Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
see olevat ülimalt tähtis, nagu väidavad moodsa aja psühholoogid.
„Sa… sa oskad olla väga-väga õrn,” sosistab andunud tüdruk. „Minul pole kogemusi” – ta isegi punastab –, „kuid ma olen kuulnud tüdrukuid rääkimas, et nende partnerid püüavad nende kallal justkui tõestada oma „väge” ja käituvad armastatutega nagu sparringupartneritega… Ega sa pahanda, kui ma midagi küsin?” See on nii ürgnaiselik küsimus, et selle mahasurumine oleks ju võlts.
„See küsimus on kindlasti, et kas sul on olnud palju naisi, eks?” on Naan kindel. Õigusega.
Tatjana roosatab ja noogutab. „Aga selle vastuseta ei saa ju üks naisterahvas rahu,” õigustab ta ennast.
„Üks…”
„Miks sa mulle valetad, kas sa tõesti usud, et ma ei andestaks sulle kõike, mis sa enne tänast oled läbi elanud. Ja, Gustav, sul on ju koguni naine ja poeg! Neid ma küsides muidugi silmas ei pidanud.”
„Üks naine on mul praegu! Jään sellele kindlaks.”
„Ei taipa.”
„See üks oled just nimelt sina. Sina. Sina! Ja sa tead, miks?”
„Kust võiksin mina teada?”
„Sina olid esimene naine, kes tõstis tolle unenäolise sümboolse ambroosianõu mu huultele ja lubas mul sealt rüübata.”
„Mis sa nüüd…?”
Aga tundus, et selles poolküsimuses on siiski ka raas usku. Või vähemalt soovi uskuda.
„Tead, Tatjana, sa päästsid mind päris viimasel hetkel. Ausõna! Ma ju vananen päev-päevalt, kuldsest keskeast saab edasi vanem keskiga ja siis juba vanadus ning raugaiga… Sinuga kohtumata oleksin ma jäänud oma elus millestki täiesti ilma. Sellest, mille olemasolusse ma isegi mitte ei uskunud.
Minu jaoks oli olulisim askeldada ilusate naiste tähelepanu fookuses. Edevus. Jah, ning alles teises järjekorras oli mulle oluline seks. Aga ma tõesti mitte ei teadnudki, kui erinevad asjad on puhas hingeline armastus ja suguelu. Need kaks võivad kokku langeda ja küllap tihti langevadki. Kuid mitte alati. Tean mehi, kes oma naist sügavalt armastavad, kuid rikuvad abielu ilma igasuguse südametunnistusepiinata. Sest armastus ja seks on nende sügavat veendumust mööda mitte kattuvad, vaid nagu ütlevad loogikud, „osaliselt kattuvad mõisted…” Üks mees tunnistas mulle, et ta peab oma naisest liialt palju lugu, et talle läheneda ka selliste – ei, ma ei tahaks öelda perverssete, pigem ebatavaliste – soovidega, millega ta kardaks oma kaasat solvata ning mida ta julgeb avaldada vaid kõikenäinud professionaalidele.
Aga ehk hakkame teisest otsast pihta. Ma räägin hoopis ühest oma vahelejäämisest või ebaõnnestumisest. Korrast, mil minust nagu päris meest polnudki.”
„Kuidas seda mõista?”
„Mis siin ikka mõista…Pole vist palju mehi, kellega midagi niisugust poleks juhtunud.”
Ja ta alustab:
” Ma olin siis aspirant. Sõitsin mingi Siberist oma teed alustanud räpase rongiga Leningradi poole. Et sealt edasi Tallinna sõita. Suure vaevaga sain ma pileti. Vist tänu ühele Vene telekast tuntud lauljale, igatahes väga vabale ja enesekindlale staarile, kes kah piletit vajas. Meid sokutati mingil moel kahele kohale ühes täissuitsetatud kupees, mis koguni okse järele lõhnas.
Ülejäänud kupeekaaslased olid silmini täis, ropendasid, lauake oli kalarappeist ja toidujääkidest lookas. Ja siis sisenes vagunisaatja – ebatüüpiliselt mõistev ja vaikne naine. Tal paistis olema häbi. Ning nähes, et meie siia tõesti kohe kuidagi ei sobi, tegi ta meile – pidas meid vist armunuiks – ettepaneku: tal olla rongi teises otsas kah oma väike kambrike. Me võiksime siinpoolsesse varjule tulla. Ta ise läheb tukub teises.
Muidugi olime me rõõmsad. Mina aga… natuke enneaegselt.”
„Ja miks siis?”
„Sest varsti mu häbihetk tuligi. Kohe, kui vagunisaatja oli meid oma ametitoakesse kahekesi jätnud, hakkas mu kaaslanna ilma mingi häbitundeta lahti riietuma. Ma ehmusin sellest ootamatusest ja hakkasin kohmitsema. Tüdrukul oli erakordselt määrdunud aluspesu. Kõige tipuks oli aga ta valge kombinee alumine äär rongis mingil kombel tahmaseks, koguni nagu tavotiseks saanud. Ent see kõik ei häirinud mu amatsoonliku käitumisega kaaslannat põrmugi, ta ei pannud seda tähele või ei pidanud mikski. Ta andis mulle mõista, et mis ma nii kaua kohmerdan, hakkame aga peale…
Aga minust, kelles mõned on püüdnud näha don Juani, polnud asja…
Mu arvatavast estraaditähest kaaslane vaatas mind põlastusega, sest kuigi ma alasti polnud, ei olnud kusagil, isegi mitte läbi suspede mingeid „renessansi” tunnuseid näha.
„Ma loodan, et mitte kõik siinsed teiesugused pole,” sülgas ta mulle oma hinnangu näkku. Tõmbas kähku riided selga tagasi ja ütles, et teeb minekut.
„Aga kuhu?”
„Eks sinna joodikute kupeesse, kust tulime. Seal olid mehed igatahes mehemad,” kommenteeris ta. Ja läinud oligi…Ma ei tea,” on Naan natuke kohmetu, ”kas see jutt just praegu siia sobis… Rääkisin selle loo oma südametevallutaja kuulsuse kummutamiseks.”
„Sind on päris uskumatu kimbatuses ette kujutada… Aga ma arvan, et… et õige varsti pärast seda tahtsid sa ennast siiski kontrollida. Oma võimeid, noh…”
„Terane oled. Mis ma sulle ikka valetan… Kui nihuke mure mehel juba südames…” naeratab akadeemik, „kuis siis muidu.”
„Tead,” ehmub tüdruk äkki, sest kell andis oma olemasolust taas märku. „Mind oodatakse juba ammu koju.”
Ta on krapsti püsti ja kohe ka riides. Läheb siis akna juurde.
„Ilus vaade sul siit mändidele…”
„Pole laita. Aga tead, ma arvan, et rohkem kui mina, hakkad siin viibima sina, Tanja. Saad minult võtme. Ma käin sind siin nii tihti vaatamas, kui meile sobib. Aga kogu mu raamatuladu ja töövahendid on juba Merivälja-kodus.”
„Ma ei tea, kas…” on Tanja segaduses.
„Sulle ei meeldi või?”
„Muidugi meeldib, kallis.” (Seda sõna polnud ta varem Gustaviga kõneldes veel kasutanud.) Ja nüüd võtab tüdruk Naanil juba ise kaelast kinni.
Tanja avab rõduukse. Naan märkab, et ta pilk peatus tühjal lillekastil. Kastis, kuhu Naan veel midagi kasvama polnud pannud. Kui panebki. Tal oli komme selliseid asju ikka homseks edasi lükata. Aga midagi seal kastis siiski pidi olema, kui tüdruk selle juurde kükitades nii hoolega asja uurib.
„Teeme nii, Gustav, et ma saan sult ühe kingi… Hästi tagasihoidliku.” Tatjana teeb nuruva lapse häält tahtlikult; see muide talle eriti ei sobigi. Ausus ja otsekohesus olid loomuomasemad.
„Mida sa tahaksid?” küsib Gustav.
„Lille.”
„Lille? Mis lille? Võin sulle osta, milliseid iganes tahad. Kuigi orhideesid meie poodides ei pakuta.”
„Ei hooligi kallitest lilledest. Näed, sellesama armsakese ma võtaksin…”
Naan ei näe algul midagi, aga siis märkab lõpuks pisitillukest võilille tühja puukasti ühes servas kasvamas. Kui hakkajalik on küll loodus! Kui visa on soov elada! Kas lendas seemneebemeke, sihuke väike vihmavarjukujuline, mis varjas uut tärkavat elu, kohale tuule tooduna või toimetasid selle siia linnud, jääb teadmata.
Tilluke lillehakatis on armetu ja südi korraga.
Ja juba on Tanja köögis, leiab tühja karbikese, ning lille, üliettevaatlikult väljavõetu, ta endale saabki.
„Ma tahan, et mul sinust midagi oleks, mida ma alati vaadata võin, kui sulle mõtlen. Saad aru?”
„Romantiline nähtus oled sa mul, kullake…”
Nad suudlevad, enne kui koos väljuvad. Tänaval aga pöördutakse eri suundadesse; Tatjanal