Merle

      Minu teekond tervise ja heaolu poole

      Sündisin Eestis, Valgamaal, Tõrva linnas kuuelapselises peres viiendana. 1974. aastal diagnoositi mul raske kaasasündinud südamerike ning kui sellest teada saadi, opereeriti mind kohe Tartu Ülikooli südamekirurgia osakonnas. Operatsioon oli edukas, kuigi helget tulevikku mulle ei lubatud. Olenemata südameprobleemidest kasvasin ja nautisin täiuslikku lapsepõlve viie venna seltsis.

      Avastasin enda jaoks muusika juba lasteaias, kus mul on ka esimesed mälestused lavalt. 1976. aastal alustasin kooliteed ning põhikooli ja keskkooli aegadel tegelesin palju kooli kontsertide ja teatriga. Lisaks õppisin Valga Muusikakoolis klaverit.

      Sport ja gümnastika olid osa argipäevast, kuigi südamevaevad piirasid mu tegemisi palju. Vaatamata raskustele on mul neli tütart: Sirly, Merli, Sigre ja Henna. Nad kõik on hea tervise juures ja nüüd juba iseseisvad ning tublid.

      1992. aastal suundusin Soome, Tamperesse, lahkudes Eestist pikemaks ajaks. Töötasin ehitusjoonestaja ja sisekujundajana oma firmas ning jätkasin Soome riigi stipendiaadina koorijuhataja õpinguid Helsingis Sibeliuse Akadeemias. Nii täitus üks minu unistustest, juhatada oma koori.

       Esimene häirekell

      Õpingud, kiire ja stressirohke töö oma firmas, 4-lapseline pere, oma kodu ehitamine – kõige selle juures jäi mul enda eest hoolitsemine tahaplaanile. Aastaid kestnud väsimus, stress ja magamata ööd nõrgendasid mu südant ja tervist nii, et 1997. aasta kevadel leidsin end haiglast, läbipõlenuna.

      Esimene häirekell oli antud. Lebasin haiglavoodis ja mõtisklesin, kas see kõik oli seda väärt, ning, vaadates saavutustele, jõudsin järeldusele, et ma ei teeks midagi teistmoodi. Sellest momendist sai selgeks, et enda eest tuleb hoolt kanda, et saaksin ka teiste eest hoolitseda. Tekkinud südame rütmihäiretele leiti sobiv ravi, millega kaasnes piiratud elurütm terveks eluks. Pidin vältima füüsilist koormust, stressi, sauna, ujumist, lennukiga reisimist, ja seda kõike juba 26-aastaselt.

       Teine häirekell

      2006. aasta augustis otsustasin Sigre ja Hennaga kolida Prantsusmaale Nizzasse, kus elan praeguseni. Teine häirekell kõlas 2007. aastal, kui mu tütar Sigre viis mu halva enesetunde tõttu pikema jututa kardioloogilisse esmaabisse. Mu süda peatus ja mind hakati kiiremas korras elustama. Õnneks ma toibusin, kuid taas sain uue ravi ja pideva kontrolliskäimise kohustuse, mis olid stressirohked. Minu üldine füüsiline vorm hakkas aastatega nõrgenema. Rohtude tarbimisega kaasnes väsimus, meeleolude vaheldumised, kaalutõus, nägemise nõrgenemine ja tusk ükskõik mida tehes. Mu käed ei jõudnud enam isegi ostukotti kanda ja kui seda tegin, siis veresooned sõrmedes lõhkesid. Üks korrus trepist tõusmist käis mul üle jõu, nii tundsin ennast 39-aastaselt omadega täiesti läbi olevat.

       Minu õpingud Prantsusmaal

      2015. aastal astusin Pariisi Rahvusvahelisse Integratsiooni Hüpnoosi Ülikooli¹. Pärast ülikooli avasin Nizzas terapeudina praksise, jätkates samal ajal muid alternatiivmeditsiini õpinguid.

      2016. aastal sai minust teraapilise hüpnoosi diplomeeritud magister, mis on kõige kõrgem staatus hüpnoositeraapias. Lisaks sain Alternatiivse Meditsiini ülikoolis magnetiseerija diplomi.

      2017. aastal jätkusid õpingud Alternatiivse Meditsiini ülikoolis Pariisis, kus erialaks oli väikeste koduloomade ravimine aromaatsete õlidega.

      2018. aastal jätkusid õpingud Alternatiivse Meditsiini ülikoolis sofroloogia² alal.

      2019. aastal valmistusin sofroloogiks Alternatiivse Meditsiini ülikoolis.

       Kolmas häirekell

      2016. aasta septembris istusin diivanil ja vaatasin rahulikult televiisorit, kui ühtäkki käis lõikav valu läbi kogu sisikonna. Vaevlesin terve tunni hirmsates valudes, olin üksi kodus ja telefoni ei olnud käeulatuses, liikuda oli võimatu. Ma ei võinud teha muud kui oodata ja loota, et see läheb üle. Valuhoog oli tulnud täiesti ootamatult ja mul polnud aimugi, mis toimub.

      Minu tervenemine

      Pärast kolmandat häirekella “võtsin end kätte”. Minu kolleeg, Stephan Leforet, kes oli mu coach järgmised kolm kuud, muutis mu elu täielikult.

      Esialgse analüüsiga selgus, et olin kaotanud kogu keha lihastoonuse. Stephan ütles, et olen nagu vana õbluke naine! Sellisena ma ennast tõesti tundsingi. Rohtusid, mida olin aastaid manustanud ja mille koguseid aasta-aastalt suurendati, polnud minu meelest enam mingit mõtet võtta. Need peitsid lihtsalt mu vaeguseid ja takistasid normaalset elurütmi.

      Otsustasin ühiselt Stephaniga, et tuleb alustada tasapisi liikumise, spordi, meditatsiooni ja joogaga. Hiljem töötasin endale ise välja sobiva pilatese-jooga segu, mida teen iga päev. Ma otsustasin muuta radikaalselt oma toitumisharjumusi, ütlesin ei piimatoodetele, punasele lihale, kohvile, suhkrule, ning alustasin regulaarse detoks-režiimiga.

      Kolm kuud pärast kolmandat häirekella otsustasin lõpetada ka südamerohtude võtmise. See oli üsna huvitav, sest süda ja kogu keha olid viimased 19 aastat harjunud saama igal hommikul oma ravimidoosi. Sellel hommikul, kui keha oma doosi enam ei saanud, hakkas süda sees lõhkuma ja otsustasin, olgu, see on viimane kord võtta rohtu − nii saavutasingi kokkuleppe oma südamega.

      Sellest päevast ja viimasest rohust alates pole mul ühtegi südameprobleemi olnud. 2019. aasta juulis tegin rutiinset kontrolli ja kardioloogi sõnul on mu süda terve nagu noorel tüdrukul.

      Kolme kuuga alanes mu kehakaal radikaalselt ja kaotasin tänu toitumisharjumuste muudatustele ja liikumise lisandumisele aastaga 22 kilogrammi. Nii kasvas mu usk endasse ja oma võimesse aidata oma kogemuste põhjal ka teisi inimesi.

       Minu missioon on aidata ka teisi tervise ja heaolu poole

      Aitan inimesi konverentsidel esinedes, võttes neid vastu oma praksises ja korraldades teraapiliste maalide näitusi Prantsusmaal ja Eestis.