Jutustused. Aleksandr Kuprin
Читать онлайн книгу.
Baiguzin tõstis silmad temale ja vaikis jälle. Ning nii ta vastaski kõigile küsimustele ikka samasuguse nukra vaikimisega.
«Ta ei taha rääkida,» seletas tõlk.
Ohvitser tõusis toolilt, kõndis mõtlikult edasi-tagasi mööda tuba ja küsis:
«Aga kas ta vene keelest sugugi aru ei saa?»
«Saab küll, teie ausus. Ta oskab isegi rääkida. Hei! Harandaš, koráli mingá1,» pöördus ta uuesti Baiguzini poole ja hakkas talle midagi pikalt tatari keeles kõnelema, millele Baiguzin reageeris ainult oma ahvipilguga.
«Ei, teie ausus, ta ei taha vastata.»
Tekkis vaikus. Alamporutšik kõndis veel kord ühest toanurgast teise ja käratas äkki vihaselt tõlgi peale:
«Mine! Ma ei vaja sind enam… Mine, mine!»
Pärast Kutšerbajevi lahkumist kõndis Kozlovski veel kaua aega oma ainukeses toas ühest nurgast teise. Elu rasketel hetkedel kasutas ta alati seda äraproovitud abinõu. Ja iga kord, kui ta Baiguzinist möödus, heitis ta tatarlasele kõrvalt, nii et see jäi märkamatuks, uuriva pilgu. See isamaakaitsja oli kõhn ja väike nagu kaheteistkümneaastane poisike. Tema tõmmu, sarnakas ja täiesti habemeudemeteta lapsenägu vaatas naljakana ja haledana välja tohutult laiast, põlvini ulatuvate varrukatega hallist soldatisinelist, milles Baiguzin tilpnes nagu hernetera kaunas. Tatarlase silmi polnud näha, sest ta vaatas kogu aeg maha.
«Miks sa ei taha vastata?» küsis Alamporutšik, väikese soldati ette seisma jäädes.
Tatarlane vaikis ega tõstnud silmi.
«No miks sa siis vaikid, vennas? Sinu kohta, näe, räägitakse, et sa olevat säärikud ära võtnud? Või ei võtnudki sina? Mis? Noh, räägi siis, kas võtsid või ei võtnud? Ah?»
Jõudmata vastust ära oodata, hakkas Kozlovski uuesti edasi-tagasi kõndima. Sügisene õhtu pimenes kiiresti ja kõik toas olevad asjad omandasid igava ja halli varjundi. Toanurgad kadusid täiesti pimedusse ja Kozlovski seletas vaevu liikumatut, norgus peaga kogu, kellest ta iga kord pidi mööduma. Alamporutšik mõistis, et kui ta kõnniks niimoodi kogu õhtu ja öö läbi, kuni hommikuni välja, seisaks too norutav kogu ikka niisama liikumatult ja vaikides oma kohal. See mõte oli talle eriti raske ja ebameeldiv.
Pommidega seinakell lõi, kiiresti ja kumedalt üksteist korda, hakkas siis sisisema ja otsekui järele mõeldes lõi veel kolm korda.
Kozlovskil hakkas sellest lapsest suures soldatisinelis väga kahju. Muide, see oli Kozlovskile peaaegu tabamatu, kummaline ja täiesti uus tunne, millest tal oli raske aru saada. Justkui ei oleks Baiguzini haletsemisväärses rusutud ja abitus olekus süüdi mitte keegi muu kui alamporutšik Kozlovski ise. Milles tema süü seisis, sellele küsimusele poleks ta osanud vastata, kuid tal oleks hakanud piinlik, kui keegi oleks talle praegu meenutanud, et tal on kena välimus ja ta oskab hästi tantsida, et teda peetakse arukaks inimeseks, et ta tellib poliitilist ja kirjanduslikku kuukirja ja et tal on vahekord nägusa daamiga.
Läks niivõrd pimedaks, et Kozlovski ei seletanud enam tatarlase kogu. Ahjul hakkasid mänglema tõusva noorkuu pikad kahvatud laigud.
«Kuule, Baiguzin,» hakkas Kozlovski siira, sõbraliku häälega kõnelema. «Jumal on meil ju kõigil üks. Noh, teie keeles vist allah? Nii et peab tõtt rääkima. Eks ole? Kui sa ei ütle praegu, nagunii saadakse hiljem teada ja siis on veelgi halvem. Kui sa aga üles tunnistad, pole asi ikkagi nii hull. Ka mina seisan sinu eest. Ausõna, räägin seda tõsiselt, et astun sinu eest välja. Mõistad, üks sõna – allah.»
Toas jäi jälle vaikseks ja üksnes kell tiksus järelejätmatu ja tüütava monotoonsusega.
«Noh, Baiguzin, ma palun sind ju nagu inimene. Noh, lihtsalt nagu inimene, mitte kui ülemus. Ülemus – jok. Mõistad? Isa sul ikkagi on? Ah? Võib-olla et on ka inai?» lisas ta, kui talle juhuslikult meenus, et ema on tatari keeles inai.
Tatarlane vaikis. Kozlovski käis korra üle toa, tõmbas kellapommid üles, astus seejärel akna juurde ja jäi raske südamega vahtima sügisöö külma pimedusse.
Äkki ta võpatas, kuuldes selja taga kähisevat, peenikest häält:
«Inai on.»
Kozlovski pöördus kiiresti ümber. Just sel hetkel oli ta mõelnud, et temalgi on inai, südamele kallis eideke – inai, kellest teda lahutavad poolteist tuhat versta. Talle meenus, et emata oli ta tegelikult täiesti üksik selles maakohas, kus kõneldi vigast vene keelt ja kus ta alati tundis end võõrana; talle meenusid ema soe hellus ja õrn hoolitsus, meenus see, kuidas tal vahel kärarikkast, mõnikord korratust elust kaasa kistuna polnud kuude kaupa meelde tulnud vastata ema pikkadele, üksikasjalistele ja õrnadele kirjadele, milles vanake teda iga kord taevase valitsejanna kaitse alla andis.
Alamporutšiku ja vaikiva tatarlase vahel tekkis äkki vaevu aimatav õrn side. Kozlovski astus otsustavalt soldati juurde ja pani mõlemad käed tema õlgadele.
«Noh, kuule, kullake, räägi tõtt, kas sa varastasid või ei varastanud neid säärikuid?»
Baiguzin nuusatas ninaga ja kordas nagu kaja: «Varastasin säärikud.»
«Ning kolmkümmend seitse kopikat varastasid samuti?»
«Varastasin kolmkümmend seitse kopikat.»
Alamporutšik ohkas ja hakkas jälle mööda tuba edasi-tagasi sammuma. Nüüd ta juba kahetses, et oli alustanud juttu «inaist» ja viinud Baiguzini ülestunnistamiseni. Varem polnud vähemalt ühtki otsest süütõendit.
Noh, kooserdas kasarmus ringi, ja mis siis sellest, et kooserdas? Keegi poleks midagi tõestada saanud. Nüüd aga tuleb juba kohusetundest üksi tema ülestunnistus kirja panna. Aga siiski, kas see ongi minu kohus? Võib-olla seisab minu kohus just selles, et seda ülestunnistust mitte kirja panna? Tekkis ju tema hinges mingi hea tunne, kõige tõenäolisemalt isegi kahetsus. Temale aga kui retsidivistile määratakse ilmtingimata vitsanuhtlus. Kas see asja paremaks teeb? Ka «inai» on tal olemas. Ning peale selle, kohusetunne on ju «veniv mõiste», nagu ütleb kapten Grebber. Aga kui teda veel kord üle kuulatakse? Ma ei või ju temaga ometi mesti hakata ja õpetada teda ülemust petma. Mille kuradi pärast mulle küll see «inai» meelde pidi tulema! Ah, sind, vaesekest! Tegin sulle ju oma kaastundega ainult paha.
Kozlovski käskis tatarlasel kasarmusse minna ja homme varahommikul tagasi tulla. Selleks ajaks lootis ta kogu asja läbi mõelda ja mingile targale otsusele jõuda. Kõige paremana tundus talle siiski mõne eriti sümpaatse ülemuse poole pöörduda ja kõik üksikasjaliselt ära seletada.
Hilja öösel voodisse heites küsis ta oma tentsikult, mida tema arvates Baiguziniga tehakse.
«Tingimata määratakse talle ihunuhtlus, teie ausus,» vastas tentsik veendunult. «Kuidas teda siis nahatäieta jätta, kui ta soldatilt tema viimased säärikud sisse vehib? Soldat on jumala hoole alla antud inimene… Kus seda enne on nähtud, et omasuguse tagant viimased säärikud ära varastatakse? Mis te selle kohta ütlete!»
Oli selge ja külmavõitu sügishommik. Rohi, maa ja majade katused olid kaetud kerge valge härmatisekorraga; puud näisid hoolikalt ülepuuderdatuina.
Neljast küljest pikkade puuehitustega piiratud avar kasarmuõu kihas nagu sipelgapesa edasi-tagasi voorivaist hallidest soldatikogudest. Algul näis, nagu puuduks selles sipelgasaginas üldse igasugune kord, kuid vilunud silm võis peagi märgata, kuidas õue neljas otsas moodustusid neli inimrühmitust ja kuidas igaüks neist rivistus järk-järgult pikaks, sirgeks riviks. Viimased hiljaksjäänud soldatid jooksid kiiruga oma kohtadele, lõpetades käigu peal leiva närimist ja tõmmates kinni rihmu, mille küljes olid padrunitaskud.
Mõne minuti pärast läigatasid roodud tääkidega ja lõgistasid püssidega ning marssisid üksteise järel õue keskele, kus jäid, näod sissepoole, seisma korrapärase nelinurgana, mille keskele jäi väike, umbes nelikümmend sammu pikk ja lai vaba plats.
Veidi eemal seisis pataljonikomandöri ümber väike rühm ohvitsere. Kõneaineks