Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
uues formatsioonis ei vähene? Võrdsustumistendents kipub sinna viima. Kas me ei muutu mõnes mõttes nagu ühenäolisteks?” muretseb Kaplinski.
Naan seda ei karda:
„Ega me end lehmadega siiski vist pea võrdlema?” on tema arvamine, mille mõttest algul kohe mitte keegi aru ei saa.
„Lehmadega? Miks lehmad?” pomiseb Ines.
„Kui nii võtta, siis eks lehmad ela ju juba täna kommunismis!” vastab Naan. „Nad saavad kõike – muidugi ainult parimates majandites – vastavalt vajadustele, ning annavad piima nii palju, kui jaksavad…”
„Oh te pühaduserüvetaja!” Arvo naer on esmakordselt puhtalt südamest tulev.
Ja just nüüd, suhteliselt heas seisus, kuulutab akadeemik kella vaadates, et tal on päramine aeg lahkuda, kuna täna tullakse talle viimase Tartu bussiga külla. Ta kaval ilme osutab, et ta peab praegust partii katkestusseisu endale soodsaks.
„Kavalpea olete. Kas te mõtlesite külalise välja?” reageerib Tõnu.
Ent hoopis ootamatu on see, et Ines, pärast seda, kui on kuulutanud, et ega akadeemikul teda siiski põhilises ümber veenda pole õnnestunud – ta pidavat silmas mitte niivõrd abstraktseid kommunismiideid kui Eesti iseseisvust, mille ta on endasse imenud vist juba emapiimaga (see aga ei tähendavat marurahvuslust!) –, teeb midagi päris ootamatut. Ta tõuseb kikivarvukile ning annab Gustav Naanile… laubamusi, kuulutades, et platooniline laubamusi ei tähendavat muud kui seda, et akadeemik on igal ajal siin korteris oodatud.
Ja nüüd selgub, et isegi elukogenud Naan on mõnikord kohmetu nagu koolipoiss.
6
Taas Inese kodu. Vahepeal on vahetunud osa pilte seintel. Üks neist – pea tervet lõuendit täitev valge muna – võib olla kas Moskvas elava Ülo Soosteri või mõne temast inspireeritu töö.
Naan kannab seljas midagi toakuuetaolist, mis vihjab, et ta on siin vahepeal nagu kodunenud. Ju ta on juba vist ka selle korteri mõne kapi haldaja.
Istutakse Inesega diivanil ja limpsitakse teed.
„Imelik küll –me tutvusime vaevalt aasta tagasi, aga tunne on selline, nagu oleksime teineteist tundnud juba vähemalt kolm aastat,” tunnistab Ines. Naan seepeale ei soovita „kolme aastat” pigem nimetada.
„Miks küll?” pärib Ines.
Ta saab kuulda, et kolm aastat on väga riskantne ajavahemik – kõige ohtlikum aeg mehe ja naise suhetes.
„Miks sa nii arvad?”
„Ma ei arva, ma tean! Olen abielude ja lahutuste vastu juba ammu huvi tundnud. Kui statistikafanaatik, kes valdab korralikult matemaatikat.”
Vastuseks peab ta kuulma, et ärgu unustagu, et mõtteid vahetab ta praegu küll mitte kange mehega nagu ta ise, kuid siiski matemaatikaaspirandiga. Naan vabandab, et ta selle aeg-ajalt unustab, kuna Ines on oma erialakaaslaste seas vähemalt ebatüüpiline kuju: kuulub selle olulise kahekümne protsendi hulka, mis maailmas palju määrab.
Nõutakse täpsustamist.
Ines saab kuulda, et too kakskümmend on miskipärast väga oluline arv: kaheksakümmend protsenti maailma õllest juuakse ära kahekümne protsendi meeste poolt; kakskümmend protsenti andekamaid teadlasi teeb ära kaheksakümmend protsenti olulisimate teaduslike uurimisasutuste tööst. Kakskümmend protsenti naistest pälvib kaheksakümne protsendi meeste imetluse. Ka Inest loeb ta selle kahekümne protsendi hulka kuuluvaks.
„Meelitaja!”
Ent on näha, et komplimendi vastu ei tõrguta…
„Aga enne mainisid sa veel üht olulist arvu – kolme, mis meeste ja naiste suhetes eriti ohtlik pidi olema. Räägi sellest ka, mis meid ees ootab.”
Naan väidab, et see kolme aasta teooria ei pea nende kahe kohta üldsegi käima, kuna nad on vabad, sidumata inimesed ega pea päevast päeva ninapidi koos istuma. Naljatades nimetab ta neid kaht noorteks armastajateks, ehkki tema enda kohta see määratelm paraku kahjuks enam ei käi. Aga olulisem on see, et õnneks pole nad omi suhteid labastanud konventsionaalsete mallidega. Pulmi neil ju plaanis pole, eks? Ja sestap pole oodata ka neid argiabielu tavaprodukte.
„Tavaprodukte?”
„Noneh! Iga protsess toodab midagi. Tahad, loen üles, mida toodab tüüpabielu.” Inese noogutuse peale alustab ta lastest. Need on tähtsaimad. Aga kuna nemad kaks neidki ei planeeri – vanusevahet arvestades poleks see mõistlik –, siis ei teki nende puhul esiotsa ka sedasorti produkte… Ja mida ta ülejäänute all silmas peab? Naan vastab: a) laibad (viisakamalt öeldes „elust lahkunud abielupooled”); b) lesed (üks pool pole lahkumisega kiirustanud); c) lahutatud paarid. Lesed ja lahutatud moodustavad muuseas samas ka sekundaarse toorme…
„On sul aga küüniline suuvärk,” mainib Ines. Kuid see otseütlemine näib teda lõbustavat.
„…toorme, millest Eestimaal kordusabieludes kasutusele läheb meestest 53 %, naistest veidi vähem. Üle neljakümne aastasel naisel on tõenäosus lähema aasta jooksul uuesti abielluda 2,7 %.
„Tuleb ehk minulgi kiirustada?”
„Sa pole veel kolmekümmetki. Aga minu arvud käivad keskmise naise kohta. Konkreetsed parameetrid võivad naiste taaskasutusele võtmise tõenäosust suurendada. Näiteks ilu, vaimukus, isegi kokaosavus – oskus teha kas või õhukesi pannkooke… Seda oskavad väga vähesed… Ent ega asi kõige hullem ole: osa klassikalise lahutatud abielu teisestest laguproduktidest võivad minna veel ka kolmandale ja koguni enamale edasipruukimisele.”
See „edasipruukimise” kujundlikkus ajab Inese naeru pugistama: „Ei, ma ei saa midagi parata, aga sinu pragmaatiline maailmanägemine meeldib mulle. Kuigi nagu ei tohiks, sest eks ta parasjagu küüniline ole. Sa ise meeldid kah, ma ei saa midagi teha.”
Tore on, leiab Naan, sest sellist õnne, mille heaks midagi teha vaja pole, kingitavat inimestele harva… Seejärel tõmbub ta tüdrukule lähemale ja meenutab, et ennist sai jäädud kolmanda abieluaasta juurde. Et miks see kõige ohtlikum on, kuigi on teada, et Eestis lahutatakse kõige enam hoopis üheksandal kooseluaastal…
„Miks üheksandal? Milleks siis veel viis-kuus aastat oodatakse?” pärib Ines. Naan aga arvab, et Ines kui matemaatik peaks seda suutma ka oma peaga välja mõelda…
„Aga hästi, selguse mõttes peaksin ma kogu protsessi kõigepealt graafiliselt kujutama,” nendib Naan, „siis mu jutt piltlikustub. Kuidas ma saaksin?”
Sellest polevat midagi lihtsamat; Ines tunnistab, et ka ta ise on suur tahvlile-sorgeldaja. „Saad minult nii tahvli kui kriidid.” Ta kummardub diivani taha ja vajalik atribuutika leitakse.
„Kena,” alustab Gustav. „Algame ehk sellest, et sa ütled mulle kõigepealt, mis asi see armastus sinu meelest üldse on. Defineeri!”
„Vaid see, vaid see on armastus…” võtab naeru turtsuv Ines tuntud laulu üles.
„Jäta, kui võid!.. Loengute ajal ei laulda. Armastus on teatav psüühiline seisund.”
„Seda on tema tõesti. Nii olen ma ikka arvanud…”
„See on tugevasti tasakaalutu, mittestatsionaarne, kontrolli alt väljuda ähvardav seisund. Umbes nagu tulekahju… Just sellepärast tähendab soovida armastuse igikestvust midagi umbes sama absurdset nagu katset konserveerida tulekahju…”
Ines tunnistab selle võrdluse efektseks ja piltlikuks, soovib aga teada saada, kui kaua on siis mõistlik ja mõeldav ühel inimlapsel säärases mittestatsionaarses olukorras olla.
„Vastuse saamiseks tuleb küsimus korrektsemalt formuleerida. Armastus ( ära enam laula, kui saad!) on üleminek ühelt statsionaarselt olukorralt – sellelt, kui veel ei armastata – teisele niisama statsionaarsele olekule – sellele, mil enam ei armastata. Seega on armastus, vähemalt tüüpiline armastus, kindla suunaga protsess vaibumise, kahanemise, jahenemise poole. Erandeid muidugi on, kuid eks kinnita need reeglit. Sedasorti taanduvaid,