Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
Valton on käitunud ebaväärikalt Mordva ja Mari ANSV-s, lubades endale natsionalistlikke väljaütlemisi ja kutsudes neid autonoomseid vabariike võitlema oma seaduslike õiguste eest, mis ammu on unustatud;
informaator Aus on lindistanud Arvo Valtoni vestluse sõpradega KUKUS, mis kubiseb irooniast siseteenistuse kohta;
Arvo Valtonlubati tema kontaktide ja tegevuse jälgimiseks külla sugulastele Kanadas. Arvo Valton aga sõitis (seda sõitu muidugi kooskõlastamata) ja ise autoroolis olles USA-sse, kus muide juhuslikult kohtus ka Sõprusühingu kultuuridelegatsiooni liikmetega, kes parajasti oma kultuurimissiooni täitsid. Tema suhtumine neisse olnud sarkastiline. Sellest teatas Ülo Koit VEKSA’st;
Arvo Valtonikohta võtsime kasutusele tema operatiivvaatluste materjalide tarvis toimiku DON nr. 15756.
Agent Kalvinoteatab 1967. aasta aprillis, et Jaan Kaplinski peab sidet MANA väljaandjatega (Grabbi), kes on avaldanud tema loomingut, mida on viidud illegaalselt välismaale;
Agent Elmarkirjutab, et tal oli vestlus Jaan Kaplinskiga, kes avaldas arvamust, et kuna kirjavahetus on kontrolli all, tuleks kirjades ülistada kehtivat korda. Jaan Kaplinski käsitlevat 1940.aasta sündmusi ühemõtteliselt kui Eesti inkorporeerimist Nõukogude Liitu;
Kaplinskikorteris korraldati läbiotsimine. Võeti kaasa ka tema päevik, milles leiduvate mõtteavaldustega seoses pidas osakonnajuhataja Kuuseoks autorile kasvatuslik-hoiatava vestluse. Me lootsime siis veel tema suhteliselt lojaalsele abile meie töös;
Jaan Kaplinskikohta avasime lisaks toimikutele DOP ja DOR veel ka toimiku DON nr. 1344.
5
Ühel teisipäeval, mil Inesel on nii-öelda külalistepäev, oleme taas tema man. Seltskond on sama mis varemaltki, puudub vaid Margit, see-eest on lisandunud Kaplinski ja Valton. Nad ongi just saabunud ja võtavad mantleid ära.
Naan on juba kohal, istub oma endises tugitoolis ja nendib heatujuliselt:
„Vaata aga vaata! Näha, et appi on kutsutud lisajõude. Tore. Mida enam oponente – vaevalt et te mulle appi ruttasite –, seda vahvam.”
Siiski ei tuleks arvata, nendib Kaplinski, et neid justkui appi on kutsutud – ei ole Ines, Joel ega Tõnu ka ise suu peale kukkunud. Ent kui tema ja Valton Ineselt kuulsid, keda täna külla oodatakse ja millistest teemadest eelmisel korral juttu oli, kippunud nad ise kaasa.
Kaplinskile ja Valtonile tuuakse köögist toolid. Õhkkond on sõbralik (kuigi võib tajuda, et üksteist teraselt jälgitakse).
Ei puudu laualt veingi, mida Joel klaasidesse kallama asub. Seekord on joogid toonud arvatavasti Naan, sest tegu on märksa hinnalisemate markidega, kui siin majas tavaks. Ja sakusmendikski on täna delikatessid: lõhe, mitmed peenemad juustusordid ja koguni silmukala, mida saab vist ainult Valge maja puhvetist ning sealtki vaid tutvusi kasutades.
Valton teeb kohe märkuse: kas ei peaks just kommunistid võrdsuse jüngrid olema? Kas ei lõhna kõik see lukskraam siin laual elitaarsuse ja rahvast irdumise järele…? Kuid kuna tema, Valton, on ise gurmaan, siis… siis ta muidugi ei protesteeri.
Naan seevastu kuulutab, et igal on õigus saada seda, mida ta on oma ausa tööga välja teeninud. Ning kas üks noor mees, kes on kirjutanud jutu rohelise seljakotiga mehest, mis temale isiklikult kohe väga meeldib, pole siis midagi natuke paremat väärt kui lastevorst ja keefir. See seljakotimehe kohta öeldu polevat kompliment, sest mõni sama autori lugu on talle oma küünilisuses üsna vastukarva. Ent vaevalt on mõistlik tänast õhtut vaidlemisega alustada.
Seepeale teeb Arvo – ühest täiesti ootamatust tunnustusest siiski pisut meelitatud (mida ta küll välja ei taha näidata) – oma taljest kergelt kiskuva pintsaku ülemised nööbid lahti ja näib asjade seisuga rahul olevat. Kuna täna istub tema kaminale teistest lähemal, tõstab ta jalad üsna sütekumasse (õnneks ei tossa tema jalavarjud teps mitte valget auru nagu eelmisel korral Tõnul) ja jääb asjade edasist kulgu ootama. Vaevalt siin üksmeel kaua kestab.
Esimese küsimuse esitamise õiguse jätab Valton loomult leebemale Kaplinskile. (On koguni mulje, et nii lepiti enne kokku.) Ju on Arvo ise väga hästi teadlik oma kalduvuses kohe teravusi ütlema hakata. Kuid sellega ei soovi ta täna tõesti alustada. Plaanitud oli ju pigem midagi tutvumisõhtu taolist.
Eks Jaan siis pärigi ettevaatlikult:
„Teie, akadeemik ja kommunist – seda viimast olete ise korduvalt rõhutanud – olevat meile eelmisel korral baltlasi eeskujuks toonud… Ma ei tahtnud oma kõrvu uskuda. Arvasin, et te peaksite neid juba a priori vihkama.”
„Ega ma neid tõesti armasta. Pole mul selleks ka võimalust olnud. Suurem osa neist oli juba läinud Hitleri kutsel nach Vaterland, enne kui mina siia jõudsin. Ent eks nende kirjapandut ole ju omajagu loetud. Kunagiste parunihärrade uurimistungi ja saavutusi teaduses, aga natuke ka ehk kirjanduses, millest küll vähem teame (Kotzebue), tuleb igatahes imetleda. Ja eks lõpuks õppida võib ju noiltki, keda ei armastata.”
Ta jääb viivuks mõttesse ja küsib siis:
„Millest me siis eelmisel korral siin õieti pajatasimegi? Vaevalt et pidasin baltlastele just ülistuskõnet. Kui üldse midagi, siis juhtisin arvatavasti seltskonna tähelepanu tõsiasjale, et õige käitumine, jah, ka niinimetatud natuke halva kõlaga „riigitruudus”, ei pea väiksemat rahvast – ka õige pisikest diasporaad – suurrahvasse lahustama, vaid vahel läheb koguni just vastupidi ning nende rahvustunne tugevneb veelgi. Baltisakslased suutsid siin elades ja vene aristokraatidega lävides säilitada oma rahva, usu, keele ja kultuuri läbi sajandite. Selles on ju ometi midagi mõtlemapanevat.”
Ent siis tõmbub ta nägu korraks naerule:
„Ühe põlisbaltlasega, saadik Wistinghauseniga saime me Leningradis siiski päris headeks sõpradeks. Temalt julgesin ma küsida, et kuidas lõputud abielud lähisugulaste vahel parunisugu lõpuks ära ei oinastanud. Eestimaalgi on kohti – väikesaartel eriti –, kus, kui mitte just päris rumalad ei olda, siis igatahes terasusega ei hiilata.” Ühel sellisel saarel – nime ta parem ei nimetavat –, kus Naan möödunud suvel käis, ei julgenud tüdrukud puude tagant ja majade varjust väljagi tulla. Vahtinud teda, aina pobisenud midagi omavahel ja muudkui itsitanud. Kergelt piinlik olnud…
„Ning mida te sõber Wistinghausen, siingi teatud mees, Jaan Krossi suur sõber muide, siis vastas,” pärib Kaplinski.
„Eks ta muigas salapäraselt ja selgitas, et see olevat kõigi eelduste järgi ka osalt eestlaste endi teene…”
„Mil moel siis?”
„Noh, eks mõisates olnud ju keni eesti soost tallipoisse, kes sel ajal, kui parunihärra oma botaanika- või petrograafiakollektsiooniga tegeles, mõisaprouaga väikseid metsaotsi tegid… Ja peale selle rabas mõisaköökides tööd teha kenakesi heledat verd piigasid, kelle pepule härrad lausa pidid nipsu laskma. Ius primae noctiski olevat siin ja seal mõnda aega kehtinud. Koguni poolvabatahtlikult. Kusjuures mõisahärrad oma sigitatute eest päris hästi, muidugi varjatult, hoolitsesid, nende ametlikele isadele maid kinkisid, ning paljud nii ilmale tulnud poolenisti eesti, poolenisti saksa verd poisslapsed tublideks riigikodanikeks kasvasid… Olla muidugi kahe otsaga asi see kadakasaksastumine, kuid eks ta meid Euroopa kultuurile ikka lähemale viis. Samas aga oli poolenisti saksa verd meeste seas neidki, kes oma eesti sugu ei häbenenud… Jah, nii too Wistinghausen rääkis… Protsendi kohta ei oskavat ta midagi öelda.”
See jutt lõbustas koosolijaid ja vähendas õhus umbusku.
Ent pikk ja sõbralik paus ei näi olevat Valtonile meeltmööda. Sõnajärje võtabki üles tema: „Jätame nüüd ehk selle divertismendi… Isand akadeemik, ühest asjast ei saa ma kuidagi aru. Kui see on tõsi, et te olevat meile eeskujuks toonud just baltlasi, ja eeskätt rahvuse säilitamise oskuse aspektist, siis millest küll selline eesmärk? Minu ettekujutust mööda peaks teie suurimaks sooviks olema