Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
suhetesse ja läbikäimisse, siis on pilt troostitum… Vaatamegi nüüd võrdluseks baltlisakslaste saavutusi,” jätkab akadeemik. „Punkt üks: neil õnnestus Tsaari-Venemaa hierarhiaredelil väga kõrgetele, koguni tipp-positsioonidele tõusta. Punkt kaks: nad säilitasid seejuures oma rahvuse. Mitte kellelgi ei tulnud pähe baltlastele pahaks panna, et nad rääkisid oma mõisakodudes emakeelt, arendasid saksa kunsti ja kirjandust ja jäid enamikus koguni luterlasteks. Mis tsaaririigis vägagi tähelepanuvääriv! … Muidugi pole reegleid eranditeta, ja eriti karjäärihimulised baltlased on tõesti ka usku vahetanud. Aga lausa imetlust vääriv võit oli see, et neil õnnestus luua Balti erikord. Selle kajad kaiguvad tänini. Puudutavad kaudselt meidki. Mil moel see neil kõik korda läks?”
Joel kordab viimast lauset kajana.
„Ainult tänu sellele, et nad pidasid kõige olulisemaks… Mida?” pärib Naan.
„Eks ikka truualamlikkust,” arvab Ines. „Truualamlikkust ja riigitruudust.” Ja manab nagu nende sõnade kinnituseks näole usuõe ilme. Ilmselt ootab ta Naanilt vastuvaidlemist, kuid seda ei tule.
„Totšna! Ja sõna „riigitruudus” ei pea tingimata irooniliselt kõlama. Nad tegid kõik, mis suutsid, et Venemaa saaks tsiviliseeritumaks. Nad julgesid ka seal, kus vene aristokraatia lipitses ja libetses, rääkida tõtt. Nad ei kavaldanud ega pugenud. Oma suure kodumaa, Venemaa armastus oli neile sajanditega juba südamesse jõudnud. Lõpuks oli meie kodumaa sajandeid nendegi kodu ja Tsaari-Venemaa samuti, ehkki vist mitte just päris nii nagu Estland.”
„Baltluse nii imetlevat ülistamist poleks kompartei liikmelt küll oodanud…” nendib Tõnu.
„Jälle te vehite selle komparteiga nagu hätta sattunud miilitsamees sauaga…”
Naan on esimest korda selle õhtu jooksul tõesti pahane, kuid ta suudab sellest üle saada, pilkliku vastuse, mis juba keelel, alla neelata ja jätkab rahulikult:
„Mina igatahes arvan, et baltlastelt õppides oleks meilgi täiesti võimalik Nõukogude Liidus elades igavesti iseendaks – eestlasteks, kõigiti arvestatavaks ja sõltumatuks rahvusrühmaks – jääda ning hoida oma keelt ja kultuuri au sees. Vaat mis! Aga seda ei juhtu, kui võtame kõike kõrgemalt tulevat vastu trotsliku, võiks öelda „sektantliku” eelarvamusega ega püüagi ühist suurt riiki, millest Lermontov kirjutas kui „pesemata Venest”, tsiviliseerida. Just nimelt tsiviliseerida, sest Venemaa kõrgkultuurist on kogu maailmal nagunii õppida… Kas tsiviliseerimises, asiaatlikule idariigile euroopalikuma näo andmises, millest unistas juba Peeter I, on teie arust siis midagi laiduväärset?! Eriti kui samal ajal teenitakse väga kõrge lisaväärtusega ka omaenda väikest rahvast, mis on suurriigi lugupeetud ja omanäoline osa. Miks,” akadeemiku hääles on nukrustki, „te aina pilkate, nurga taha poete ja sealt irvitate? Te jätate end ise vabatahtlikult tegijate hulgast kõrvale. Mul on vahel jube vaadata, kui enesehävitajalikult siin Eestis asju aetakse.”
See on üsna pikk monoloog, ja Tõnul tuleb selle vältel kartuleid nihutada: fooliumi vahelt ajab nüüd välja aurutossu nagu enne tema saabastest. Ta uurib kartulipabulaid. On natuke nõutu.
„Teab, kas aitab juba?” tuleb tal sellises lihtasjas õpetatumalt mehelt nõu küsida.
„Koore alt ehk kobedad ja magusad küll, aga sisemus on vast veel toorevõitu. Las olla natuke veel süte peal.”
Kuna tuba valgustab ainult kustuma hakkav kamin, on siin õdus, kõike – ka üsna teravalt väljaöeldavat – mahendav poolhämarus. Küllap kirkas päikesevalguses oleks jõutud juba sõnasõjas ägedamalt kokku põrgata.
„Kas ma saan õigesti aru, et kogu selle monoloogi mõte on see, et meiegi peaksime üritama Vene riigis euroopalikumat korda luua?” küsib Joel pärast pikemat vaikust.
„Nutikas noormees,” tähendab Naan sõbralikult. „See mu jutu ivake oli jah.”
„Et me peaksime olema nagu Herakles, kes hakkab selle kuramuse, noh…”
„Augeiase,” ütleb Ines ette.
„Selle kuramuse Augeiase tallidest sitta välja rookima. Sajandite taaka.”
„Aga kui te mäletate, Tõnu, siis Herakles sai selle tööga suurepäraselt hakkama, sest kasutas peale jõu ka mõistust. Ei määrinud näppegi.”
Joel konstateerib, et nende vestlus on huvitava kõveriku joonestanud ja jõudnud poeesiast fekaalideni.
Nüüd teeb Ines ettepaneku, et kui kuulaks õige peale endi mõnda aega ka seda, mida heliloojail öelda on. Kuidas oleks Pärdiga?
Neiu imestuseks arvab akadeemik, et vaevalt küll Pärdi dodekafoonia (60-ndail harrastas Pärt tihti just seda kompositsioonitehnikat) siin valitsevat atmosfääri eriti soojendaks… Ei, Liszti „Armuunelma ” järele pole kah nagu vajadust… Aga Glenn Millerit? Miks mitte? Meie sajandi klassik.
Ines tuhnib veidi plaadikarpides ja siis lööb kõlama midagi „Päikesepaistelise oru serenaadist”. Neiu jalad tabavad automaatselt loo rütmi. Istutakse siiski kõigepealt veel korraks veini rüüpama. Naan on Inese kõrval koha leidnud ning tunnistab, et tõenäoliselt tuleb tal nüüd, esimest korda tänase õhtu jooksul, kahetseda nende kahe maailmavaateliste erinevuste pärast… Ines seevastu leiab, et need pole siiski seganud üldiselt sõbralikku dispuuti.
„Nii see on,” nendib Naan, kuid lisab, et küllap vist takistavad neid tantsimast. Ines ei taipa kohe, mida sellega öelda on tahetud.
„Noh, mul ei ole ju vist mõtet teid tantsule paludagi, sest nagunii saaksin ma korvi,” selgitab naerukil akadeemik.
Ines lööb pea kuklasse, ei pelga ta kavala jutuga mehele otse silma vaadata, ulatab oma pooleldi tühjendatud veiniklaasi Tõnule ja kuulutab seltskonnale oma tantsima mineku põhjuse:
„Ma ei või lihtsalt enam kannatada, et sellele Naanile siin majas igas asjas kogu aeg õigus kipub jääma!”
Juba nad tantsivadki. Vaatleja peaks arvatavasti tõdema, et tegu on kena paariga.
Tõnule ei näi toimuv põrmugi meeldivat. Ta mainib Joelile mürgiselt, et näe, ideoloogia polegi kõige alus, sest kuidas muidu võiksid need kaks meie silme all nii ühel meelel poognaid, teisi sõnu „kultuurilist pealisehitust” joonistada. Noh, aga eks punane värv ole ju naisi ikka kihudele kehutanud… See kõik saab öeldud parasjagu nii valjusti, et ka Ines kuulma peab. Ent temake ei pea vajalikuks öeldule reageeridagi. Küll on tal aga kõrvu Naani jaoks, kes lihtsameelset etendades küsib, kas Inese meelest on selles ikka ka natuke tõde, mida rahvas meeste ja naiste vaheliste suhete kohta räägib.
„Ja mida nimelt?”
„Räägitakse, et naisega, kes on mehest kõiges erineval arvamusel ja kes võib teda kogunisti vihata, on tal siiski rohkem šansse kui naise täieliku ükskõiksuse puhul.”
„Jätke lootused, mu härra!” naeratab Ines üsna suurilmadaamilikult. Ennekõike seepärast, et ta tahab Tõnu, kes mitmel korral ülearu jämedaks kippus minema, ärritada.
Ning siis kõlab uksekell. Joel laseb tulija sisse.
See on keskeale lähenev hea figuuriga naine, kelle rühis ja liikumises on koolitatust.
„Jõudu pralletajatele! Teie muusika kostis läbi lahtise akna mu kodukesse. Mõtlesin, et tulen teile appi pidu pidama,” kõlab ta särav sopran.
Naan saab Ineselt teada, et tegu on üle-õue Margitiga, Estonia baleriiniga, kes aastate eest solistinagi mõneti tuntud oli, kuid nüüd kordeballetti on taandunud ja õhtuti varieteedes esineb nagu paljud ametikaaslased. Kolmekümne viieselt saadavad teatrid balletirahva ju pensionile… Klassikaline ballett on ses mõttes tänamatuim kunstiliik ilmas. Suur kontrast sellega, et kolmekümne viiene kirjanik või helilooja võib veel noortekonkurssidelgi osaleda. Balletis aga… äraaetud hobused… ja need teised sõnad.
Ent Margit on kaugel sellest, et aastatele alla vanduda. Ta annab teada, et tuli vaatama, kas saab veel kah ehk millestki oma kõrgest east hoolimata osa võtta.
„See võib sul vabalt korda minna,”