Looming. 6 2021
Читать онлайн книгу.
ehk see kummuli kummut?
Meile kellelegi ei meeldinud noid sahtleid lahti tirida.
Aga nii tema läks ja seal nemad olivad.
Ajalugu on kubinal tulvil kõiksugu laipu.
Põlevi silmi ja kõrvu neist mööda vaadata olla võiks taipu.
Oi? Ei?
Noid päikseleeke, sulatavi asfalti maanteede
ja peegelpilvekate klärahtavi klaase!
Oi protuberantseid metastaase
vähjus ilmatumalt imelikumail käärajude alleedel!
Yeah rokenrolli, hõissa lõõtsapilli,
tinktinktink edm-i, öö on sulakuum (hei!),
vainpeepluseta tantsi närvid kurjil kivel villi,
ainsaks jahutuseks iseoma sisemine tuum.
Ei.
Külm süda elutuld ei tapa. Ei tema tee nii.
Sa murrad sisse pruulikotta, muuseumist
pätsad iidse kapa,
lood uue,
jahutava,
vahutava,
kehutava
taustsüsteemi!
VESI
Või-või
maadligi õhkligi tuldpidi vettligi maja
ürgpidi lees
see on küsimus läbi ruumi ja aja
ta tuksub me sees
temas me elame temas me armastame
temas me sureme
kui me tas elame kui me tas armastame
siis tas ei sure me
siis taas ei sure me
ja pärast meid tulgu või
koorevõi või või või võimargariin
või nüüd ja siin
Üle
Üle vete ja vaikuste vaadata pole niisama.
Seal sahiseb saladusi ja surfilaudu.
Haldjaid on kuuvalgel kolamas, kalamehi ja kalu.
Sisuliselt on meri ju keetmata kalasupp.
Tormjas ja tõrges ja toores.
Võid visata sibulad sisse,
võid haakriku korjata rannalt,
toorik ja tõrkjas ja tormilik,
keetmata, taltsutamata
läitmata leem.
Vana hea püha vesi.
Suur ja hõbedane.
Loov ja lõhkuv ja hull.
Mõistlik merine inimees
pahaks seda ei pane.
Küll aga heaks.
Jah, nii peaks-
ki.
Taavi Eelmaa
Filius Binari
Ole tervitatud, ka täna,
Aadam.
Kasuta hästi seda aega,
mis eelneb täiesti teisest ainest Formisele,
kuid milles sünnib varem või hiljem ikkagi
esimene uutmoodi külm, väsinud ohe.
Tunne, millele sina nime paned.
Ärgu olgu see nimi –
kannatus.
Saabub uus algkorrastamatus, aega ja ainet siduvaid niite saputades.
Milline, ei tea. See on segasem kui mõistmatuse punktiirjoon isade peas oma poegi vaadates.
Segasem kui soov joonistada vihikulehele see punkt, kuhu ma suubun ja kust saabusin.
Uus jagunemine, uus sabadejagamine, jahmatav kõigele, mida saab muljuda.
Elusädeme palavikku leevendav kui soe tuuletõmme lahti unustatud aknast,
mis puhub geenilainet märgade linade vahel tsunamiks, et seda peagi tagasi algusesse voltida.
Uude, kätte võidetud algusesse.
Obelisk praguneb uuesti neljaks. Piki.
Aja treppideks, millel astud Sina, välja sirutatud käsi, laiendades olematust.
Kõik, mis on välja sirutatud, mureneb, aga aeglasemalt kui enne.
Tuleb ära kannatada armastavate sõrmede tõus ihult, soojuse surm, kuni
armastaja hingus läheneb uuesti nahale, jätkates pooleli jäänud silitust.
Üle pehme naha, lõpuni ja siis algusesse ja siis uuesti ja uuesti ja
uuesti ja.
Selles ei ole valu mõistet, valetan sirge seljaga ja ausaks jäädes. Ei ole.
Minule, kes ma olen kipsipuru astmetel, higi aknal.
Mitte headusest, vaid huvipuudusest.
Minule jäävad elu ja elamine eri intensioonideks,
nende kohustusabielu on nagu nukker sügis, komposti lõhn, üksindus kesksuvel, aasal, joostes.
Inimloomuse destillatsioon, mis näitab alles pärast, hiljem, teiseks saanuna,
ise enesele enda hääbumise tarkuseid. Hinge füüsikaid.
Unes tagurpidi nähtud õpetussõnu.
Nagu kaunitar oma nõrgemaid külgi, neid, mida avaldatakse alles peale lahkuminekut.
Pärast.
Vabanduseks ja lohutuseks.
Aga maga nüüd! Pole vaja nii palju tundmustest mõtiskleda. Need on ju ainult… tundmused, pildid. Kerkivad ja hajuvad nagu küpsed võililleõied, millesse armunud jooksu pealt puhuvad.
Nukrus on libesti,
aitab tungida läbi neutraalse dominandi, läbi loodu tihke majesteetlikkuse.
Majesteetlikkuse mitte erilise aupaklikkuse tähenduses, vaid jahmudes tema ükskõiksest hoolitsusest.
Järjekindlusest.
Taipamisest, mida ei maksa valju häälega nimetada, veel vähem seltskondlikult tarvitada,
ja ka omaette olles liialt uurima jääda.
Hea, hästi doseeritud nukrus on tinktuur, mis on tihke,
kange,
mida ei ole küll otseselt vaja, aga ta tõstab toonust.
Paneb vahetevahel puiesteel vilet laskma. Sellessamas tulevikus, mis on juba kohale jõudnud.
On juba maandunud kõikidele elamist kergendavatele maandumisväljakutele.
Selles paremas tulevikus, mida ei ole vaja mitte millegi muu pärast, kui et ta tuleks.
Paremas ei millegi muu pärast,
kui et ta oleks see, mis ta on, ja et ta tuli. Sest ega teda muu pärast otseselt vaja ju pole,
kui arutleda niinimetatud talupojamõistuse kasulikkusprintsiipi appi võttes.