Dialogose õpetus. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
neitsilikkuse mingil ajal kaotanud. See on inimese saatus, et ta peab paljunema,” pomisesin ja vaatasin rannakabiini, kus kaheksa aastat tagasi oli kõik juhtunud. Juba kaheksa aastat, kui tõmmud noormehed Liana lihaselise alasti keha liivale heitsid. Tüdruk nautis seda, et mitu isast ühekorraga ta kallal askeldasid. Ja ka mina. Me ju tahtsime – kurat võtaks! Ta tagumik oli liivane ja liiva pudenes ta kõhule kui jälle vahetasime. Mina olin kuues. Mäletan seda hästi. Huvitav küll, kuhu hiljem ta riided said, sest viisin ta pärast enda juurde, lasin duši all käia ja tellisin õhtul takso. Andsin tema paljale lihaselisele kehale peale õhukese kleidi, ja kittel oligi ainuke riietus, millega ta läks. Kõhna keha kohta sipelgalikult ahvatlev tagumik vänderdamas järel.
“Aga enne, kui sa lähed Lõputusse Linna, pead sa ära käima saarel,” sõnas Mummi ja süütas sigareti. Kuradi eit! Tõmbab jälle minu sigarette. Pean suitsetamise maha jätma, aga siis läheb Mummi lolliks. Ta ei suuda ilma suitsuta olla. Mina aga küll. Üldse oli Mummi maiste naudingute suhtes palju nõrgem kui mina.
“Miks?” imestasin.
“Sa pead kohtuma Nelja Õega. Siis saad sa teada ühe eksistentsi saladuse. Teadmise saladus aitab sind edasi.”
“Tähendab, et üks asi lükkab mind edasi teisele. Aga ma tahtsin täna õhtul minna linna, prostituutidesse. Kuidas sellega jääb?”
“Mine kui tahad. Võib-olla saan minagi sind tunnetades orgasmi,” sõnas tema ja naeratas. Sigarett ta sõrmede vahel hõõgus ja peenike suitsujuga kerkis lae poole. Uksest keerutas sisse tuulehoog ja sigaretisuits lõi värisema.
Üks mafiooso koputas mu suurele aknale palkonil. Avasin akna. Mehel olid suitsetamisest kollased sõrmed ja püstol vasakus käes. See oli Renne. Maffiapealik.
“Kuule. Ega sa Rosat pole näinud?” küsis mees ja naksutas püstoliga.
“Ei ole, aga mis siis?”
“Kadunud teine. Arvan, et ta läks Lõputusse Linna, või läks mehele. Aga nii või teisiti – maha tapan ta ikkagi,” ähvardas Renne ja naksutas jälle püstoliga. Ta oli üldse selline. Kandis riiete all nuge, granaate ja püstoleid. Relvi oli tal alati kaasas terve arsenal. Muidu oli ta sõbralik. Olime ennegi koos tina pannud ja hommikul viskasin ma ta rõdult alla rannaliivale, sest mees peeretas nii hirmsasti, et tahtis ära lämmatada. Tina panime igati. Nii endale kui teistele. Igakord lasime Rennega maha paar Lõputu Linna kõrilõikajat, kelle Liivarüblikud kibekähku maha matsid. Liivarüblikud olid ausad mehed. Elasid sellest, mille oma tööga teenisid ja käitusid puruks lastud laipadega viisakalt – nekrofiiliat nad ei harrastanud. Ainult üks kord hakkasid nad ühe maffianna ilusa kolbaga jalgpalli mängima, kuid lõpetasid kohe, kui olid naisel mõlemad silmad varvastega välja löönud. Aga mis naisel sellest enam – ta oli ju surnud. Naise peakene keerles ilusasti liiva sees ja tumedad lokkis juuksed lehvisid armsasti. Veidi tokerdunult, kuid ikkagi. Vat sellised mehed olid Liivarüblikud. Muidu tagasihoidlikud ja sõnaahtrad. Töömehed – väikest kasvu ja asised. Käisid ka Suvituslinna litsides pidu panemas. Ega ma keelanud neil teinekord minu rannal aelemast ja laenasin neile vahest isegi ööseks tekke. Päevaks kadusid aga Liivarüblikud oma saladuslike luidete taha ja ilmusid välja alles peale kolmandat kutset. Nad olid nagu vaimud – nad olid ja neid ka polnud. Nad elasid nagu kummitused ja mul polnud aimugi, millest nad toitusid. Vahest jätsime mafioosodega nende jaoks sööki rannale ja hommikuks oli see kadunud.
“Gosi fan tutte,” ütles Mummi.
“Mida?” uuris Renne.
Mummi ohkas ja sirutas oma veetlevad jalad välja. Ta oli neid mingisuguse kreemiga määrinud ja see haises hingematvalt.
“Võib-olla on Rosa Arunakas. Noh – mustlaste ja Fekaalide linnaosas.”
“Kõik võib olla,” mõmises Renne ja naksutas jälle püstoliga.
“Ma tulen sinuga kaasa,” olin elevil. Tapmiskihk minus hakkas tärkama.
“Eks sa tule,” nõustus Renne õlgu kehitades.
“Aga…” tahtis Mummi midagi öelda, kuid ma ei lasknud ta seda teha. Andsin naisele viskipudeli ja sigaretid ning astusin koos Rennega uksest välja. Nüüd võib ta viskit lakkuda, suitsetada ja lasta oma jalgadel haiseda. Kui tahab, mingu ujuma ja tal pole vaja uksi ega aknaid sulgeda, sest rannahoone mafioosod hoiavad pidevalt mu majal silma peal. Olen teinekord neile asjalikku õpetust andnud ja teeninud sellega ära lugupidava nime “Filosoof”. Raha ma nende käest ei võtnud, sest olin selleks liiga arukas. Tappa oli alati vaja, sest elu ilma surmata polnud midagi väärt ja mafioosod tegid selle asja suurepäraselt ära. Fekalaariumis lasid nad ükskord läbi mustlaste papptorbikute Läbiva Mürsu. Teisest otsast lendas välja päid ja jalgu: lendas ka terveks jäänud olendeid, kes olid ennast valgeks ehmatanud. Ja siis jooksid nad kambakesi maffiameestele kallale. Oli alles laskmist. Kolm maffiat sai vist tookord otsa. Liivarüblikud matsid nad lugupidamisavaldustega oma rannale, maffiameeste rannahoone ette, laudtee alla, et inimesed saaksid üle nende kõndida. Maha lastud fekaalidest tehti aga loomasööta. Kahjuks kärvasid pürjelite koerad maha nagu kärbsed, kes on liiga kauaks veiniklaasi äärele konutama jäänud ja veini sisse lupsatanud. Isegi koerakõhud ei võtnud seda saasta vastu, mida Patigrii neile pakkus.
Koos Rennega läksime mööda käänulist tänavat alla, et jõuda läbi Suvituslinna loojangu poole, ehk lääneserva, kus majade vahelt läks salatänav, mida tegelikult ei olnud. Ainult need kes teadsid selle olemasolust, oskasid sinna minna. Tänav oli ära peidetud suurte kolmekordsete majade taha, mille ees, suure heki kõrval, seisis hiiglasuur teerull. Lapsed mängisid ümber teerulli ja paks aednik niitis muru. Koidu tänavaga ei sidunud Arunaka tänavat mitte miski. Oli vaid aimdus ja teadmine. Oli ainult oskus ja teadmine, et suurte klaasakendega majade tagant, mille ees kasvavad suured paplid, algab salajane tänav: sumbjas ja ohtlik, kaardudes oma kitsikusega ümber rändaja ja hakates teda kokku suruma nagu tahaks ta pigistada olendeist välja viimase mahla. Taga pool läks tänav laiemaks ja jõudis välja pilvelõhkujate juurde. Pilvelõhkujate katuselt oli uduselt näha Lõputu Linna hämused ja sinakad piirjooned. Nagu seda teadis Rosagi. Siit viis uks teise maailma: viis haiguste, mäda, aelevate litside, üksikute rikkurite, parunite, kes suuremat osa rahvast jalge alla tampis ja seda valitses, salapärasesse olematusse. Siit algasid mõrvad ja jälkused. Algas teekond lontis majade, viltuste aedade ja tolmuste teede riiki.
Seljataga müristas. Hakkas äikest tulema. Tore ongi. Lööb vähemalt selle sumbja õhu puhtamaks.
2
Fekalaarium
Kui on olemas solaarium, aatrium, anatoomikum ja jumal teab veel mis, siis miks ei või olemas olla fekalaarium? Ah? Jõudsime Rennega Olematule Tänavale ja ma sihtisin püstoliga, mille Renne mulle andis, paksu aednikku. Ta oli mõnus märklaud. Lõhkekuul oleks selle aedniku mööda tänavat kõige muruniidukiga laiali puistanud nagu mädanenud õuna, mis puu otsast Ainaa aknalauale kukkus ja seal vastiku plögana laiali pudenes. Vaene Ainaa. Kallis. Nüüd on sul palju parem olla. Mis sellest, et ma sind ei näe.
“Ära teda lase?” keelas Renne vuntsi sügades.
“Miks?”
“Las elab ja niidab,” arvas mees.
“Hea küll,” kehitasin õlgu. Astusime edasi. Kolmekordse maja tagant algas kohe Olematu Tänav ja Renne lükkas heki laiemale. Vastik kusehais tulvas ninna. Sellest küljest olid ilusa maja suured aknad kogu aeg suletud. Naised vaatasid sealt vahest välja, kuid nad ei näinud mitte midagi, sest nad ei teadnud Olematu Tänava olemasolust. Aga haisu tundsid küll. Nad ei osanud leha kohta mingit seletust leida ja arvasid, et küllap toob seda kohale Suvituslinna lihakombinaat, mis oma solki jõkke laskis. Rappeid ja muud sellist.
“Noormehed! Kas te natuke kuuma kohvi ei taha?” küsis üks paks mampsel aknale toetudes. See oli üsna Olematu Tänava alguses.
“Teinekord,” vastasin ja astusin Renne järel Olematule Tänavale. Kõik kadus selja tagant ja ma silmasin pilvedesse kaduvaid peenikesi, kõikuvaid tornmaju nagu hiiglaslikke seeni, mis läksid ülevalt laiemaks ning kadusid õõtsudes pilvedesse. Majadel võis korruseid olla nii viiesaja ringis. Üldse oli maju kaks