Jutustused. Aleksandr Kuprin
Читать онлайн книгу.
vallatu käskivusega:
«Noh, mida te siis kavatsesite mulle ütelda teistsuguses miljöös? Palun kohe vastata!»
«Ma ei tea… ei mäleta,» kogeles Niina sõnadest jahedaks muutunud Bobrov.
«Ma tuletan teile meelde, minu kinnine sõber. Te hakkasite kõnelema eilsest päevast, siis mingitest kaunitest hetkedest, siis ütlesite, et ma olen tõenäoliselt juba ise ammu märganud… kuid mida? Te jätsite lause lõpetamata… Palun, tehke seda siis nüüd! Ma nõuan seda, kuulete!..»
Niina vaatas talle otsa silmadega, milles säras ühel ja samal ajal kelmikas, tõotav ja leebe naeratus…
Bobrovi süda rinnus otsekui tardus magusa tunde mõjul ning ta tundis endas jälle endist julguse tõusu. «Ta teab, ta ise tahab, et ma ütleksin,» mõtles Bobrov julgust kogudes.
Nad peatusid otse perrooni äärel, kus polnud üldse inimesi. Mõlemad olid erutatud. Niina ootas vastust, nautides enda poolt alustatud mängu teravust. Bobrov otsis vastavaid sõnu, hingas raskelt ja oli erutatud. Kuid samal hetkel kostsid signaalsarvede teravad helid ja raudteejaamas algas suur segadus.
«Siis kuulake ometi… Ma ootan,» sosistas Niina, Bobrovi juurest kiiresti lahkudes. «Mulle on see palju tähtsam, kui te arvate…»
Raudtee käänaku tagant ilmus nähtavale musta suitsupilve mässitud kiirrong. Mõned minutid hiljem, kihutades mürinal üle pöörangute, aeglustas ta sujuvalt ja kiiresti käiku ning peatus perrooni ees… Rongi lõppu oli haagitud pikk, äsja siniseks värvitud läikiv ametivagun, mille juurde ruttasid kõik rongile vastutulnud ametiisikud. Konduktorid ruttasid aupaklikult vaguniust avama; sellest lasti kohe alla kokkupandav trepp, mis mürinal lahti rullus. Erutusest ja sinna-tänna jooksmisest punetava ning hirmunud näoga jaamaülem kiirustas haakijaid ametivaguni lahtihaakimisega. Kvašnin oli N raudtee üheks peaaktsionäriks ja sõitis mööda selle haruteid, ümbritsetud aupaklikkusest, mille osaliseks ei saanud alati isegi kõige kõrgemad raudteevalitsuse ametnikud.
Vagunisse astusid üksnes Šelkovnikov, Andreá ja kaks mõjukamat belgia inseneri. Kvašnin istus tugitoolis, suured jämedad jalad harali, ümmargune kõht pungi ette aetud. Peas oli tal ümmargune viltkübar, mille alt paistsid välja tulipunased juuksed; näitlejaile iseloomuliku hoolikusega raseeritud, ripnevate põskede ja kolmekordse lõuaga, suurte tedretähtedega kaetud nägu jättis unise ja rahulolematu mulje; huuled olid virildunud põlglikuks, hapuks grimassiks.
Näinud vagunisse astunud insenere, ajas ta end suure pingutusega püsti.
«Tervist, härrased!» ütles ta kähiseva häälega, ulatades neile järgemööda aupaklikuks puudutuseks oma suure, pundunud käe. «Noh, kuidas teil tehases lood ka on?»
Šelkovnikov alustas ettekannet ametlike paberite keeles. Tehases on kõik hästi. Oodati ainult Vassili Terentjevitši saabumist, et tema juuresolekul lasta käiku kõrgahi ja panna nurgakivi uutele ehitustele… Tööliste ja meistrite palgatingimused on head. Tellimuste järjest kasvav kokkuvool tingib tööde võimalikult kiiremat alustamist.
Kvašnin kuulas, pööranud näo vaguniakna poole ja vaadeldes hajameelselt ametivaguni ette kogunenud rahvahulka. Tema nägu ei väljendanud midagi peale põlgliku tülpimuse.
Äkki katkestas ta direktori ettekande ootamatu küsimusega:
«E-e-e… ku… kuulge… Kes see näitsik on?» Šelkovnikov heitis pilgu aknast välja.
«Noh, näete see… kollase sulega kübaral,» näitas Kvašnin kannatamatult sõrmega.
«Ah see?» võpatas direktor ja sosistas Kvašnini kõrva juurde kummardudes salapäraselt prantsuse keeles: «See on meie laoülema tütar. Tema perekonnanimi on Zinenko.»
Kvašnin noogutas raskelt pead. Šelkovnikov jätkas oma ettekannet, kuid printsipaal katkestas teda uuesti.
«Zinenko… Zinenko…» lausus ta aeglaselt ja mõtlikult, pööramata oma pilku aknalt. «Zinenko… Kes see Zinenko sihuke on?.. Kus ma seda nime olen kuulnud?.. Zinenko?»
«Ta on meil laoülemaks,» kordas Šelkovnikov aupaklikult ja meelega ükskõikselt.
«Ah jah, nüüd ma tean!» meenus äkki Vassili Terentjevitšile. «Mulle kõneldi temast Peterburis… Noh, jätkake, olge lahked!»
Niina tundis eksimatu naiseliku vaistuga, et Kvašnin vaatab just teda ja kõneleb parajasti temast. Ta pöördus veidi kõrvale, kuid tema koketsest heameelest õhetama löönud nägu kõigi oma nägusate sünnimärkidega oli Vassili Terentjevitšile siiski nähtav.
Viimaks ettekanne lõppes ja Kvašnin väljus vaguni tagaküljel asuvale avarale, klaasist paviljoniga sarnanevale platvormile.
See oli moment, mille jäädvustamiseks jäi Bobrovi arvates puudu ainult heast fotoaparaadist. Kvašnin ei kiirustanud millegipärast vagunist väljumisega ja seisis klaasseina taga, kus tema massiivne kogu kõrgus tihedalt vaguni ümber kogunenud inimsumma kohal, meenutades oma harkis jalgade ja näole manatud põlgliku ilmega puudulikult töödeldud jaapani ebajumalat. See patrooni liikumatu poos tekitas vastutulnud inimestes nähtavasti teatud kõhedustunde: varem esilemanatud naeratused nende kortsutõmbunud huultel tardusid, samal ajal kui üles suunatud silmad Kvašninile orjameelselt ja peaaegu hirmuga otsa vaatasid. Vaguni ukse kõrvale olid ehtsalt soldatlikku valveseisangusse tardunud ulja välimusega konduktorid. Heitnud juhuslikult pilgu temast eespool seisva Niina näole, märkas Bobrov kibedusega ka tema näol samasugust naeratust ja samasugust oma ebajumalat silmitseva metslase varjamatut hirmu.
«Kas siin on tõesti ainult omakasupüüdmatu, aukartlik imetlus kolmesaja tuhande rublase aastasissetuleku ees?» mõtles Andrei Iljits. «Mis sunnib siis õieti kõiki neid inimesi nii ennastalandavalt saba liputama inimese ees, kes neile kunagi isegi tähelepanelikku pilku ei heida? Või on siin olemas mingi mõistusega käsitamatu orjameelsuse psühholoogiline seadus?»
Seisnud veidi aega paigal, otsustas Kvašnin viimaks liikuma hakata ja laskus oma kõhu järel, vagunit teenindava personali poolt ettevaatlikult käe alt toetatuna, trepiastmeid mõõda perroonile.
Tema ees kiiresti paremale ja vasakule laiali valguva rahvahulga aupaklikele kumardustele vastas ta hooletu peanoogutusega, ajas töllakile jämeda alahuule ja lausus läbi nina:
«Härrased, te olete homseni vabad.»
Enne jaamahoone ukseni jõudmist kutsus ta direktori käega märku andes enda juurde.
«Nii et teie, Sergei Valerjanovitš, esitlege teda mulle,» ütles ta poole häälega.
«Zinenkot?» aimas Šelkovnikov abivalmilt.
«No jah, kurat võtaks!» ümahtas Kvašnin äkki vihastades.
«Ainult mitte siin, mitte siin,» peatas ta käsku täitma ruttavat direktorit varrukast. «Kui ma tehasesse jõuan…»
Kiviehituste nurgakivipanek ja uue kõrgahju käikulaskmine toimusid neli päeva pärast Kvašnini kohalejõudmist. Neid mõlemaid sündmusi kavatseti läbi viia võimalikult suurema pidulikkusega, mistõttu naabruses asuvaisse Krutõje Gorõ, Voronini ja Lvovi metallurgiatehastesse oli juba varakult välja saadetud trükitud kutsed.
Pärast Vassili Terentjevitši saabusid Peterburist veel kaks juhatuseliiget, neli belgia inseneri ja mõned tähtsamad aktsionärid. Tehase ametnike hulgas liikusid ringi kuuldused, nagu oleks juhatus assigneerinud piduliku lõunasöögi korraldamiseks umbes kaks tuhat rubla, kuid need kuulujutud polnud siiani veel vähimalgi määral kinnitust leidnud ning napside, veinide ja toidumoona ostmiseks kulutatud raha lasus raske koormana podrätsikute õlgadel.
Pidustustepäeva valik osutus kõigiti kordaläinuks. See oli üks neist varasügise eredaist, selgeist päevist, mil taevas on eriti tihke, sinine ja sügav ning jahe õhk lõhnab peene, kange veini järele. Uue puhuri ja bessemeriahju vundamentide jaoks kaevatud nelinurksed augud olid hobuseraua-kujuliselt ümbritsetud tööliste tihedast summast. Selle elusa piirdeaia keskel, otse augu äärel, seisis lihtne, värvimata, valge laudlinaga kaetud laud, kuhu olid asetatud rist ja evangeelium, mis seisid pühitsetud veega täidetud plekknõu