Dialogose õpetus. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
juba ammugi, taipasin öösel, kuigi neiul võis aastaid alles kaheksateistkümne ringis olla. Mul oli juba niigi kaela peal joodikust Mummi. Viskasin neiule hommikumantli ja lasin luugil kinni langeda. Olin tuvi sitta täis katusealuses, mis oli nii räpane, et pidin hakkama oksele. Haigetel polnud õrna aimugi milline peldik nende peade kohal laiutas, kuigi ka haigla ise oli üsna sarnane kemmergule. Nagu üldjoontes terve Olematu Tänava Fekalaarium. Ronisin katuseluugist välja päikesest kuumaks köetud roostetanud katuseplekile ja sirutasin ennast. Vaatasin kaugustesse üle majade ja nägin häguses udus õõtsumas peenikesi tornmaju. Ka siit ei olnud näha nende ülemisi korruseid ja võis arvata, et need ulatusid välja universumisse. Mina pidin aga sinna saama, sest läbi heki ja teerulli sain tagasi Suvituslinna. Sain tagasi oma koju, kus mind ootas Mummi.
Jõin piiritust ja pidasin aru, kuidas oleks kõige targem minema hiilida. Ilmselt mitte katuselt. Pean laskuma maapinnale. Ronisin mööda piksevarrast alla. Leidsin haigla õuest kiirabiauto ja istusin sinna sisse. Võtmed olid ees ja ma käivitasin masina.
“Kuhu nüüd?” küsis üks keskealine naisterahvas istukile tõustes. Ta lamas kanderaamil ja naisele oli veeni torgatud kanüül. Pikast peenikesest voolikust jooksis sinna gütseriinilahust.
“Koju,” vastasin ja sõitsin haigla õuest välja. Keerasin kivisillale ja ületasin väikese solgioja. Äbarike majade vahel tiirutades, hoidsin sihti peenikestele tornmajadele. Nägin lapsi teel mängimas ja pidurdasin. Vaatasin, kuidas lapsed minema läksid. Heitsin veel korraks pilgu selja taha ja märkasin, kuidas helepruunide juustega, lokkis peaga, üsna veetlev naine mind roosa haiglateki alt silmitses. Läksin tema juurde ja võtsin glütseriinilahuse. Keerasin sellelt korgi ja virutasin vooliku tagantkätt põrandale. Jõin piiritusele peale glütseriinilahust ja ajasin naisega juttu. Mõnus oli. Naine oli üsna tark ja ta töötas Solgitoru ajakirjanduses ajakirjanikuna.
“Ära ainult minust kirjuta,” palusin.
“Ei kirjuta,” lubas tema ja hakkas riidesse panema. Tal oli seljas ainult õhukene aluskleidike ja jalas sinised niidisokid.
“Kas sa tahad, ma viin sind enda poole Suvituslinna. Mul on rannas uhke maja. Oled nõus?” tingisin.
Naine kahtles natukene, enne kui nõustus:
“Hea küll. Ma tulen sinu juurde.”
“Ma viin sind õhtul baari,” lubasin rooli taha ronides. Olin juba korralikult purjus ja autoga ühest tee äärest teise vingerdades, sõitsin edasi. Liikluspolitseid ma ei kartnud, sest seda siin lihtsalt polnudki. Rüüpasin veel suutäie piiritust, enne kui naine selle mu käest võttis ja aknast välja viskas.
“Aitab sulle küll,” arvas ta.
Võtsin püstoli ja surusin toru naisele lõua alla.
“Sina mind ei kamanda!” käratasin.
“Anna andeks,” pomises ta, “meil Lõputus Linnas lihtsalt ei juhita purjus peaga autosid.”
“Kas sa oled pärit Lõputust Linnast?” pärisin ja lasin kuke ettevaatlikult tagasi.
“Olen küll,” vastas ta minu kõrvale istudes. Naine vaatas aknast välja ja keeras klaasi üles.
“Võib – olla tunned sa juhuslikult ka Lianat Viie Maja Kvartalist?”
“Imelik on see, et tunnen küll, kuigi linn on lõputu. Nimelt elan ma seal lähedal. Paari maja kaugusel, katedraali Püha Vaim juures. Tema maja on teiste majade keskel… Viie maja keskel ja tema maja eest läheb mööda suur magistraal ja üle tänava on tehas,” rääkis Ormella.
“Kuidas Lianal läheb?” uurisin.
“Läheb ka. Süütuse Kaotamise Komitee tahab ta Erdikanuse külge aheldada ja siis nälgib ta seal surnuks.”
“Miks nii?”
“Sellepärast, et ta on libu ja elas koos mehega, kellega ta poleks tohtinud seda teha. Ta on Lõputu Linna Lits ja ei tohi ennast anda Suvituslinna omadele. Praegu teenindab ta eranditult ainult valitsevaid liikmeid,” jutustas Ormella di Maranoka Aidi-Ulla Moriina Titicaka Landimaana Jutaputa Ravioolo. Lühidalt – lihtsalt Ormi.
Vaatasin Ormile tõsiselt otsa.
“See mees, kellega Liana Landimaana Lindioosa elas olin mina,” laususin.
“Tõesti või?” oli naine üllatunud.
“Jah. Seda küll.”
Jätsin auto Olematu Tänava algusesse ja me astusime Ormiga läbi heki. Olematu Tänav meie taga sulgus ja kõik see vägivald, tapmine ja õudus jäi teisele poole hiiglaslikku teerulli. Nemad sealt meie juurde ei pääsenud.
Naine aknalt naeratas mulle muhedalt.
“Tulge. Ma teen teile sooja kohvi!” hõikas ta.
Lehvitasin sellele “kohvitädile” sõbralikult ja raputasin pead.
“Ka mind võetakse Süütuse Aja Valvuri poolt vastutusele, kui saadakse teada, et ma sinuga koos olin,” muretses Ormi.
“Ei võeta kui sa Suvituslinna jääd. Ma võin sind saata neljasaja ühiku kaugusele kangastunud maale ja sind ei leia enam mitte keegi peale minu. Ma panen sind elama tumedasse hiigellossi, suure padriku serval mägede sees, kus sa saad puhata. Mul elab seal hea sõber ja ta kannab sinu eest hoolt. Kas sul lapsi on?”
“Vist ei ole,” arvas tema. Astusime koos mööda käänulisi tänavaid ranna poole.
“Kuidas saab lapsi VIST mitte olla? Kas sa siis ei mäleta, kas sa oled sünnitanud või mitte?”
“Ei mäleta jah. Lõputus Linnas löödi mulle ülikooli juures pähe ja ma unustasin kõik, mis enne on olnud. See juhtus juba paar aastat tagasi ja ma ei tea mis oli enne. Igatahes süütu ma ei ole. Lianaga tutvusin alles hiljem. Olen nimelt valitsejate kontori koristaja ja nägin seal ka Lianat,” rääkis naine pead tähtsalt selga lüües.
Mummi magas, kui tuppa astusin. Ta oli endale viskit juurde toonud ja sõna otseses mõttes kõik need päevad lakkunud. Nüüd magas ta diivanil jalad laiali ja aluspüksid täis kustud. Naise pea tolknes üle diivani ääre nagu tohletanud kapsas.
“Ärka üles,” raputasin teda.
“Mis sa tahad?” küsis ta punetavaid ja paistes silmi avades.
“Ma olen tagasi. Anna meile süüa,” kamandasin.
“Sõida kurat sinna ja jäägi sinna! Jäta mind rahule,” arvas naine, kuid kargas siis korraga jalule. “MEIE!” karjatas ta. “Kes need meie on?”
“Mina ja Ormi,” vastasin rahulikult.
Minu armukade Minaette Naiselik Lahendus tahtis Ormile kallale karata. Arg naine taganes seina äärde, kamina juures.
“Jäta Ormi rahule!” nõudsin. Kui Mummi käsku ei kuulanud, lajatasin naisele püstolikabaga kuklasse sellise paugu, et ta põlvili kukkus. Mul endal oli ka valus, aga kannatasin selle ära. Õpetust oli vaja anda.
“Miks sa nii teed?” küsis Mummi nuttes ja tiris oma vastukäivatest juustest pikki salke.
“Sa ei tohi Ormit puudutada, sest tema tunneb Lianat ja aitab mul teda päästa. Kui sa Ormile liiga teed, kutsun mafioosod ja need annavad varsti sind üle Liivarüblikutele. Võib-olla tahavad nad nüüdki jalgpalli mängida. Aga enne ajavad nad su kiilaks,” hirmutasin.
“See on jõle. Mind kiilaks ajada,” tusatses Mummi ja torkas oma pea kraani alla. Ta tuli kuivatades tagasi, võttis diivani eest tühja viskipudeli ja vaatas seda vastu valgust. “Anna mulle tiba raha,” nõudis ta.
“Ei anna.”
“Kolmkümmend ühikut.”
“Looda sa…”
“Kakskümmend viis…”
“Sa kohe tahad täna tappa saada.”
“Kakskümmend… Ma annan sulle ennast ka. Sa tead ju küll milline ma täis peaga olen.”
“Tean, aga ikkagi ei anna.