Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
kurikuulsast teaduslikut kom-munismist,” on Valton irooniline. „Seda karta oligi. Oh, kuidas see jura on mind jõudnud ära tüüdata.”
„Ärgem nimetagem seda siis „teaduslikuks”, kui see teile ei meeldi,” pakub Naan. „Ega me ju räägi ka „teaduslikust teoloogiast”… Eks seegi sõnakombinatsioon võiks eemale peletada või muigama panna. Ka uskliku. Ärge mitte katsugegi mind veenda, nagu teile ei meeldiks mõtiskleda abstraktsetest asjadest. Ka kommunism kuulub nende hulka,” on Naani seisukoht.
„Mida te abstraktsete asjade all silmas peate?” pärib Arvo. Seda küsides on temas midagi heas mõttes insenerlikku.
„Igavikku, Jumalat, paralleelide kohtumist lõpmatuses. Näiteid on palju,” väidab Naan. „Minu meelest kuulub kommunism just samasse filosoofilisse kategooriasse. Ja eks sõna „kommunismgi” (küll süütust tüvest tuletatu) on teile vastik põhjustel, mis mulle täiesti selged. Ainult et ses asjas teete te siiski vea.”
„Ei tea millise?” pärib Tõnu.
„Te seote Nõukogude Liidu ja kommunismi.”
„Tohoh! Ja milles siis siin viga?” ei saa Kaplinski enam asjast aru.
„Kommunism on Nõukogude Liidust ja üldse Venemaast olnud alati sama kaugel kui taevas maast. Nõukogude Liit, mu armsad sõbrad, on teatavasti totalitaarse diktatuuri maa. Otsekui loodud selleks. Kui Stolõpinile poleks atentaati tehtud, oleks Venemaalgi midagi võinud muutuda. Terror oleks ära jäänud. Mine tea, ehk oleks saadud lõpuks normaalseks Euroopa riigikski.”
„Ja seda ütlete teie? Kas te tahate meid oma julge jutuga ära võluda või? Ilmselt küll. Ja ega teatud puhul pattujutte keelatagi. Lausa soositakse. Iseenesestmõistetaval eesmärgil,” õelutseb Arvo.
„Muidugi võin mina, teie sõber, keda te aga siiski lõpuni ei usalda, alati ja kõikjal kinnitada, et seda sorti jutud olid mõeldud just nimelt teie hingede läbikompamiseks, et sellest kuskil ette kanda. Teil on õigus sellesse varianti uskuda… Aga kui te tõepoolest nii arvate, siis ma kahetsen, et täna üldse siia tulin… Ines, kas on õigem, kui ma ehk lahkun?”
Ent seekord jõuab Valton vabandamises Inesest ette:
„Kui me teid mingiks lihtkoputajaks oleksime pidanud, siis poleks ka meie siin! Kuhu me siis ikka jäimegi?..”
Naan on esialgu rahuldatud.
„Pall veeres, aga meie suhtumine temasse muutus või?” meenutab Ines räägitut. „Noh, kui muutus, mis saab siis süsteemi metastabiilsusest?”
„Just seda küsimust ma ootasingi. Ja nimelt teilt, Ines. Asi on selles, et kui teie ise muutute, muutub kõik.”
„Ei tea, misukesteks me siis küll muutuma peaksime?” huvitub Ines, libistades pika keskmise sõrmega üle oma graatsilise kaela. Muide on näha, et ta ka ise teab, et see liigutus sobib talle.
„Võib-olla üldse mitte palju. Mina oletan, et normaalsele, kaastundliku südamega inimesele hakkab kapitalismi rigiidsus ja halastamatus varem või hiljem vastu,” arvab Naan.
„Nagu nõukogude korra valskus ja julmuski,” peab täiendama Valton.
„Täpselt.” Naani silm ei pilgugi.
„Printsiip „igale tema võimete ja tulemuste järgi”, mis on ühine nii kapitalismile kui sotsialismile, pole hoopiski mitte see, mis vastaks inimkonna tuhandete aastate pikkustele ootustele. Nendele, mis me oma ränkraske evolutsiooniga neandertallasest Einsteinini oleme välja teeninud.”
„Ehk täpsustate seda, mida te nende „inimkonna tuhandete aastate pikkuste ootuste” all silmas peate?” palub Ines. „See kõlab kole pidulikult.”
Ning Naan lausubki nüüd sõnad, mis tekitavad üleüldise pettumuse. Ta sõnab:
„Et igale antaks vastavalt tema vajadustele.”
„Issand! Jälle see õpikujoga,” on nördinuim vast Arvo. „Hea akadeemik, ärge mitte püüdkegi meid oma usku värvata. See ei lähe teil korda.”
„Aga ma ju ei püüagi, ausõna! Muide, ei saa üldse teha midagi rumalamat, kui teistele oma arvamusi peale suruda. Aga ma ei arva, et nende esitamine oleks kurjast. Minu veendumus on see, et teaduse ja tehnoloogia areng viib meid mingil ajal – muidugi vaid teatud tingimustel, näiteks maailmasõdu ei tohi puhkeda, – viib meid seisundisse, mil ühiskond kui tervik saab eriliste raskusteta lähtuda üksikliikmete vajadustest. Kindlasti mitte liialdatud ja ebamõistlikest vajadustest. Aga ka mitte mingist haledast miinimumist või ettekirjutatud nomenklatuursest valikust…”
„Niisugustest asjadest rääkimine on sobimatu, kui mõelda, kui suur on täna maailmas nälgijate, lausa näljasurma piiril olijate arv,” lausub nukrasilmne Jaan Kaplinski.
„Vaat see on silmapaistvalt eetiline seisukoht,” on Naan nõus. „Ka mina olen sellele mõelnud. Ja ainsat väljapääsu näen ma lokaalses lähenemises. Muutused tulevad kõne alla esiotsa vaid seal, kus tootmine kindlalt ületab tarbimise. Kõik võiks alata arengu tippmailt ja olla muidugi esialgu kohalik, territoriaalselt piiritletud. Kuid vähem arenenuile ei tohi selga pöörata, ehkki neist esiotsa kaasatulijat ei ole.”
„Nii et midagi kommunismilähedast, noh, ütleme „kommunism oidset” võiks vabalt alata kas või Ameerikast?” oletab Joel. „See ei peagi siis olema Nõukogudemaa sünnitis?”
„Loomulikult…” on Naani vastus. „Ja jõukuse aspektist vaadatult võiksid mõnes paigas muutused hakata juba homme. Kuid tõenäosem on see siiski mõnes skandinaaviapärasemas, sotsiaalsemat võrdsust taotlevas jõukas riigis kui rikkusele orienteeritud Ameerikas.”
Mõte, et kommunism võiks olla kellelegi veel kusagil sümpaatne, on sedavõrd üllatav, et vaikitakse. Silmitsetakse Naani umbusklikult.
„Jah, aga kullakesed, teil on täielik õigus mind uskumatult vahtida, sest ega ju mina ise kah milleski kindel ole. Fantaseerin. Ning kuidas kõik praktiliselt korralduma peaks, sellest pole mul kui elukaugel kosmoloogil aimugi. Räägin lihtsalt tulevikus võib-olla avanevatest võimalustest, räägin „vastavalt-vajadusele-ühiskonna” tekke teoreetilisest võimalusest, sest üha arenevad teadus ja tehnika meid ükskord tõesti sinnakanti peaks viima.”
„See „vastavalt-vajadustele-jutt” eeldab, et niinimetatud vendlus, võrdsus ja vabadus oleksid sel puhul ilmtingimata iseenesestmõistetavad,” avaldab Tõnu arvamust.
„Arvan küll.”
„Aga nad ju pole… Rohukõrred saame küll võrdpikkadeks niita, kuid selleks tuleb kasutada vikatit. Ja vikat pole mitte vabaduse sümbol. Pigem Surma…”
Justkui selle tõestuseks kostab õuest, akna alt koledat kassikisa. See on nagu kahe vaskpilli kehvasti mängitud duo.
„Mis see oli?” kikitatakse kõrvu.
„Oh, neid kiimas kasse jookseb siin õues ühtelugu ringi. Teinekord ei lase magadagi,” selgitab perenaine Ines. „Meil on peale nende trompetkasside üks flöötkass ja üks ürgmaskuliinne tuubakass ka.”
„Meie kassil pulmad, meie kassil pulmad, seitse poega korraga…” tinistab Tõnu oma kitarri, mille rakendamisvõimalustele täna siin küll erilist lootust polnud.
Kuid peagi ollakse jutuga seal tagasi, kus kasside raevuduo selle katki ehmatas.
„Keegi pole iial silmas pidanud võrdsust mingis absoluutses mõttes,” jätkab pärast lühikatkestust Naan. „Sest kuis siis nüüd mina ja Jaan Kross võrdsed oleme?!.. Ei mõista mina romaane kirjutada, tema jälle vaevalt et tähtede spektreid tunneb. Inimesed sünnivad nii vaimses kui füüsilises mõttes ebavõrdsetena. Nii et paraku saame rääkida vaid võrdsusest seaduse ees. Ja vabaduse ja vendlusega see võrdsus nii minu kui Coudenhove-Kalergi arusaamisega vastuollu ei lähe.”
„Ka võrdsust seaduse ees pole tänapäeval vist veel kusagil saavutatud,” nendib endine mäeinsener Valton.
„Suures osas utoopia on seni see minu jutt küll. Kuid eks me täna räägigi utoopilistest