Karl Martin Sinijärv

      MAA

      Maa ja Sa

      Maamärkidena läbi ilma ikka Sa ja Maa.

      Ja Maagi saab siin eputada suure tähega.

      Näiteks Päike? Tühitähik sõnamängu halbuses.

      Muudkui laguneb ju iseoma palge malbuses.

      Ja läbi maksva ilma lajub raju puhta priilt.

      Näed vaimusilmas paradiit kui Kalevipoeg siilt.

      Sa tajud oma aju laiust aja lademetel.

      Sinu suusklus on vaid sulnis siuglemine sademetel.

      Kuid kes Sa oled – Vanapagan vahest toda teab.

      Taevaisa igaks juhuks sängi valmis seab.

      Mõistetav?

      Mõistan põllumajandust küll. Jõusööta ja vagusid

      ja piimaloomi ja alet ja väetist,

      mõistan äkkeid ja traktoreid ja rukist ja

      poetagust õlut ja jäätist,

      mõistan mulda ja selle sees elajaid,

      selle sees surejaist aru saan küllaltki hästi,

      aga millest ma aru ei saa, on, et kuidas see kõik

      (ja kelle mahitusel) kunagi võimsasti mullale-vallale lasti.

      Tuli ta maast või taevast, või merest, kui merd

      veel ei olnud,

      oli ta üldse või oligi nii, nagu väidavad nood,

      kes, et, oh, mida te nüüd, eh-ei,

      midagi-ealeski polnud?

      Mõistan jääaega ja metsa ja ürgset ollust ja väekat verd.

      Väetiseks muldume kõik, ka laberik Maa

      ja ta terane serv.

      Universumi konarlikul tenniseplatsil.

      ÕHK

      Taevataadist lähemalt

      Vist läbi uduhabeme ja raukluse Sind aretati liiga isalikuks.

      Viltu käima jäid, tokk käes, said tornjalt pisalikuks

      ega lõpuks veennud enam kuigi paljusid.

      Su üle heideti liig rohkeid nalju siis.

      Suur osa neist jäi kinni pilvedele.

      Palju valu paistes põlvedele,

      palju headmeelt heasse uriveerel hinge,

      ohtralt ütlusi, et ärge kohe minge

      selle liiga kõrge ilmaveere taha,

      kuhu lõppelõpuks kõik jääb meitest maha,

      aga kus ei praegu ole ühtki ootust,

      ole usku ega uskumisetust.

      Just Sust saab ikkajälle tulla hele.

      Aga kellele ja keherdune hele?

      Ma paluks meile. Helehele, mittejäle.

      Kohe.

      Enne, kui taas must.

      Ei jaksa taluda ju taevaisatust.

      Kuis talub Taevaisa oma isadust?

      Ükskord ikka mõtlesime nõnda

      Ükskord oli meil taevas

      Ükskord oli meil õhk

      Ükskord tuli meil tuli

      Ikka oli meil õhk

      Siis me põletasime

      Ikka oli meil taevas

      Ikka oli meil õhk

      Ikka oli meil tuli

      Ükskord oli meil õhk

      Jälle me põletasime

      Mõtlesime et taevas

      Mõtlesime et õhk

      Mõtlesime et tuli

      Õhk mõtles et õhk

      Nõnda me õhutasime

      Nõnda ta tuli

      TULI

      Tulelik

      Näe, piki palgeid leegid löövad, aga silm ei sulgu,

      öös ja tähetaeva müras räige hunt lööb ulgu

      ulgumere laineid vaskis-välkudega kattes,

      puhtaks põlend palmivõsa kadakaisse mattes.

      Toas, tuhastunud diivanis, hõõguvi vedrude vahel,

      kusagil kärsanud hobujõhve ja niiske saepuru sees,

      paksude kõmmeldund põrandaplankude all

      leidub võib-olla üks lugu-ja-laulu-kandev kuldsõrmus

      asjadeotsija jaoks.

      Näe, istmik kõrbeb, ilu siiski söandab sütes mütata

      ja heita nalju, et kas kütad või, hah, jätad kütmata,

      ei ahi sellest morjendu, ei jää jää läitumata,

      ei jää jäätumata süda, inimmeeled käitumata.

      Massiivse unustuse alt välja