Jutustused. Aleksandr Kuprin
Читать онлайн книгу.
teda omakorda kohustusega külalisi vastu võtta. Ta oli kõige vaesem ametnik kogu postkontoris ning peale selle veel koormatud kohustusega toita ning riietada naist, vanaeite-ämma ja viit last, kelle ülalpidamiseks kunagi ei jätkunud kahekümne kahe rublasest kuupalgast. Iga tema poolt vajadust mööda korraldatud koosviibimine tekitas kodusesse majapidamisse hirmsaid auke, mille likvideerimine nõudis igapäevaste väljaminekute üleloomulikku kärpimist. Kogu perekonnal tuli kauaks loobuda liha ostmisest peedisupi keetmiseks, hommikusest teejoomisest, mõnestki puuhalust. Ülemus, kes tuli vahel harva postkontorit revideerima, vaatas alati viltu Aggei Fomitši vanale mundrile, mis oli roheliseks muutunud, õmblustest lahti kärisenud, lapitud ning läikis küünarnukkide ja krae kohalt. Kui Aggei Fomitšit tema lohaka ja näruse riietuse pärast ei vallandatud, siis võis seda seletada üksnes haletsusega, mida tahtmatult sisendas igaühele tema pikk, kõhn kogu ning kahvatu, tedretähniline nägu punaste, väga harvade, lühikeste vurrude ja habemega, verevaeste huulte ja pleekinud, heledate silmade leebe ja süüdlasliku naeratusega.
Aggei Fomitš tuli tänaselegi peole üksnes kõige pakilisema vajaduse sunnil. Tema abikaasa, haiglane, alatise hambavalu pärast kinniseotud näoga ringi liikuv naine, pidi lähemail päevil sünnitama; lisaks sellele olid vanema poja saabastel tallad täiesti läbi kulunud: selleks kõigeks läks tarvis raha, mida polnud majas kopikatki. Olukord oli niivõrd kriitiline, et Aggei Fomitš, surunud alla oma arguse, otsustas maksku mis maksab laenata Rakitini pool korraldatud õhtul kelleltki paar rubla. Ja nüüd istus ta laua taga erutatuna, harilikust kahvatumana, argusest seisma jääda ähvardava südamega, hõõrudes närviliselt käsi ja oodates soodsat momenti, et alustada juttu kavatsetavast laenust. Ta keeldus häbeliku kiirusega igast temale pakutud palast kartuse tõttu tekitada peremehele ülearust kulu, mis on mõistetav ainult vaestele inimestele.
Külalised jõid ja võtsid peale suupistet. Nende vahel oli juba ammu käimas pikk, aeglane ja igav jutuajamine mõisnikust, postiringkonna ülemast, kohalikust piiskopist ja loodetavast lõikusest, jutuajamine, mis kordus niivõrd tihti ja ühetaoliselt, et igaühel oli ette teada, missuguse anekdoodi jutustab tema kaasvestleja. Korda kolm või neli näis Aggei Fomitšile, et sobiv moment on saabunud. Talle näis sobivana kummarduda üldise jutuajamise ajal pristavi abi või kooliõpetaja poole ja paluda neilt laenu. Ning ta juba kallutaski end nende poole, olles valmis tasa puudutama nende varrukat, et pöörata endale tähelepanu ja esitada seejärel oma palve. Kuid iga kord aheldas talle endalegi arusaamatu argus, peaaegu hirm, tema liigutust.
Jutuajamine siirdus vähehaaval sellele, kui raskeks on muutunud praegu äraelamine, kui kallis kõik on ja kui harva tõusevad teenistuses ja jõuavad haljale oksale väikesepalgalised ametnikud. See jutusuund oli kõigile väga lähedane ja ühine ning igaüks avaldas arvamust, et kuidas sa ka ei keerutaks, kuid kõige tähtsam elus on siiski raha ja ainult raha: kui sul on raha, ei tarvitse sa olla ei tark, ilus ega suur töömees – niikuinii kummardavad inimesed alati kuldvasikat.
«Minust aga oleks karvapealt rikas inimene saanud,» ütles Schmidt hingeldava häälega. «Olin kord mõisnik Porczński pool, tollesama Porczyński pool, kes elab Golovtsinas, pulmapeol… Sinna oli kogunenud umbes kakskümmend poola pani ja mõistagi läks pärast õhtusööki kohe stossiks lahti. Mul oli kaasas, ei mäleta, kas kakskümmend või kolmkümmend viis rubla. Muidugi, kus sa seal mängulauda istud, kui nemad mängivad tuhande rubla peale. Ma seisin kõrval ja vaatasin pealt. Äkki ütleb mulle üks sihukeste pikkade vurrudega mõisnik, kes mängis kogu aeg kahekümne viie rublalistega, täispanustega: «Mispärast siis teie mängust osa ei võta?» Ma vastasin talle, et mul pole nii palju raha, et mängida. «Tühja kah,» ütles mõisnik, «mängige väikese summa peale!» Ma paningi kaardi peale kümme rubla. Kaotasin. Panin veel kümme rubla ja peenraha.
Kaotasin uuesti. See ajas mind vihale. Mul oli kaasas Katariina-aegne hõberubla, hoidsin seda niisama mälestuseks. «Panen ka selle mängu,» mõtlesin. Paningi. Kujutlege endale – võitsin. Panin välja kahekordse panuse – võitsin. Veel kord kahekordse panuse ja veel ja veel. Umbes viie minutiga võitsin kogu panga. Pangapidaja ütles: «Pidage nüüd teie panka.» Mina muidugi istusin kaardilauda. Pean panka. Noh, mõistate, nagu keegi suurema summa kaardi peale paneb, nii portsu otsa lendab. Mul oli pangas juba ligi viisteist tuhat rubla… Mõtlesin juba kaardilauast tõusta, kuid hakkas nagu kahju: mis siis, kui lasen oma õnnel käest minna? Seal astub kaardilaua juurde Porczyński ise, toosama, kelle pulmas me olime… «Noh,» ütleb ta mulle, «teil veab armastuses, siis ei tohiks teil kaardimängus vedada. Lubage, pean õige ise korraks panka.» Mina ütlen talle selle peale: «Vabandage, praegu pean panka mina.» Tema ütleb: «Teie? Väga hea. Panga peale!» Kõik ajasid imestusest suud ammuli. Noh, parata polnud midagi, ma segasin kaardid, kuid tema ei taha isegi tõsta, ei pilguta silmagi, sindrinahk. Ja kujutlege, teise kaardiga võttis mult kogu panga, pistis raha taskusse ja lahkus kaardilauast. «Ma ei tahagi nüüd enam panka pidada,» ütles.»
Kõik kuulasid Schmidti jutustust põlevate silmadega pealt: nagu oleksid nad ise näinud neid viitteist tuhat rubla, tundnud rahapaberite lõhna ja kuulnud nende krabinat.
«On ka selliseid õnneseeni olemas, kes võidavad võidulaenupiletiga,» ütles isake diakon ohates (kõik teadsid, et tal oli üks siselaenupilet). «Ma lugesin hiljuti ajalehest, keegi liigkasuvõtja oli võitnud kakssada tuhat. Oleks parem mõni vaene inimene võitnud, tollel aga on ju raha endalgi jalaga segada. Jumala teed on tõepoolest äraarvamatud.»
«Nojah,» venitas kooliõpetaja mõtlikult bassihäälega, «seda juhtub. Aga räägitakse, et kui mõni pilet on ükskord võitnud, siis võidab see ka teine kord tingimata. Ei tea, kas see peaks tõsi olema?»
«Jah, räägitakse,» vastas pristavi abi, «ainult ma ei tea, kas see vastab tõele… Kuid meil Z-s juhtus ühe kopeerijaga säärane lugu. Ta teenis kubermanguvalitsuses ja oli endale kuidagi nii palju raha kogunud, et võis võidulaenupileti osta. Kord tuleb ta valitsusse ja lauaülem küsib temalt: «Mis teie pileti number on, Sergei Ivanovitš?» – «Päris täpselt ma ei mäleta,» vastab kopeerija, «aga oleks justkui olnud 1123.» – «Õnnitlen, te võitsite viiskümmend tuhat rubla.» Vaatasid ajalehest järele: tõepoolest, numbrile 1123 on langenud viiekümne tuhandene võit. Kopeerija läks rõõmu pärast peaaegu segaseks! Tellis lõunasöögi šampanjaga, kõik õnnitlevad teda, peavad kõnesid. Kuid järgmisel päeval ilmus samas ajalehes õiendus, et eksikombel oli 1124 asemel trükitud 1123. Selle tagajärjel sai too kopeerija närvivapustuse.»
Ning üksteise järel jutustati neid paljukuuldud, kogu maailmale tuntud lugusid, mis sarnanesid üksteisega nagu kaks tilka vett: Rothschildist, kes tulnud Pariisi jalgsi ja müünud algul tänaval tuletikke, kuid kelle aastane sissetulek ulatunud hiljem saja miljoni frangini, Vanderbiltist, rahaaukudest, võitudest kaardimängus, börsispekulatsioonidest, ootamatult esile kerkinud ameerika miljonäridest-onudest.
Kuigi Aggei Fomitš ise midagi ei rääkinud, elas ta neile lugudele kogu hingega kaasa. Vaatamata oma ilmetule välimusele oli tal, nagu seda sageli juhtub, imekspandavalt elav fantaasia ja ta kujutas endale kõike, mis tema juuresolekul jutustati, erakordselt eredalt ette. Jutustused võlgadest, ootamatuist rikkustest, neist imelistest, võimsatest olevustest, keda nimetatakse miljonärideks ja kes ei tarvitse ära ütelda ühegi oma kapriisi täitmisest, erutasid teda palavliku värinani, erutasid seda enam, et ta vajas praegusel hetkel hädasti mõnd viletsat rubla ämmaemandale maksmiseks ja poja saabaste tallutamiseks.
«Mõned leiavad raha ka tänavalt,» pahvatas äkki Aggei Fomitš endalegi ootamatult.
Kõik vaatasid talle imestusega – ta polnud kogu õhtu jooksul veel sõnakestki lausunud. Aggei Fomitšil hakkas piinlik ja ta vaatas üksisilmi laudlinale.
«Juhtub, et leitakse ka tänavalt, ainult… võõrastest taskutest,» naljatas pristavi abi teravmeelselt.
Kõik hakkasid naerma, rohkem küll Aggei Fomitši kohmetunud näo kui pristavi abi teravmeelsuse üle ja kohe jutustas igaüks lookese mõnest suurest, hulljulgest, lahendamatust vargusejuhtumist. Ja jälle hakkasid Aggei Fomitši vaimusilme ees keerlema kümned ja sajad tuhanded rublad, hiiglasuured patakad kirjuid rahapabereid, rikaste võluvad nimed, kes enam ei tea, kui rikkad nad on. Ning ta kuulas samasuguse tundega, nagu näljane vaatab gastronoomiaäri vaateaknale välja