Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
eriti veel traditsiooniline nõukogude kunst, on end ammu ammendanud. Need noored andekad inimesed vastandasid oma loomingu sotsrealismi kaanonitele. (Noh, ka mitmetele teistele.) Kuid ühele kaanonile jäid nood mõttekaaslased siiski truuks. Millisele siis? Eks loomulikult sellele, mis manifesteeris, et laiad rahvamassid (siinkohal pole viisakas muiata) ootavad kunstilt pingsalt midagi uut… Ent millal on tekkivad koolkonnad ajaloos teisiti käitunud? Kahjuks ei tea me ka seda, millal oleks rahvas, selle sõna tõelises tähenduses, kunstnikelt üldse midagi oodanud?! Ja, kahju küll, see kaunike ükskõiksus ei käi mitte ainult nõukogude rahva kohta. Sest samas pole tublid söekaevurid ega asjatundlikud kingsepad iial südamevärinal oodanud ka impressionistidelt, sürrealistidelt, abstraktsionistidelt, postmodernistidelt – võiks öelda kunstnikelt üldse – pea mitte kui midagi…Kunst kuulub muidugi rahvale, ent tõeliselt on sellest huvitatud üsnagi marginaalne seltskond enesepiinajaid, – piitsutajaid… Aga uskumatut naiivsust rahva ootuste-lootuste kohta pintsli imejõusse on andekad loojad ilmutanud läbi aegade hämmastavalt üksmeelselt.
Naan jälgis silmanurgast oma kaht noort sõpra, kes Inest lauakatmisel abistasid. Neist end Joelina tutvustanu oli elav ja jutukas. Ta kandis kikilipsu, mis otsustavalt keeldus horisontaalasendis püsimast ja oma ühe otsa jonnakalt ikka taeva poole pööras… Nisuke vilka, üldiselt healoomulise väikese närilise moega tegelane näis olevat Joel, tundes kuuluvat seda tüüpi inimeste hulka, kes kuidagi täiskasvanuks ei saa; ja kui lõpuks saavad, siis hakkavad paraku kohe ka närtsima. Joel oli end tutvustanud publitsistina, tegutsemisvaldkondi täpsemalt avamata.
Tema tõmmu, veidi vanem sõber, päratu jalanumbriga muide, oli tõsisem, tõredam, väiksema jutuga. Tähelepanelikule Naanile ei jäänud märkamata seegi, et too Tõnu (kui ta nüüd nimesid segi ei aja) oli perenaisele kuidagi lähedasem kui Joel. Ta käitus korteris nagu omaenda kodus. Teadis sedagi, kust otsida avajat – neil oli paar pudelit kuiva veinigi lauale panna. ( Noored mitte ülearu jõukad inimesed jõid kaunis tihti Bulgaaria üsna talutavat punast kuiva veini nimega Gamza, mis oli odav ja käis asja eest.)
Kui Gustavi kutsujaiks oleksid olnud vaid noormehed – Joel ja Tõnu –, siis vaevalt ta praegu siin istuks. Julgele ja uhke peahoiuga Inesele, kes Naanile nende ühise küllakutse oli esitanud, ei saanud seevastu kuidagi ära öelda. Ta oli silmapaistvalt ilus brünett, ning tema karakteri, arvatavasti enesekindla ja isepäise, tõi eriti selgelt välja poisipea, mis paljastas pika graatsilise kaela koos lühikeste tumedate isemeelsete karvaudemetega – jaa, sellist kaela oleks tahtnud käeseljaga õrnalt-õrnalt vastukarva silitada. Kuid küllap oleks silitajat kõrvakiiluga kostitatud. Uhke paistis see tüdruk olema.
Jah, aga see oli armas, kuidas piiga oma kutset esitades punastas – see puna kattis ta luigekaelagi. (Kulunud võrdlus, kuid see on täpne, nii et ei tasu uut välja mõtlema hakata.) Arvatavasti tajus neiu seda nahahõõgust ka ise ning oli ilmselt enda peale sellepärast kurigi. Ja segaduses ka… Inese segadus oli igatahes meeldiv ja lõbustas Naani, neiust pea veerand sajandit vanemat meest; siiski mõtles Naan enne küllamineku osas jaatava otsuse langetamist nimme tükk aega järele: talle meeldis erutunud Inest jälgida. Ja pisut kaua vastust ootama sunnitud tüdruk sai nüüd hakkama veel millegi päris üllatavaga: see oli midagi ammu-ammu õpitut ja kindlasti ka ammuilma unustatut varasest lapsepõlvest –kust mujalt pärines too neiu sooritet kohmetu kniksu-embrüo…?
Pärast seda kohmakat-armast põlvenõtkutamist ei oleks vist keegi saanud küllakutsele „ei”-ga vastata. Tüdrukus oli segi vastuolulisi iseloomujooni: armsus ja siililik „ära mind puutu!”, usalduslikkus ja isepäisus, aga midagi veel, millele taevatähtedesse ja ilusatesse naistesse kiindunud Naan nime ei osanud anda, seda enam aga hinnata… Ja miks lõpuks pidanukski edevavõitu, egotsentriline ning hingepõhjas eriti endast märksa nooremate naiste imetlust ihalev mees küllaminekust keelduma?!
Praegu kamina ees istudes tundus elukogenud akadeemikule, et noortel on raskusi vestluse alustamisega. Eks oma osa mängis ka tema kaasamisega tekkinud generatsioonide vahe. Gustav Naan otsustas neile appi tulla. Nagunii küsitakse temalt, kuidas talle kirjanduse- ja muusikaõhtu meeldis. Ja siis ta juba teab, kuidas vastata.
Täpselt nii läkski.
Nüüd oli siis Naanil võimalus tunnistada, et kui kirjandusõhtul kuuldud Pärdi just tollal moodi läinud muusika talle mingeid raskusi ei valmistanud ja kohe suurepäraselt kohale jõudis (mida tähendab väljend „muusikast aru saama”, jäävat vähemalt temale täiesti arusaamatuks), siis luulega olevat lood pisut kehvemad.
Loomulikult ei jäädud sellise arvamusega rahule: kuis on võimalik, et lugupeetud akadeemik uut luulet ei armasta? Isegi pettumust luges Naan välja oma sõprade ilmeist, kes kindlasti Kirjanike Majas esitatud värssidele kiitust olid oodanud.
Akadeemik tunnistas, et ainult ühel korral elus on ta luule kuulamisest tõelist naudingut tundnud. Ah et millal ja kus? See juhtunud kord Leningradis jaapani haikude (haikaide) õhtul.
Kas noored inimesed üldse teavad, kuidas jaapanlased omi luuletusi ette kannavad, küsis ta. Ei nad teadnud ühti.
Jaa – asja tuum olevat selles, et isegi nii imetilluke luulevorm – jah, ainult seitseteist silpi, kui ta ei eksi, – kantakse kuulajaile ette kahel korral järjepannu. Õigemini küll mitte päris järjestikku: vahepeal sooritab esitaja auditooriumi suunas ülisügava kummarduse, peab pisikese pausi, tõmbab hinge ning loeb alles pärast seda oma sõnumi kirsiõitest või ööbikust või ka millestki proosalisemast (tingimata peab see aga teatud mitte ainult haikude vormi-, vaid ka sisukaanonitele vastama) uuesti ette. Ning kummardub taas sügavalt… Ning enne järgnevat esinejat tehakse jälle paus, et üks luuletus teist ei tapaks. Mõistlik ju. Jah, niisugust ettelugemist saavat tõesti nautida; tema, Naan, ei taha uskuda, et ta just eriti pikkade juhtmetega kuulaja oleks, mistõttu ta kahtleb, kas on üldse olemas inimesi, kes hea ja kujundirohke luuletuse sisu ühe kuulamiskorraga ammendada suudavad. Aga täna Kirjanike Majas jõudis temale isiklikult – ta julgeb seda vähemalt loota – kõik kohale küll. Asi olevat hoopis muus…
Kas ehk kellelgi on midagi käepärast, mida seal loeti – ta tahaks korra tekstile pilku heita. Eriti just üks Kaplinski luuletus Vercingetorixist – selle pealkiri oli vist „Vercingetorix ütles: Caesar, sa võid…” – pakuks talle huvi.
Naan märkas, et see tema soov näis Inesele heameelt valmistavat. Too luuletus polevat veel kaante vahele jõudnudki, teadis tüdruk rääkida, vaid ilmuvat Jaani – ju oldi autoriga sina peal – enda jutu järgi tema järgmises kogus. Ent temal on käsikiri juba olemas (seda nenditi ilmse pühendatuuhkusega) ja selle ta ka leiab. Lastagu teda veidi kirjutuslauasahtlite kallal sobrada… Noh muidugi lasti. Tekst sai peagi leitud.
Ja nüüd ei saanud Ines ära öelda ka palvele, et ta selle luuletuse ise esitaks. Piiga kõhkles küll veidi ja ütles, et on kehv lugeja. See kinnitus tundus siiras olevat. Ent pikema palumise peale nõustus ta siiski.
Väga lihtsalt ja selgelt, just tollele luuletusele sobiliku vihkamisevaimuga kuulutas Inese sume sensuaalne althääl:
VERCINGETORIX ÜTLES: Caesar, sa võid
võtta meilt maa, kus me elame,
aga maad, kus me surime, ei saa meilt võtta.
Viskasin mõõga sulle jalge ette:
nii olen mina, nii on mu rahvas.
Ma tean, mis tuleb.
Kõik, kes arvernide maal väärisid elu,
ei ela enam
ja nendega, kes jäid,
ei taha mina elada.
Tean ja näen neid juba
õppimas isandate, unustamas isade keelt;
näen neid häbenemas oma siniseid silmi,
oma vanemaid ja karedat kõnet;
näen neid roomlastena, kodanikukirjad põues.
„Kas ma lugesin väga nõmedalt?” küsis Ines pärast väikest pausi. Piiga õhetas kergelt.
Vastuseks raputati ägedasti pead ning Tõnu väitis, et Inese lugemine ületanud koguni Kirjanike