Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
olen küll alles noor, aga sõna „natsionalism” siiski juba kuulnud… Noh, keegi ei väida, õpetaja Hiie, et laulud, mida me laulame, just otseselt nõukogude-vaenulikud oleksid, iga rahvas võib ju ikka ka oma laule teiste sekka laulda. Aga õpetaja, minu meelest, ja ma kardan, et eriti just haridusjuhtide meelest, laulame me väga vähe „meie sokolitest”, rahva südamele armsatest (ta lubas endale pisimuige) Leninist ja Stalinist… Kas haridusosakond pole teie laulude valiku kohta veel midagi pärinud?”
Polevat, vastas Hiie. Aga ta muutus silmnähtavalt rahutuks.
„See isegi imestab mind.” Naan sättis oma lipsusõlme. „Aga niisugune asi võib juhtuda, sest just viimastel aegadel kõneldakse väikerahvaste… kuidas seda nüüd öeldagi… kapseldumisest ja passiivsest „vastupanust ühiseks suureks nõukogude rahvaks saamisele”.”
Hiie kahvatas. Ja ilmselt mitte niivõrd jutu muidugi ehmatavast sisust, kuivõrd ka oma alles üsna lapselikuks peetud õpilase sõnavalikust ja taibust.
„Mis see kõik kokku tähendab? Kust sul sellised tähelepanekud, Gustav?” päris ta murelikult.
„Mind igatahes paluti hommikul, et ma meie laulude tekstid haridusosakonna tarvis ära tõlgiksin ja kirja paneksin. Mulle anti selleks kolm päeva aega… Ma tulen teile heal meelel igal õhtul appi, mõtleme koos ja tõlgime. Teadagi mis suunas. Muidugi, kui te arvate, et must kasu võiks olla.”
„Kindlasti on. Tule mulle, Gustav, palun, appi jah. Hakkame kas või täna peale.” Hiie oli lausa paluv.
Ja siis tuli Naan väärt mõtte peale: tark oleks kirjutada paberile lisaks pikk joru kõikvõimalikke vene patriootiliste laulude nimesid.
„Kas need siin sobiksid?”
Hiie leidis riiulist mingi kolletanud „Patriotitšeskie pesni dlja molodjoži”, mille Gustav kohe heaks kiitis.
„Noh, eesti lastelaule võib nimekirjas muidugi kah hulgas olla…” lisas ta. „„Küll on kena kelguga” ja nii edasi.”
Hiie oli asjast loomulikult kähku aru saanud ja suhtus sellesse kõigesse nüüd juba väga-väga tõsiselt. Ta oli näost punaselapiline ja juba otsiski paberit ja pliiatsit, et tööga algust teha. Nii tehtigi.
Naan ja Hiie tegid koos tööd kolm õhtut. Siis tundusid laulutõlked ja nimistu sobivad olevat. Täitsa rahuldav patriootiline ja innustav repertuaar sai kirja pandud.
Viimasel tööõhtul, kui ülipositiivne ja kärtsnõukogulik nimekiri valmis, jõid nad koos teed vaarikamoosiga.
Gustav kuulis, et kell lõi kümme. Kippus tekkima piinlik vaikus.
„Ütle, Naanu Gustav… (Olgu kohe öeldud, et Naanu polnud mingi hellitusnimi. Nime Naan käänati seal kaugel maal ja käänatakse vist tema suguseltsi arvukates kõrvalharudes Eestimaal praegugi veel sedaviisi.) Jah, ütle, Gustav,” päris Hiie kähku, aga täitsa tõsiselt – ei olnud see mingi formaalne viisakusküsimus, „kuidas ma saaksin sulle sinu heateo eest küll tasuda. See on… on tohutu. Suurem, kui sa ise oskad ehk arvatagi. See oleks võinud otsustada mu tuleviku. Seda enam, et midagi niisugust ei osanud ma kartagi.”
Hiie istus Naani juurde diivanile, otse poisi kõrvale. Nad vaikisid viivu, nende puusad puutusid kokku ja Gustav tundis, et ta punastas. Esimest korda ning üle terve näo. Ja eks seda näinud ka Hiie. Talle oli kõik selge…
Hiie naeratas elukogenult, kuigi ega temalgi neid kogemusi liiast olnud, ning ta käsi liikus laualambi suunas.
Hetke pärast oli tuba pime…
Sapienti sad.
13
Gustav Naan oli rabatud. Peaaegu võiks öelda paanikas, mida temaga harva juhtus. Miks siis?
Ta oli just vastu võtnud telefonikõne oma seaduslikult naiselt, kes kuulutas, et on Moskvas lennujaamas ja istub varsti lennukisse ja sõidab Tallinna.
„Nii et, kallis Gustav, sul saab olema kahe-kolme tunni pärast rõõm mind üle pika aja taas silmast silma näha.”
Naan kordas lause tagumist poolt „rõõm mind üle pika aja taas silmast silma näha…” Mhmm… Hääl oli loomulikult Ženja hääl, kuid… nii magus-läilat sõnastust ja tooni ei kasutanud ta pea kunagi. Ah jah, sünnipäevadel, uut aastat vastu võttes, siis küll, kui on natuke svipsis. Naps teeb Ženjale reeglina hea tuju. Ta võib olla siis koguni suuremeelne. Kuid tihti ta alkoholi – vähemasti enne – ei pruukinud. Aga praegu oli Naanil selline tunne, et Jevgenia päris kaine küll polnud.
Ja miks ta üldse alles viimasel minutil oma tulekust teada annab?! Ning miks ei kuulnud Naan esmalt raevukat soolot ehitusmaterjalidest, mis ikka veel teele saatmata…? Veel enam – neist ei tehtud täna juttugi. Ja kunagi pole kaasa jätnud küsimata ka seda, kas lõpuks ometi Eestimaa käpardkeemikud kividest midagi iseäralikku leidnud on. Iga kobakäpp oleks pidanud selle tööga ammu valmis olema…
Nii et naine peagi siin…Ta oli enne avaldanud soovi ka Gustavi Mustamäe-korterit näha. Talle võiks valetada, et seal on põrandad ja aknalauad värskelt värvitud – ei saa üle läve sissegi –, ja naine siiski Meriväljale üritada toimetada. Kuid – kuradima lugu! – seal toimus see, mida ta tahtnuks Mustamäe kohta luisata: põrandate värvimine ja tapetseerimine…Sinna minna ei saanud. Ja Mustamäel on ju praegu Tatjana ees. Mida teha? Midagi tuleb välja mõelda. Akadeemiku aju töötas parima arvuti kiirusega, ja mingi lahenduse ta leidiski: Jevgeniale tuleks lugu serveerida nii, et Naan laenas kahele kenale armunud inimesele, ühele noorele kirjanikule – miks mitte Teet Kallasele – ja filoloog Tatjanale paariks nädalaks oma korteri, mida ta ise hetkel oma Merivälja-maja pärast väga ei vajanud. Teet ja Tatjana peaksid mängima armunud paari, kel juba pulmapäev kindlaks määratud ja kortergi valmis vaadatud, ainult et selleks tuleb eelmistel elanikel enne välja kolida, mis vast veel nädalapäevad aega võtab. Nii et Naan oleks nagu tulnud noortele, kellest üks… tõesti, miks mitte Teet Kallas, ta üks noorim sõber ja mingil määral ka imetleja, teine jälle töökaaslane entsüklopeediast, ajutiselt appi.
Jah, aga kuidas seda asja korraldada? Ja veel nii kähku? Ning kas Teet ja Tatjana on nõus? Kas nad oskavadki armunud paarikest mängida? Vaat sellest aspektist vaadatult oleks tõesti tore, kui ta naine mingil ootamatul põhjusel tõesti natuke vintis oleks. Siis on ta peale muu ka hästi usaldav.
Millest alustada? Esmalt tuleks helistada Teet Kallasele, kavala näoga tegelasele, kellega nad mõne nädala eest kohvikus tuttavaks said ja kes Naanile lähemalt omi naistuttavaid, ütleme lihtsalt poolpruute, tutvustas.
Tanja leiab ta toimetusest kergesti. Talle saab asja ära rääkida. Naan ohkas… Kui ta muidugi nii riskantse ja natuke ehk ka alandava mänguga nõus on.
Tatjana jõuaks ehk kuidagi ka suure kiiruga Mustamäelt eemale toimetada, kuid see on kahtlasem variant: ta võib pea anda, et noorel naisterahval nii kähku kaduda, et temast mingit jälge – olgu või lõhnaõli aroom, millest lahti saamiseks tuleks tunde tube tuulutada – maha ei jääks, on pea võimatu. Ja see lugematu hulk tualetitarbeid, taskurätte, pitse ja satse. Midagi unub nagunii kuhugi maha. (Ja naised teevad seda mõnikord nimme… Noh, Tatjanast ta seda ei usuks.) Aga armunute mängimise plaan on etem. Vembumehe Teedu saab Naan kaasa mängima küll, kui vaid talle kuidagi õigel ajal pihta saada.
Tatjana solvub igal juhul, sest Gustavi lahutus Ženjast oli mitmel korral juba päevakorda tõusnud. Ja Naan on aina lubanud, lubanud, lubanud. Oeh, mis sellest tänasest loost küll välja tuleb…
Teeduga Naanil vedaski. Sai ta kohe telefonile ja, kujutatagu ette, tegi isegi läbi kõnetoru nutikale noormehele loo täpselt selgeks. Mis siis ikka, võib ju ka peigmeest mängida, arvas Teet… Selles rollis polevat ta veel olnud, aga seda huvitavam!
Tatjanale tuli tingimata midagi uut välja mõelda ja lubada. Aga tühja lubadust ta ei kavatsegi anda, sest oligi juba naisega lahutusest kõnelnud. Ent kui Ženja ei tahtnud lahutusest kuuldagi (saatis Naanile pidevalt vaid tohutuid hotelliarveid), siis oli Naan lõpuks otsustanud, et tuleb kasutada arstide ja advokaatide abi. See ei ole meeldiv, kuid on siiski aus. Ei