On sõpru, kelleta ei kujuta oma elu ette. Truud ja ustavad kaaslased, kes sind suunavad ja hoiavad, siunavad ja arendavad, kaitsevad ja õpetavad. Minu sõbrad Fjodor, Franz, Mihhail, Federico, Jonathan, Sigmund, Andrei, Umberto, Scott, Monty ja ka paljud teised innustasid ja sundisid mind seda raamatut kirjutama.

      Muidugi pean ma, ja võib-olla eelkõige, tänama oma arvukaid armsaid ja imetletud muusikamentoreid, ilma kelleta poleks ma see, kes olen. Erilised tänud teile, Giuseppe, Richard, Wolfgang Amadeus, Giacomo, George, Pjotr, Dmitri, Modest, Manuel, Carl Maria, Nikolai, Charles, Georgi, Boris, Jevgeni, Eino, Lepo, Raimo, Eri, Peeter, Arvo ja paljud teised!

      Proloog

       Aastakümnete jooksul on mul olnud suures teatrimajas kümmekond kabinetti. Alguses suured, avarad, laiade akende, kaunite vaadete ja uhke mööbliga. Mahukatesse kappidesse oli peidetud meeletu kogus hoolikalt süstematiseeritud kaustu, milles olid tallel kogu mu loomingulise elu kõik etapid – partituurid, lavastuskontseptsioonid, taustauuringud, arvustused, fotod ja austajate kirjad.

       Siis tüdinesin suurest kabinetist ning palusin end viia väiksemasse, lavale ja proovisaalidele lähemale, artistidele lähemale, tegelikule teatrielule lähemale. Iga kabinetivahetusega kaasnes tüütu kolimine – kogu „varandus” tuli üle vaadata, tarbetust loobuda ning isiklik arhiiv kahanes, kuid säästsin ja säilitasin seda, mis oli mulle väärtuslik.

       Teatriinimene ei ole aga kabineti- vaid lava- ja proovisaali-inimene. Kabinet oli ju enamasti tühi – koht, kuhu jätta välisjalatsid ja tormata proovi. Koht, kus segamatult, silmast silma, vestelda lavakolleegidega.

       Bürokraatlikeks aruteludeks kõlbasid nõupidamiste ruumid või ülemuste suured kabinetid. Seega polnud mul midagi selle vastu, et kobida järjekordsesse miniatuursesse toakesse, mida võis ju pidulikult kabinetiks nimetada, kuid mis oli tegelikult vaid tibatilluke veidralt lehkav ruum. Piltpostkaartlikud panoraamid asendusid märkamatult pisikeste siseõuele avanevate akendega, kust avanes vaade prügikastidel ukerdavatele lärmakatele kajakatele ja tillukesele taevalapikesele.

       Kui mul paluti mu viimane miniatuurne kabinet vabastada ja ma hakkasin oma aastakümnetega kogunenud kultuurkihti kastidesse pakkima, siis avastasin paberikimbu, mis oli mulle võõras. Kas oli see sinna jäänud kabineti eelmistest asukatest või oli keegi need märkmed meelega minu muu paberipahna hulka sokutanud, ma ei tea. Siin need ülestähendused muutmata kujul on.

      Armas poeg

      Sa oled ainus, kellele minu märkmed võiksid huvi pakkuda. Mitte sellepärast, et siin leiduks midagi niisugust, mis sulle teemana tingimata tuttav ja hariv oleks või sedavõrd sensatsiooniline, et võiksid need avaldades kenakesti teenida. Vaevalt küll, sest minu ülestähendused puudutavad üht veidrat valdkonda, mille arenguid, seal tegutsevat värvikat seltskonda ja uskumatuna tunduvaid, dramaatilisi, naljakaid ning haledaid olukordi olen aastaid salamisi jälginud ning kuuldust ja nähtust ülestähendusi teinud.

      Loodan, et loed need read läbi. Palun tee seda kasvõi viisakusest ja halastusest minu vastu. Loe neid ka siis, kui sul pole mingit huvi ooperi ega vähimatki austust minu vastu. Ma tahan kunagi suitsuks saada usus, et vähemalt üks inimene teab, mida ma näinud, tundnud ja kogenud olen, ning võib-olla see inimene mõistab mind. Ma soovin, et see inimene oleksid sina, mu poeg.

      Sulle on kindlasti üllatav, et ma tean sinust absoluutselt kõike. Jah, nii see on, tunnen sind läbi ja läbi, oskan isegi mõista su mõtteid, mis varieeruvad lennukatest totrateni ning minu eest ei ole varjul ka sinu kõige salajasemad ja intiimsemad ihad.

      Sina aga ei tunne mind üldse. Kahtlen, kas sa mu olemasolustki teadlik oled. Ei, tegelikult ma tean, et sa ei aimagi, et sul on isa. Ma olen selles täiesti kindel, sest ma ju tean sinust kõike, niisiis ka seda, et sa minust midagi ei tea.

      Poeg ei saa oma isa valida. Pojast ei sõltu, kas ta isa on geenius või kurjategija, pühamees või lurjus. Sul tuleb minu olemasoluga leppida, sul ei ole selles küsimuses mitte mingisuguseid valikuid, sul pole pääsu, sa ei saa selle teadmise eest põgeneda või seda ignoreerida. Need ausad ja ilustamata ülestähendused aitavad sul otsustada, kes oli su isa – kas tark eluvaatleja või nõdrameelne tühisus.

      Seda, et minust sai ooperiteatri lavatööline, võib pidada juhuseks, kuigi mulle endale meeldib mõelda hoopis nii, et see oli mingi saatuslik ettemääratus, minu elu roll ja minu missioon. Kui sul on kannatlikkust ja sa tutvud mõne hoolikalt valitud hetke kirjeldusega minu hilisest lapsepõlvest, siis ehk mõistad paremini ka seda, miks mu isik, arusaamised ja elutõlgendused just selliseks kujunesid ning taipad, miks ma oma teekonnast jutustades mõnikord nii kõrgelennuliselt väljendun. Minu pisike roll on kellelegi selles suures eluteatris vajalik, olen selles veendunud. Ma ei pea ennast tegutsejaks, vaid pigem vaatlejaks ja tõlgendajaks.

      Aga kas on üldse võimalik tõmmata piiri sinna, kus lõpeb tõlgendus ja algab looming, ning seda veenvalt põhjendada? Paljudele tundlikele inimestele on tuttavad need võrratud hetked enne uinumist ja ärgates, kui und ja reaalsust, alateadvust ja teadvust eraldab imeõhuke kirme, mis paistab mõlemalt poolt läbi. Aeg seisab ning ühel pool on uni ja teisel pool ärkvelolek. Mõnikord on üksikasjadeni valgustatud üks pool ja teine jääb hämarusse, seal liiguvad vaid varjud. Meist endist ei sõltu millegipärast iialgi, kummale poole langeb valgusvihk, kuid tahaks teada, kes seda suunab? Ilmselt on see salapärane tegelane inimene ise, kellele saadab nägemusi tema enda alateadvus, mis on põhjatu otsekui sügav kaev ning teeb oma ulakaid valikuid sealt kusagilt välja tungivate miljonite irratsionaalsete ja sürreaalsete assotsiatsioonide virvarris.

      Rajajoon unenäolise ja ärkveloleku vahel on tundliku loomuse jaoks õhkõrn nähtamatu kile, kalgile silmale on see paks müür. Läbipaistva, peaaegu olematu piirikihi puhul tekivad seosed ja segunemised kergesti ning on enamasti võimsad ning ootamatud. Kui oled ise oma kõrkuses ja rumaluses ehitanud tugeva müüri, mis neid kaht poolt eraldab, siis kahepoolsed nägemused ei suhtle. Järelikult tuleb müüri sisse uuristada avaus, nagu seda tegid Pyramus ja Thisbe. Nagu tegin seda mina ooperiteatris.

      Nii sõltubki kõik sellest, millise kokkuleppe sa iseendaga teinud oled, kuidas sa lepingust kinni pead ja kas oled võimeline tekkinud seoseid tõlgendama. Ja kas sa kasutad tööriistana mikroskoopi, mis muudab väikesed asjad suuremaks, või eelistad teleskoopi, mis toob kaugelt väikestena paistvad suured asjad sulle lähemale. Või oskad seda suurendavat toru kahtepidi kasutada. Nägemusi ja nähtusi mõista, mõtestada ja tõlgendada saab ju mõlemas suunas, veelgi enam, neid saab ümber paigutada, asetada ühele või teisele poole piiri. Ka tõlgendamine on looming, see on otsustus, kuidas käsitletavasse materjalisse sekkuda, materjaliks on aga kõik, mida elu inimesele pakub. Võimaluste loetelu on lõpmatu.

      Aastaid uurisin ennast ja elu läbi mikroskoobi