Asenduselu. Boris Fishman
Читать онлайн книгу.
kandnud. Kui naine tagasi tõmbus, pudenes nende vahelt maha peenike beež puudritolm. Seejärel kõndis Vera köögist minema.
Kui Slava kuulis vannitoa ust sulgumas, astus ta koridori, mis eraldas vannituba köögist, ja seisis seal niisama, mitte ei kuulanud pealt. Vera ümises omaette. Seejärel loputas potti ja vesi voolas mööda torusid alla. Slava hüppas eemale napilt enne ukse avanemist. Vera nägu oli taas liikumatuks tehtud. Ta pilgutas mehele silma ja kõndis temast mööda.
Vannituba oli täis Vera parfüümi nõrka magusust. Berta oli seina külaliste käterätikuid täis riputanud, tema enda ja vanaisa omad olid võõraste käte eest peidus. Slava vaatas peeglisse. Kui palju kordi oli vanaema närtsinud pale ilmunud täpselt samasse kohta, kus nüüd oli näha tema nägu? Slava teadis, et juudid katavad pärast surma edevuse vältimiseks peeglid kinni. Aga mis leinamine see oli, kui sa pidid seda tegema ennast tüssates? Ja kas siis oli nii vale jätta peegel katmata, kui see pani Slavat vanaemale mõtlema? Kas selles polnudki asja mõte? Ta võttis ühe konksu küljest käterätiku, libistas selle üle peegli ning pani kaks Berta näokreemitopsi rätikuotstesse seda hoidma. Ta ootas, et näha, kas see mõjub kuidagi, aga ei tundnud midagi. Ta lasi vett, juhuks kui keegi väljas ootas. Slava lootis enese tahtmata, et leiab vannitoa ukse tagant Vera.
Selle asemel nägi ta vanaisa, kes tundus eksinud olevat. „Slavtšik,“ ütles vanaisa uniselt. Tema käed rippusid küljel nagu sõduril, ainult et õlad olid längus.
„Kas inimesed hakkavad ära minema?“ küsis Slava.
„Ei, ei,“ ütles vanaisa.
„Sul on Bertaga vedanud,“ lausus Slava.
„Ta on tubli,“ sõnas vanaisa pooleldi kahtlevalt. „Lugesin ajalehest Ukrainast pärit koduõest, kes elas viis aastat ühe vanapaari juures. Nad olid meie rahvusest, Riiast. Nad olid talle pere eest – võtsid ta ikka puhkusereisidele kaasa. Kui tal oli aeg tagasi Ukrainasse minna, ütles ta neile: „Loodan, et te mädanete põrgus, juudinärud.“ Nii et ei või iial teada.“
Slava sundis end vanaisa embama.
„Mul on vaja, et sa ühele asjale pilgu peale viskaksid,“ lausus vanaisa, osutades magamistoa poole.
„Me oleme mõlemad väsinud. Teeme seda mõni teine päev,“ ütles Slava ja tahtis tagasi elutuppa minna.
„Veel üks päev sinu seltsis?“ lausus vanaisa. „Järgmine kord tuleb aasta pärast. Varsti jõuab tähtaeg kätte. See võtab vaid hetke.“
Vanaisa sammus magamistoa poole, kuid jäi lävel seisma. Slava pilk järgnes tema omale voodi poole, mis oli kõige suurem asi toas. „Tahan kõige suuremat ja pehmemat voodit,“ oli vanaisa Avenue Z-l Maratilt nõudnud, ja siin see siis oli. Mujale polnud võimalik vaadata. Nüüd, kui ta pidi seal üksinda magama, tundus voodi groteskselt suur.
„Tema sussid on siinsamas, aga teda ei ole,“ sõnas vanaisa. „Täiesti arusaamatu.“
Slava pani käe ümber vanaisa õlgade ja tõmbas vana mehe siidiste juustega pea oma rinnale.
„See päev ei lõpegi,“ ütles vanaisa. „Nad räägivad seal juttu, aga ma ei saa ühestki sõnast aru.“
Slava hõõrus nina vastu vanaisa juukseid, mis olid pehmed ja sirged, hanesulgi meenutavad, otsekui kolm korda nooremal inimesel. Vana mees noogutas abitult, pirakas aeglane pisar silmanurgas. Lõpuks astus ta magamistuppa, pistis paberõhukese nahaga sõrme kummutisahtli käepideme alla ning võttis sealt õlgkoti, kus ta hoidis kirju seni, kuni Slava ema neid tõlkima tuli. Tema käis seal sageli. Kiri, mida mees otsis, oli kõige peal, selle taga olid reklaamid ja blanketid. Ta istus voodi kõrvale toolile ning silmitses satiinist voodikatet, nagu see oleks asi, mida ei tohi puudutada. „Palun vaata,“ lausus ta, ulatades lapselapsele ümbriku.
Slava võttis lohakalt kokku murtud lehed ja hakkas sõnu uurima. Ta takerdus kandilise, kuid nõtke heebreakeelse teksti juures. Seejärel nägi ta inglise keelt ning vilistas vaikselt. Ta oli töö juures kuulnud, kuidas inimesed sellest rääkisid. „Austatud kirja saaja,“ tõlkis ta. „Saksamaa-vastaste materiaalsete nõuete nõukogu…“
„Ma tean, mis seal kirjas on,“ ütles vanaisa. „Ema tõlkis. Kui sa oled holokausti ohver, räägi oma lugu ja sa saad raha. Seal seisab, et olenevalt läbielamistest suurema summa korraga või väiksemad summad elu lõpuni. Ma arvutasin: kui kümme kuud vastu pidada, oled omadega plussis.“
„Kes sellist juttu ajab?“
„Inimesed juudi keskusest. Kings Highwayl.“
„Miks sa neid kuulad?“ küsis Slava. „Seal pekstakse ainult keelt.“
„Keda teist mul kuulata on?“
Viimane leht oli tühi, seal oli ainult pealkiri: „LUGU. Palun kirjeldage võimalikult üksikasjalikult, kus kõnealune isik viibis ajavahemikus 1939–1945.“
„Kuidas nad teavad, kellele seda saata?“ küsis Slava, nähes aadressi juures vanaema nime.
„Vanaema pani end selles Iisraeli muuseumis kirja. Vashi Jashis.“
„Jad Vashemis,“ ütles Slava. „Ütle õigesti.“
„Dai Vashemis.“
„Jad Vashemis. See ei ole raske – korda.“
Vanaisa põrnitses teda ja ütles nime õigesti.
„Neil oli kuuskümmend aastat aega,“ sõnas Slava, „ja nad saadavad selle siis, kui ta sureb.“
„Nojah.“ Vanaisa langetas pea.
Nad vaatasid akna poole, Lõuna-Brooklyn auras lämbes juulikuu õhtus. Pesunööril rippusid tuules laperdavad suured aluspüksid.
„Niisiis,“ ütles vanaisa, keerates näo Slava poole. „Kas sa võiksid midagi kirja panna?“
Slava hakkas peaaegu naerma. Selline vanaisa juba oli – reeglid olid selgelt välja öeldud, aga ta küsis ikka.
„Vanaema…“ Slava otsis õiget sõna. On läinud? Ei ole? Nad ei olnud veel sobivat sõna leidnud.
„Mitte vanaema kohta,“ ütles vanaisa.
„Kelle kohta siis?“
„Minu kohta.“
Nüüd hakkaski Slava naerma. „Ma ei usu, et Usbekistani pagenutele hüvitust makstakse.“
Vanaisa koputas kandilise küünega paberile. „Makstakse, aga see pole nii kindel. Igal juhul antakse vähem raha. Aga getode ja vangilaagrite puhul antakse kohe roheline tuli. Nii et tee nii, nagu ma oleksin seal olnud. Sa ju oled kirjamees, eks?“
Slava laiutas käsi. „Ah et nüüd olen ma kirjamees.“
„Sa kirjutad ajalehte, kus sa töötad,“ lausus vanaisa. „Nii sa ütlesid.“
„See on ajakiri,“ sõnas Slava.
„Nii et see on nagu artikkel.“
„Minu artiklid ei ole väljamõeldised.“
„Kas selles riigis ei mõelda siis asju välja?“ lausus vanaisa põleva pilguga. „Kas Bush ei mõelnud välja põhjust, miks Saddamil munad maha võtta? Kui aktsiad langevad, kas mitte sellepärast, et keegi mõtles numbrid välja?“
„Sellel riigil pole selle asjaga midagi pistmist!“
„Sa ei oska seda teha. On nii?“
„Oskan küll,“ pigistas Slava läbi hammaste.
„Siis tee,“ ütles vanaisa. „Vanaema pärast. Tee seda.“
Uksele koputati. Slava ema pistis oma ümmarguse ja kaitsetu pea sisse. „Kas siin on kõik korras, poisid?“ küsis ta.
„Kõik on korras, tütar,“ lausus vanaisa kummaliselt ametlikult.
„Magustoit on laual,“ ütles naine. „Inimesed hakkavad vist varsti minema.“
„Me tuleme, me tuleme,“ sõnas vanaisa.
„Ma