lausus ta siis.

      „Jah, vanadel puudel on ikka magusad viljad,“ vastas Hannes korvi maha pannes.

      Mõnda aega seisid nad niisama, silmitsedes vaheldumisi puudelatvu ja teineteise välimust.

      „Mis su nimi on?“ küsis siis Hannes lind-poisilt.

      „Hannes.“

      „Või nii. Huvitav nimi. Kummaline, et me oleme nii näo kui nime poolest kuidagi väga sarnased.“

      „Eks ta ole jah,“ noogutas lind-poiss, kummardudes uut õuna võtma.

      Hannes mõtles veidi ja läks siis millegipärast sinna, kus lind-poiss alguses seisnud oli. Siis, kui ta saabus.

      Nüüd seisis tema seal.

      Teda valdas ärev ja ühtaegu kõhe tunne.

      Hannes vaatas, kuidas lind-poiss õuna lõpuni sõi, siis rohu seest tema korvi võttis ja puu otsa ronima asus. Justkui oleks see asi tal enne pooleli jäänud. Hannesele igiomaste liigutustega, alahuul hammaste taha surutud ning kulmud kipras, vinnas poiss end üles ja jätkas õunte korjamist. Hannes kallutas pea viltu ja võpatas siis. Talle kangastus äkki, et see poiss seal ongi ju tema ise.

      „Aga mina – kes mina siis olen?“

      Hannese peas läks nüüd kõik sassi.

      „Tead, mul on selline naljakas tunne, et ma ei teagi enam, kumb meist on mina ja kumb sina!“ hüüdis ta poisile naerdes.

      Poiss katkestas korra õunte korjamise ja vaatas Hannese poole.

      Siis tundis Hannes, et tema pahemal õlal on keegi. Ta pööras aeglaselt pead ja nägi endale vastu vaatamas teravaid, musti nööpsilmi. See oli kuldnokk. Lind istus tema õlal, vaatas ringi, nakitses vahepeal tiibu ega mõtelnudki minema lennata. Nagu oodanuks ta midagi. Siis pistis kampsunikaelusest pea välja teinegi kuldnokk. Ja varrukaist kolmas ning neljas. Seejärel hakkas neid järjepanu kõigist avaustest ja õnarustest, juustest ja säärevarjudest, kõrvadest ja ribide vahelt välja ilmuma. Mõne hetkega sai linde kümneid ja sadu. Kogu poisi seesmus elas, rabeles ja otsis väljapääsu, kuni Hannes tundis, et ta üleni kihiseb lindudest. Hannes tahtis poisile puu otsas midagi hüüda, tahtis hüüda midagi emale, kes maja ees pesu nöörile riputas, kuid ei saanud, sest suugi oli lindudest ummistunud. Viimaks kadus ta ülepea kuldnokkade alla ära ja tema silmadest sai tuhat silma ning ta kuulmisest tuhat kuulmist. Kriisates ja lärmitsedes paiskus linnukuhil õhku laiali, koondudes kõrgel üleval taas tihedaks parveks.

      Hannes, kes õunapuu otsas istus, jälgis üksisilmi, kuis rahutu linnuparv kolm-neli tiiru maja ümber lendles ja üle heinamaa metsa taha kadus. Siis jätkas ta õunte korjamist.

      Mõne aja pärast, hämaruse saabudes, hõikas ema Hannesele, et aitab nüüd küll ja tulgu ta tuppa sööma. Poiss viis õunakorvid maja juurde, seisatas korra õuel ja kuulas, kuis ritsikad puulatvades saevad. Sügiskarge õhk täitis ta kopsud jahedusega ning seda oli hea tunda. Ta läks kööki, kus ema juba einet võttis. Hannes tõstis taldrikule mõned vorstivõileivad ja kallas termosest tassi kuuma teed. Siis tuli talle midagi meelde.

      „Kas vikatid on seal, kus vanasti?“ küsis ta ema käest.

      „Ikka. Vanaisa surmast saati pole neid keegi puutunud. Mis sellest?“

      „Mõtlen seda, et järgmine nädalavahetus võiks õunaaiast ohakad maha niita. Üle pea juba teised kasvanud.“

      Rändaja õnn

      Rändaja õnn tuli Lätimaa poolt. Kes teab, mis