Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
tohi alahinnata pagulasi,” on Inese seisukoht.
„Muidugi – pool tosinat vanameest kirjutavad tänini, ja õnneks eesti keeles, mälestusi möödunud aegadest ja sadakond vanaprouat loevad neid pisaraid pühkides. Eriti siis, kui neid endidki mainitud. Aga ülejäänuid see ei huvita. Ja nende vanahärrade lapselapsed ei hakka enam oma suures enamikus rääkima eesti keeltki.”
Ines kallab endale veini. Ja imestab, et Naani- sugune mees nii õel suudab olla. „Kui meie keel kusagil kaob, kas selle üle sobib siis rõõmustada? Selline jutt teeb haiget.”
„Seda mul küll plaanis polnud. Ja keelekasutajate arvu vähenemine on kurb minulegi, kes ma seda jõudu mööda pursin… Nii et tegin teile siis haiget?” on Naan murelik.
„Väga. Aga teie ei pursi, teil pole aktsentigi.”
Inesel on ilusad sügavad silmad. Ja tõsi – nad on niisked.
„Palun vabandust, Ines. Aga tõde on ikka valus. Seepärast inimkond tõde ei armastagi ja põgeneb tõe eest, selle asemel et vigadest õppida… Aga nüüd, teie lahkel loal, tahaksin ma tõesti taas tagasi pöörduda geenide juurde, kust jutt alguse sai, sest me ei jõudnud kuhugi välja… Lugesin teie näost, et teie meelest on geenide kandumine teistesse rahvastesse mingi eriline tragöödia. Tekkivat midagi, mis pole ei kala ega liha. Ja just seepärast pean ma rõhutama, et assimileerumistel-integreerumistel ei teki üldjuhul üldse mingeid segapudrusid ega mikstuure: Mendeli seadused ei luba seda. Too augustiini munk näitas, et eri värvi ja suurusega hernesortide ristamisel ei teki värvi ega hernetera suuruse osas iial midagi vahepealset. Dominantsed geenid ilmutavad end kohe, retsessiivsed ehk nii-öelda tahapoole surutud, jäävad oma aega ootama, teisi omasuguseid, et siis liituda. Ja see aeg tuleb millalgi ilmtingimata. Ei kao ükski geen kuhugi ega reeda oma esivanemaid.”
Seda arvamust toetab Margiti „Justament! Ei reeda jah!” Too tõsimeelne kinnitus on pobisetud läbi une; kuid mis siis sellest – ega retsessiivsed geenid peagi olema tantsukunsti viljelejate meelisteema. Seda veel eriti siis, kui neil pikk ja raske tööpäev seljataga, nagu Margitil täna nii teatris kui varietees.
Margit, jah, tukastab natuke. Ning kohe on ka ta hästi selgeks õpitud uhke ja trimmitud hoiak kadunud. Näolapike on kuidagi kuhtunud ning tulevaste kortsukeste ämblikuvõrku Margiti suletud silmade ümber võib juba ette aimata.
„Ah et geenid ei reeda esivanemaid… Nii et eesti hing ja eesti geenid võivad edukalt vene ihus edasi elada?” pärib Ines mõningase sarkasmiga.
Naan nagu ei märkagi seda irooniat ning kuulutab, et just täpselt nii asi ongi; soome-ugri elementi on slaavlastes juba praegugi palju. On alati olnud ja tuleb arvatavasti juurdegi. Ning soome-ugri- või eestipärane ei säili mitte ainult kohanimedes, vaid kandub kogu täiega, kaasa arvatud alateadvus, temperament ja koguni müütilised kujutlused, suurrahva olemusse edasi. Ja avalduvad seal ilmtingimata. Ning diasporaad säilivad nagunii, kuigi nad viivad kapseldumise ja tihti ka mandumiseni.
„Ent on olemas ka teine aspekt,” vaatab akadeemik sama küsimust nüüd teisest küljest, „eestlased ise on kah väga assimileerimisvõimeline rahvas. On väidetud, et hiinlaste järel kohe üks silmapaistvamaid. Aga kui äkki ongi nii, et eesti rahvuse edasikestmise üheks võtmeks on see, et sulatame eestlasteks mujalt siia tööle tulevad muist rahvustest arstid, insenerid, tippteadlased. Ja arvatavasti tuleb leida inimesi ka neiks lihttöödeks, mida eestlased varsti enam ise ei viitsi teha.”
„Jah, aga mind kohe väga huvitab, kuidas ma saaksin assimileerida Narva ketrajaid?” tahab Tõnu teada.
„Abielludes mõnega neist,” soovitab Naan. Ja lisab, et ühes lihtsameelses, kuid siiski sõnumit kandvas laulus soovitab selline Eestimaa teeneline patrioot nagu Artur Rinne kõigile tuliselt naine just Narvast võtta… Ei maksvat ära põlata ka meile võõraid ala- ja ületeadvusi, sest et just segaabieludest sünnib tihti üliandekaid lapsi. Puškini näide – niinimetatud moorlasest esivanem – on ju lausa klassikaline: nii sündis vene kõigi aegade suurim, igatahes rahva poolt kõige armastatum luuletaja.
„Ja just vene luuletaja,” rõhutab Ines. „Niinimetatud moorlastele läks ta kaduma.”
„Kuid kumb on olulisem, kas see, et meil on oma rahvuskirjanik – kui veab, siis veel naabervallast! – või see, et meil oleks lugeda head kirjandust?” pärib Naan.
„On ikka mees see meie külaline. Räägib musta ka valgeks,” ei saa Joel oma imetlust varjata.
Samal hetkel vajub kaminas poolpõlenud halukuhi sahinal kokku ja korraks sähvatab hele leek. Tekib otsekui väike vahefiniš. Vahitakse mõnda aega tulle ja mõeldakse omi mõtteid, kuid Ines ei lase vaikusel kaua kesta:
„Nüüd küsin ma küll midagi sirgelt, nii otse, kui saab.”
„Ootan huviga.”
„Öelge siis otse välja, kas teie, lugupeetud akadeemik, tõesti ei soovi, et Eestimaa kord taas iseseisvaks saaks?”
See küsimus esitatakse lausa prokuröritoonil.
„Olete minust õigesti aru saanud. See on võimatu ja mittevajalik. Muidugi arvan ma, et meie saaksime omavahel paremini hakkama kui Kongos elanud rahvad, sest me oleme seda minevikus tõestanud. Aga küllaltki suur sisuline vabadus on saavutatav ka liitriikides. Ja ega oma lipp vardas pea veel vabadust garanteerima. Näiteid pole vist vaja tuua.” Naan libistab kahe sõrmega mõnusasti piki ninaselga üles-alla, jääb mulje, et nina talle väga armas on, ja naeratab enda ette; ilmselt meeldivad talle just sellised olukorrad nagu käesolev. „Ei pea ma, jah, iseseisvust üldsegi mitte hädavajalikuks, pigem ohtlikuks. Eesti rahvas vajab iseseisvust – ma pean muidugi silmas täielikku, mis sisuliselt tähendab peaaegu et isolatsiooni, – sama palju kui inimene oma pimesoolt…”
Nüüd on see siis sirgelt välja öeldud.
Noh, selle jutu peale ei saa Tõnu küll teisiti käituda, kui peab lärtsatama terve labakäega kitarrikeeltele, sünnitades mingi kakofoonilise klausterakordi, mis tükiks ajaks ruumi põrama jääb nagu kauge äikesemürin.
Ent too jultunud Naan ei reageeri sellelegi.
„Pimesoolest võib põletiku saada, muud funktsiooni talle pole vist määratudki. Võib-olla et kunagi oli… Jah, aga mingi puht-oma-riigi ihalemine on minu arust… kihelkondlik veidrus. Ei enamat!”
Neile sõnadele reageeritakse vaikimisega, kuid see on paljuütlev. On tunda pinget. Kas see lahvatab varsti? Naan mediteerib rahumeeli edasi. Valusatel teemadel. Sõbralikult muigav ja halastamatu ühekorraga.
„Et miks kihelkondlik? Aga eks ole teada, et iga kihelkond tahab end naabritest sugu paremaks pidada. Seda eriti kolgastes… Aga kas meil on midagi, mille nimel me tohiksime end naaberkultuuridest kõrgemale seada ja peaksime end neist steriilselt irrutama? Mina küll ei tea: minule on meie rahvakunst hingelähedane – eks iga laps armasta oma ema – , kuid ma olen kuulnud arvamusi, mille kohaselt meie rahvaluule venivat ja hargnevat nagu vettinud köis, runoviisid taaruvad tõesti kvardi-kvindi ulatuses – hallid nagu teomehe unenägu. Eestlaste kaerakile, kama ja sült pole aga tõesti muud kui kaeraleem, hernejahu ja kondikeeduvesi. Mõnede meelest on meie rahvuslikul oma-näol kaerakilerant suu ümber!”
„Imelik küll, et me sellise jutu peale veel samasse tuppa ära mahume,” lausub Ines.
„Ei tasu unistada, kallid kokkutulnud, millestki, mis pole hädavajalik, kuid on samas väga riskantne,” võtab Naan oma mõtte kokku. „See on pragmaatiline lähenemine, aga nii kaasajal peab!”
„Aga Eesti riik on olnud iseseisev,” väidab Joel, ning teiste pilkudest on näha, et ta väljendab ühismõtet.
„See iseseisvus on muidugi vaieldav. Mis on siin ilmas üldse iseseisev?.. Kuid olgu! Jätame teema, mis kuhugi ei vii, kõrvale. Aga seda peate te igatahes tunnistama, et niinimetatud Eesti Wabariigi tekkimine sai võimalikuks ainult tänu harukordsele juhusele: valged ja punased olid sel hetkel sõjalises mõttes absoluutses patiseisus. Ja sellest väljatulemiseks kahis Lenin Eesti. Täiesti pragmaatiliselt ja arukalt. Ta lootis, et Venemaa jõuab toibuda, kui eestlased,