Ahvatluse ingel. Monika Rahuoja-Vidman
Читать онлайн книгу.
kiiresti kõigest, mis möödunud elu meelde tuletas, lahti saada. Järgmiseks otsin veel kõik Tõnise asjad üles ja pakin ära, mõtles ta. Viigu minema… Ah jaa, see on ju tema maja. No panen igatahes kokku ja silma eest ära. Oi pagan, mida see lastekodu tädi nüüd ütleski…:
„Vabandage, ma ei kuulnud… Telefonis midagi… kuidas te ütlesitegi…?“
„Ei kuulnud? No ma ütlesin, et oleks hea, kui te saaksite mõnel hommikupoolikul tulla. Hommikuti olen ma alati majas. Pärast on igasugu jooksmist ja asjaajamisi. Ja teate mis veel! Kui tahate, võite tulla ja meie lastega mängida, siis näete ise ka, et teie toodud lelud asja ette lähevad,“ kordas juhataja ning lisas lõpetuseks, „lapsed on toredad. Nad oskavad ka paha tuju nii kenasti-kiiresti heaks muuta.“
„Jah, tänan kutsumast,“ vastas Nikorella. „Võib-olla ma tulengi. Lastega mängima.“
Kõik oli korraldatud. Õhtu käes. Kuidagi kurb oli olla. Ta sai aru, et ei saa enne uut elu alustada, kui vanaga pole lõplikult arved klaaritud, kuid see ei teinud tuju paremaks. Ka sees keeras. Närvid vist, arvas Nikorella. Järsku avastas, et tal on kõht tühi. Viimati sõi ta ju hommikul. Ja mida nüüd kiiruga siis teha? Putru või? Pärast köögikapi revideerimist seisis ta minut hiljem valamu ees, ühes käes makaronipakk ja teises külmkapist leitud plastkarp viimaste singiviiludega. Sellest peaks jätkuma, arvas naine ning pani toiduained kapile. Mis muud, kui veepott tulele. Sööma läks ta oma tavalisele kohale diivanil. Kõht täis, vajus ta pikali ning tõmbas teki peale. Täna ei vaadanud ta enam Janari pilte fotoalbumites. Need oli leidnud endale koha kapi sahtlis. Albumilehtede lehitsemise asemel lülitas Nikorella sisse teleri ja hakkas uudiseid vaatama.
„Aitab norutamisest,“ mõtles ta. „Elu läheb edasi ja maailmas juhtub igasuguseid asju. Nii rõõmsaid kui kurbi. Mina näiteks alustan uut elu. Õpin elama pisaraid valamata ja nutujoru kiskumata. Nüüdsest mõtlen ma ainult iseendale ja võtan kõik, mida tahan ja mis mulle meeldib.“ Ta ei saanud isegi aru, miks ta järsku nii ülbe on, aga oli sel tähtsust?
Uudistele järgnes film. Nikorella vaatas ka selle kohusetundlikult ära. Imelikul kombel aitas filmikangelase tõe eest võitlemise jälgimine kurbi mõtteid eemal hoida. Filmi lõppedes naine haigutas, teleka nuppe ta enam vajutama ei hakanud. Pani selle hoopis kinni ja ohkas:
„Peaks vist magama minema?“ Kogu tahtejõuga, sundis ta end mõtlema tulevikule, järgmisele päevale. Kui see lootusetu tundus, siis järgnevale tunnile. Ka doktor Kalm oli korduvalt öelnud – ikka mõned minutid korraga, veerand tundi korraga… Nüüd oligi Nikorella otsustanud seda nõuannet järgida. Mida oligi enam kaotada? Ta tõusis ja suundus magamistoa poole.
Varahommikul ootas ees uus jooksutuur. Pärast seda probleemid, mis nõudsid lahendamist. Mis ammu oleks tulnud juba lahendada. Ja veel üks asi, millele mõeldes Nikorellal tujugi paremaks läks – oli vaja valvata, millal kena naabrimees nähtavale ilmub. Ta tahtis armsalt naeratades meest paluda, et ta Janari asjad oma autoga lastekodusse ära viia aitaks.
III peatükk
Täpselt kell kümme tormas Nikorella hingeldades psühholoogi vastuvõturuumi. Vaevalt jõudis ta ooteruumis asuvale väikesele diivanile istuda, kui doktor Kalm oma kabineti uksele ilmus.
„Ja siin ongi meie Nikorella,“ lausus mees naeratades. „Tere jälle, preili-proua.“
Ta sirutas terekäe.
„Tere-tere,“ vastas naine ikka veel veidi hingeldades ja sirutas käe vastu. Doktor Kalmu käepigistus oli tugev. Nikorella tundis kerget piinlikkust ja vaatas maha – ta käed olid higised. Kiirustades ülekuumenenud keha andis teada, et ka palged õhetavad. Süda tagus. Kiirmarss Balti jaamast Harju tänavale oli ta võhmale võtnud. Ja et see arsti vastuvõtule tuleku päev niimoodi meelest ära läks! Hommikul ärgates oli ta, nagu viimasel ajal tavaks, jooksma läinud. Läbis, kordamööda nii kõndides kui sörkides, eelmiste päevade marsruudi. Iga päevaga tundus vastupidavus kasvavat. Rohkem jooksu ja vähem käimist.
„Nädal veel,“ mõtles Nikorella, „ja ma jooksen need viis kilomeetrit läbi ilma end pingutamata. Vaata, et tuleb veel isegi kaks ringi hakata tegema.“
Tänavad, mida mööda ta jooksmas käis, olid juba lapsepõlvest saadik tuttavad. Nikorella oli Pääskülas üles kasvanud. Pärast vanaema surma olid nad küll kolinud Põlvasse, vanaisa juurde, kuid kui ta abiellus Tõnisega ja kui tolle vanatädi järsku õe juurde Soome kolis ja oma Pääsküla maja Tõnisele pärandas, oli Nikorella rõõmustanud. Nii vahva oli jälle armsas ümbruskonnas elada, mööda tuttavaid tänavaid kõndida.
„Kas läheme kabinetti?“ tõi doktor Kalmu hääl ta tegelikkusesse tagasi.
„Mis? Jah, muidugi!“ naeratas Nikorella kohmetult ja astus mehest mööda, tema kabinetti. Ta juba teadis, mis edasi saab. Oli ta siin ju käinud kuid, igal kolmandal nädalal. Nutnud, rääkinud, saanud rohuretsepti ja nutnud uuesti. Kabinett oli veidi suuremat mõõtu tuba helerohelistes ja kollastes toonides seintega. Ühe seina ääres seisis kirjutuslaud, teiste seinte ääres madalad kapid, pehme mööbel oli kaetud valkjat värvi katetega. Aknad avanesid lõuna poole, Harju tänavale.
Nikorella riputas seljas olnud jaki nagisse ning heitnud ruumis olevale diivanile pikali, sulges silmad. Ta ei näinud enam, kuidas doktor Kalm võttis laualt bloki ja pastaka ning lülitanud sisse diktofoni, istus diivanist veidi eemale, aknaalusesse tugitooli.
„Kuidas on, Nikorella? Mida sa oled need viimased kaks nädalat teinud?“
„Ma hakkasin jooksmas käima. Hommikuti,“ vastas naine, „ja siis… siis pakkisin ma ära Janari riided ja mänguasjad ja… ja siis viisin ma need väikelastekodusse. Ma helistasin enne sinna ja nad ütlesid, et see on OK, et need sinna viia… Ja siis ma tegingi nii. Ma tahtsin, et keegi neist asjadest rõõmu tunneks. Et see oleks nagu Janari mälestuseks. Ja ma mõtlesin, et siis tunnen ma end paremini, nagu…“
„Kas sa tunned end nüüd paremini?“
Nikoella tundis millegipärast klompi kurgus – kas ta tunneb end paremini? Kuidas ma üldse saan end paremini tunda, kui… Ta neelatas ja mõtles veidi, enne kui uuesti rääkima hakkas.
„Ma ei tea,“ alustas ta kõhklevalt. „Mul on meeles, kuidas ta jooksis ja ronis ja mind kallistas ja ma tahaks teda tagasi. Aga ma ei tunne end enam süüdi, kui teen midagi. Enne mõtlesin kohe, et tema ei tee seda ju iialgi. Ei hakka süüa valmistama või poes käima või… no kõige tavalisemaid asju tegema. Elama. Ja hakkasin alati kohe nutma. Aga nüüd püüan teistele asjadele mõelda, mitte sellele, et mida kõike tema enam teha ei saa. Ja kui mõne lapsega räägin, siis pole enam seda tunnet, et ma Janarit sellega nagu petaksin. Sellest sain ma aru, kui seal lastekodus käisin. Asju viimas.“
Nikorella avas silmad ja vaatas psühholoogi poole. Doktor Kalm noogutas:
„Jätka!“
Naine diivanil tegi tahtmatu liigutuse.
„Kas räägiks sellest, et tegelikult oli see naabritüdruk, kes oma rõõmsa olemisega mind teistmoodi mõtlema pani,“ arutas Nikorella endamisi. Et ta on nii elus ja tõeline. Ja nii oma isa moodi. Raudselt kohe. Hm. Emaga pole ma ju ei kohtunud ega rääkinud…“ Otsustas siis, et ei räägi naabritest midagi. Muidu tuleb veel Jaagust ka rääkida ja seda ta ei tahtnud. Ja mida temast üldse rääkida? Et on naaber ja teise naise mees. Ja et tema olemasolu on mu aastasest tardumusest üles äratanud? Vaata, kus tuli Okasroosike välja…“
Ta vaatas tohtri poole:
„Ma olen nüüd rohkem väljas olnud…“ alustas ta sõnu venitades. Doktor Kalm noogutas uuesti, kuid seda Nikorella enam ei näinud. Ta oli uuesti silmad sulgenud ja jätkas.
„See lillede õitsemine ja tuulehood ja lehtede sahin. Imelik, aga see meenutab mulle, et elu läheb ikkagi edasi, ükskõik, mis minuga ka ei juhtuks. Ja päike tõuseb igal hommikul uuesti. Ja pärast talve tuleb kevad ja pärast kevadet suvi. Lihtsalt et… teda ei ole enam. Aga paljud asjad pole sellest hoolimata muutunud. Enne ei saanud ma sellest aru. Arvasin, et kui minu elu peatus, siis jääb kõik muugi seisma, et terve maailm tardub.