Ahvatluse ingel. Monika Rahuoja-Vidman
Читать онлайн книгу.
võis hinge tagasi tõmmata. Süda värises, kui tallesaba ja naine ahmis õhku.
„Läks veel hästi! Vähe puudus, et oleks vahele jäänud. Ja mis siis oleks saanud? Oleks naabrinaise maha löönud või? Oh…“
Nikorella neelatas. Neelatas veel. Kurk oli äkki nii kuiv. Ta tegi ärevusest veel värisevatel jalgadel paar sammu, et seismiseks paremat kohta leida ja plätud jalga panna, kui tundis, et miski torkas valusalt varbasse.
„Ai…“ kummardus ta ja haaras varbast, „kurat küll…“
Visnud teises käes olevad plätud kähku maha, et need jalga panna, tundis, et hoiab veel midagi käes. Midagi väikest ja kõva. Ta avas peopesa ja pidi peaaegu karjatama. Võti! Jaagu maja võti. Võtme ja ripatsi vahel olev rõngas oli kuidagimoodi osanud kinnituda tema sõrmuse külge. Olles hõivatud unistamisega ja ka veidi ärevuses võõras majas viibimise tõttu, polnud ta seda märganudki. Nüüd vaatas põõsasse takerdunud naine üllatunult sõrmuse küljes rippuvat võtit, unustades valu saanud varba. Miks…? Kuidas…? Korraga Nikorella teadis.
Saatus!“ mõtles ta ja naeratas õnnelikult. „Saatus tahtis, et ma selle leiaksin. Mõelda, et mind kohe nagu tiris sinna ja ma leidsingi… Eks tulen siis veel sulle külla, Jaak.“
Nikorella tundis üüratut energiavoolu, mis täitis terve keha. Kiiresti puges ta läbi sireliheki ning oligi oma maja tagahoovis tagasi. Rõõmsalt ja rahulolevalt jalutas ta maja poole. Oleks tahtnud lausa vilet lasta.
Tagasi toas, istus ta oma harjunud kohale diivanil. Pani võtme enda ette lauale. Kujutleda vaid, mille ta leidis – Jaagu maja võtme! Vaatas seda. Võttis uuesti kätte ja pigistades selle tugevasti rusikasse, naeratas. Mõelda, et see võti on nüüd tema käes, tema oma! Ja keegi ei tea seda! Uneldes nõjatus Nikorella diivani seljatoele, kuid tundes end ebamugavalt, vajus pikali ja sulges silmad.
„See mees, Jaak. Tundub, et ta on väga hooliv. Ja kena mees selline. Aga elab sellise nõiaga. Ta on paremat väärt!“ arutas ta. „Tõnis polnud selline pehme ja armas inimene. Igavesti külm ja kalk oli ta. Ainult nõudis ja õiendas. Siga, vot kes ta oli! Aga Jaak… ta on… ta on… harmooniline. Just!“
Naise unelemise katkestas telefonihelin.
„Mis see nüüd on? Keegi ei tea ju, et ma olen telefoni sisse lülitanud…“ imestas Nikorella, kuid otsustas vastata. „Järsku on ema? Proovib igaks juhuks.“
Ta vaatas ekraanile.
„Ei. Tundmatu number. Ilmselt mingi müügiagent…“
Ta vastas siiski: „Ma kuulen!“
„Tere! Kas ma räägin Nikorella Tammeriga?“
„Jaa, ja kellega ma räägin?“
„Minu nimi on Mikelina Saar. Ma helistan RG Kinnisvarabüroost. Ei hakka pikalt seletama. Asi on järgmine. Teie abikaasa soovib oma maja ära müüa. Ja te vist elate momendil seal?“
„Ma-ja mü-üa…?“ kokutas Nikorella vastuseks. Ta polnud selle pealegi tulnud, et Tõnis tahaks oma päranduseks saadud maja maha müüa. Polnud isegi mõelnud sellele, et ta peaks sealt ühel päeval ära kolima. Ta oli ju Janari ema. Jah, aga … Janar oli nüüd ju surnud… Tõnis tahtis niigi lahutust, see siga. Nikorella oli lubanud paberile alla kirjutada, kui mees avaldusega tuleb. Seni polnud ta seda veel teinud. Kartis Nikorella-poolset õiendamist või süüdistusi? Kartis, et naine on ümber mõelnud ja hakkab teda paluma mitte lahutada… Või tahtis oodata, et ta end paremini tunneks… Kui peenetundeline temast, sel juhul.
„Jah, ta pöördus meie büroo poole, seetõttu ma nüüd teile helistangi.“ jätkas kinnisvarabüroo naine. „Mina töötan siin advokaadina. Teie abikaasa… või endine abikaasa, soovib oma maja ära müüa, nagu ma juba ütlesin. Ja minu kohus on teile teatada, et te peate sealt kuue kuu jooksul välja kolima.“
„Aga… aga ta ei saa nii teha! Mul on õigus siin elada, ta ei saa mind siit välja kirjutada ja…“
„Kas te soovite tema maja ära osta?“
„Ee… ei!“
Kas see naine on idioot või? Kust ma peaksin selle raha võtma, vihastus Nikorella ja peaaegu karjus telefoni:
„Ta ei saa seda müüa, ma elan siin!“
„Kinnisturegistri järgi on tema seal ainuomanik. Teil pole selle majaga mingit pistmist. Tal on ka tõendid, et tema maksab maamaksu ja…“
Nikorella lülitas telefoni välja.
„Milline siga. No siga on siga…“
Ta lausa kees vihast.
„No kuidas ta saab temaga nii käituda! Miks ta ise ei tulnud rääkima, kui ta midagi sellist teha tahab… Täielik värdjas! Ha…ei julgenud vist. Laseb võõrastel helistada. Advokaat! Ja mina ei tea midagi! Jessas… Nagu mingi loll siin…“
Jalgu lohistades läks Nikorella elutuppa ja viskus diivanile. See siin oli tema kaitsja, siin tundis ta end kindlalt. Tõnis on lihtsalt uskumatu. Kuidas ta saab talle nii teha?
„Mis siis nüüd saab? Mis minust saab?“
Nikorella võttis diivanipadja kaissu. Just nüüd, kui ta hakkas end natukenegi paremini tundma. Võib-olla varsti ta ei tahakski siin enam edasi elada. Aga, et nõuda tema väljakolimist just praegu. See Tõnis on ikka igavene vastik siga. Nutma Nikorella ei hakanud. Vesistamisega oli lõpp. Nüüd ja igaveseks. Ta tõmbas sügavalt hinge ning mõtles, mida ta peaks tegema? Just. Janari asjad kokku pakkima. Siis helistama kuhugi väikelastekodusse. Ja siis läheb ta kõrvalmajja ning küsib, kas Jaak saaks tal aidata asjad ära viia. Advokaadi esitatud ultimaatum unustatud, Nikorella tõusis ning suundus kööki, et otsida välja suured mustad prügikotid. Vaja oli tegutseda, kellelegi teisele ei saanud lootma jääda.
Tuimalt ja millelegi mõtlemata ladus ta väikesed rõivatükid hunnikutesse ning toppis need siis kotti. Riideid oli parasjagu palju, kuid need olid ju nii väikesed ega võtnud eriti ruumi. Kõik mahtusid ühte kotti. Ta sidus kotisuu kinni ning võttis teise koti. Oli mänguasjade kord. Väiksemad ühte. Järgmisse alustuseks mõned suuremad, nagu traktor ja järelveetav käru. Siis ülejäänud kuubikud ja mänguloomad.
Nikorella toetus aknalaule ja vaatas valmispandud kotte – kas on ikka korralikult pakitud? Tundub küll. Aga kui kott lahti läheb? Katki? Ei, Janari asjad peavad ilusasti kohale viidud saama. Ta tõmbas rullist veel kotte.
„Pakin kahekordselt. Topelt,“ mõtles ta. Asjad ei pidanud välja pudenema ega kannatada saama. Tööga valmis, istus ta veidikeseks toanurka maha, et jõudu koguda. Ja asjadega hüvasti jätta. Võttis siis ning pani ka lapsevankri kokku. Ei tea kas nad seal lastekodus vankreid vajavad? Või paneks selle müüki? Ei… Nikorella ei tahtnud seda müüa. See oleks olnud nagu Janari mälestuse müümine. Viin selle ka sinna, küll nad teavad, mida teha. Ta tõmbas käeseljaga üle higise lauba. Et see tegevus ka nii raske oli. Kuid tehtud pidi see saama. Naisel oli tunne, nagu tahaks veri tema soontest kaduda. Pea käis ringi. Hea meelega oleks läinud diivanile pikali ja keeranud end teki sisse. Kuid ta ei suutnud isegi mitte mõelda sellele, et peaks Janari asjade kokkupanemisega järgmisel päeval jätkama..
„Ma pean selle asjaga ühele poole saama,“ sundis ta ennast. „Täna ja praegu. Pole enam palju teha jäänud.“
Oli vaja veel voodi osadeks lahti võtta. Otsinud köögisahtlist üles kruvikeeraja, sai ta ka sellega hakkama.
„Asjad annan ära, aga mälestused jäävad alles,“ ütles ta iseendale. See oli tõsi ja ta teadis seda. Mõte, et mõni väike laps neid asju vajab ja neist rõõmu võib tunda, pakkus lohutust. Nüüd tuli ainult leida keegi, kes ütleks kellele ja kuhu asjad viia. Sotsiaalosakond oskab äkki aidata? Või küsida parem kohe mõnest lastekodust?
Ta läks tagasi kööki ning otsis sel korral sahtlist välja vana telefoniraamatu. Pärast veerand tundi kestnud lehitsemist ja asutuste nimede ning telefoninumbrite uurimist arvas ta olevat leidnud lõpuks õige koha. Ta helistas paarile numbrile, kuid keegi ei vastanud. Loomulikult, oli ju õhtu. Aga