Südamehääl. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
päeva või paari pärast tulla teid vaatama,” lubas ta. „Ma arvan, et leedi Thetford lubab mul seda hea meelega teha, kui kuuleb, kus te olete. Ma tõesti loodan, et te ei ole väga õnnetu.”
„Sellised asjad on saadetud meile proovilepanekuks, mu kallis!” sõnas preili Remington.
Taolise allaheitlikkuse peale tundis Sabina taas süümepiinu, et oli hetkekski mõelnud, et preili rongijaamas rumalalt ja hooletult käitus.
Ta jättis nunnadega hüvasti ja kinnitas abtissile, et leskproua leedi Thetford, kelle juures ta Monte Carlos peatub, tahab kindlasti kohe teada, kui preili Remingtonil midagi vaja on või kui tema seisund peaks halvenema.
Vaikivale abtissile näis leedi Thetfordi nime mainimine siiski muljet avaldavat, ehkki kuuldes, et Sabina sihtpunktiks on Monte Carlo, pomises naine endamisi midagi ladina keeles, millest Sabina mõistis, et see palve tema hinge päästmiseks oli.
Alles siis, kui ta oli haiglast lahkunud ja kiirel sammul piki kitsaid tänavaid tagasi jaama poole suundus, mõistis ta, kui hiline aeg juba oli. Seda ei tajunud ta mitte üksnes loojuva päikese ega hämardunud taevalaotuse põhjal, vaid ka tuikava kõhu järgi, mis andis märku, et ta juba pikka aega söönud pole. Ta tundis end tõepoolest äärmiselt näljasena ja kui ta sõõrmetesse tungis hõrk kohvi lõhn, jäi ta kondiitriäri ees seisma ning viivuks kõhelnud, astus sisse.
Kohv maitses sama hästi kui lõhnas ja kreemikook, mille puhul kreemi ja šokolaadiga poldud koonerdatud, maitses veelgi paremini. Alles pärast arve tasumist jäi Sabina kohkunult rahakotti jäänud münte silmitsema.
Ta oli andnud jootraha uksehoidjatele, kes preili Remingtoni arsti kutsutud tõlda toimetasid. Siis oli tulnud veel maksta tõlla eest ja kui nad haiglasse olid jõudnud, oli arst keerutamata ja Sabina arvates vähimagi viisakuseta tasu nõudnud. See polnud küll suur summa, aga Sabina jaoks siiski. Ta oli küll arvestanud, et preili Remington talle selle tagasi maksab, aga kui ta pärast seda, kui arst naise jala lahasesse oli pannud, tema tuppa läks ning vaesekese nii nõrga ja väetina eest leidis, oli mõte rahast ta peast haihtunud.
Tal oli siiski veel piisavalt raha, oli ta end lohutanud, sest rongipilet kehtis Monte Carloni.
Nälg kustutatud ja reisi ärevus sees, lahkus Sabina kondiitriärist ja suundus peaaegu jooksujalu jaama poole. Platvormil valitses tühjus ja vaikus, mis tõotas halba.
Tal kulus jaamaametnike otsimiseks tükk aega, lõpuks õnnestus tal tabada kuldsete pagunitega mees, keda ta jaamaülemaks pidas.
„Vabandage, härra, kas te võiksite mulle öelda, millal läheb järgmine rong Monte Carlosse?” küsis Sabina.
„Kell üheksa homme hommikul, preili,” oli vastus.
„Homme hommikul!” karjatas Sabina. „Aga üks peab ju veel täna ka minema.”
„Kahju küll, preili, aga viimane rong Monte Carlosse väljus poole tunni eest.”
„Siin peab olema mingi eksitus…” alustas Sabina, aga mõistis siis, et pole mõtet vaielda.
Jaamaülem oli juba tema poole selja pööranud ja süvenenud mingitesse arusaamatutesse arvetesse, mis ta laokil lauda täitsid. Sabina läks ukse juurde ja pööras siis taas ringi.
„Kuidas ma veel täna õhtul Monte Carlosse saaksin?” päris ta meeleheitel häälega.
„Tõllaga,” vastas mees pead tõstmata.
Loomulikult, tõld, mõtles Sabina kergendustundega. Kuidas ta sai üldse nii rumal olla ja arvata, et Monte Carlosse saab üksnes rongiga! Talle meenus nüüd, kuidas papa oli talle jutustanud, et enne seda, kui nelja aasta eest 1868. aastal raudtee ehitati, oli härra Blanc, kes Monte Carlo nii moodsaks muutis, rentinud auriku, mis iga päev Nice’i ja Monte Carlo vahel kurseeris, võttes pardale 300 inimest. See mees ajas kokku ka terve hulga tõldasid esmaklassiliste hobustega, et saaks hasartmängijaid toimetada enne Blanci saabumist ligipääsmatusse ja pankroti äärel olevasse Monaco pealinna.
Aurik oli vist juba praeguseks lahkunud, mõtles Sabina, aga tõld võiks ta Monte Carlosse pisut rohkem kui paari tunniga kohale viia, kui papa jutt tõele vastas!
Ta leidis portjee – väikese mehe, kes tugevasti küüslaugu järele lehkas, kes ta ümaratipulise kohvri ja presendist koti jaama sissepääsu juurde toimetaks. Siis käsutas ta mehe endale tõlda otsima.
„Kuhu hotelli, preili?”
„Monte Carlosse.”
„Monte Carlosse!” Mees kordas ta sõnu, siis naeratas ja soovis talle õnne mängulauas.
„Ma ei lähe mängima,” vastas Sabina. „Ma lähen sõpradele külla. Aga kuna ma rongist maha jäin, pean ma sinna jõudmiseks tõlla leidma.”
„Ma leian preilile ühe hea kahehobusetõlla – ja üsna ruttu!” lausus portjee.
Ta oli juba lahkumas, kui Sabina ta tagasi hüüdis.
„Üks hetk,” lausus ta. „Kui palju see maksma läheb?”
Portjee kehitas õlgu ja nimetas siis summa, mis neiu ahastusest karjatama sundis.
„Oh, ei, mitte nii palju!”
„Hind sõltub tõllast,” sõnas portjee lohutavalt. „Väga peen tõld – palju franke, mitte nii hea hobune ja mitte väga peen tõld – vähem franke.”
Sabina nimetas suurima summa, mida ta lubada sai ja portjee upitas neiu pagasi kärule ning juhatas ta rivis seisvate tõldade juurde. Järgnev tundus neiule õudusunenäona täis vaidlemist, mis kohati oli väga lähedal solvamisele. Aga portjee oli ta enda tiiva alla võtnud. Ta käis kogu rea läbi, kaubeldes kordamööda kõigi kutsaritega. Mehed rääkisid aktsendiga, millest Sabinal oli vahel raske aru saada ja ehk oligi parem, et ta kõigest aru ei saanud.
Kogu sellest jutus koorus viimaks välja mitu tõsiasja. Esiteks olid madalamale Corniche’i teele kivid langenud, mis tähendas seda, et Monte Carlosse jõudmiseks tuli valida ülemine Corniche’i tee – vana tee, mis oli järsk, käänuline ning auklik ja mis oli peaaegu mahajäetud pärast seda, kui ehitati raudtee ja Nice’ist viis Monte Carlosse madalam Corniche’i tee. Teiseks ei ahvatlenud see summa, mida Sabina oli valmis maksma, voorimehi võtma ette hobustega pikka ja väsitavat retke, kui nad võisid üsnagi tõenäoliselt kaks korda suuremat raha teenida Nice’is, nagu nad valjuhäälselt ja žestikuleerides teada andsid.
Nad olid jõudnud tõldade rivi lõppu ja Sabina kartis juba, et nad ei leiagi voorimeest, kes ta ära viiks, kui üks mees kahe armetu hobusekronu ja vanamoodsa logiseva tõllaga, mille ustelt värvi koorus, reisi ette võtma nõustus.
Portjee hiivas Sabina kohvri tõllakatusele ja enne kui neiu jõudis kahtlevalt hobuseid vaadata ja veelgi kahtlevamalt tõlla sisemust silmitseda, leidis ta end suletud ukse tagant. Portjee lehvitas kübarat, olles ilmselt rahul saadud jootrahaga, ehkki Sabinale tundus see ebapiisavana kõige eest, mis mees tema heaks teinud oli. Siis asusid nad talle küüti pakkumast keeldunud teiste tõldade kutsarite mürgiste märkuste saatel teele.
Hobused ei teinud vaatamata kutsari piitsaplaksudele katsetki kiiremini liikuda ning Sabinal oli tahtmine ise pukki ronida ja ohjad haarata.
Ta oskas juhtida ponikaarikut, millega ema maal ringi sõitis, aga kodutallide hobused olid ka hästi toidetud ja korralikult hooldatud, sest kui mistahes kokkuhoidu ka kiriklas rakendati, kandis reverend Adolphus Wantage hoolt, et hobused puudust ei kannataks.
Kell pidi olema seitse, kui Sabina Nice’ist teele asus. Arvestades hobuste aeglust ning tõsiasja, et neil tuli liikuda palju pikemat ja raskemat teed pidi, pidanuks nad Sabina arvates kella kümneks kohale jõudma.
Aga ta ajaarvestus jooksis tühja tänu asjaolule, et juba Nice’i äärelinnas oli neil olnud probleeme ühe tõllarattaga ja nad pidid sepikotta pöörduma. Võttis peaaegu pool tundi, enne kui nad taas teekonda jätkata said.
Kannatamatult tõllas istuvale Sabinale tundus, et Prantsusmaal räägitakse ja vaieldakse liiga palju, enne kui miski teoks saab. Aga lõpuks oli uus kodar rattateljele leitud ja peale vastastikusi