Kaljo Kiisk. Andres Laasik
Читать онлайн книгу.
Kiisk poolkogemata, kui ta 1962. aastal Kinoliidu asutamiskongressi järel liidu esimeheks valiti. Parteituna – ja sellest sündis hiljem skandaal. Kaljo Kiisk: “Pärast esimest aega tuli moment, kus keskkomiteest helistati Tallinnfilmi direktorile, et Moskvast on tulemas suur skandaal. Et ainsana on N. Liidus loomingulise liidu esimees parteitu. Ja siis tuli üks minu väga hea tuttav, haruldane mees, kadunud Peeter Künnapu, ja päris sõbralikult, et miks sa parteisse pole astunud. Ja mina mõtlesin: surm siin või Siberis! Rääkisin talle siis oma mineviku ära – Eesti SS-leegion, Narva jõgi, Sinimäed… Kui lõpetasin, valitses kaks-kolm sekundit vaikust ja ta ütles: “Kaljo, seda juttu ei ole meie vahel olnud. Homme anna avaldus.” Tema suust ei läinud see kusagile, aga ise ta oli korpuse mees, me olime ju ka rindel vastasleeris.”3
Kaljo Kiisk eksib siin aastates, tema parteisse astumine ei toimunud mitte pärast ta teistkordset Kinoliidu juhiks valimist, vaid Eesti Kinematografistide Liidu (nagu tollal seda ühendust nimetati) esimese ja teise kongressi vahepeal.
Sellest räägib Tallinna filmistuudio NLKP algorganisatsiooni protokoll, dateeritud 11. veebruaril 1964. Kaljo Kiisa parteisse astumise küsimuse arutamine algas ilmselt tavapäraselt sellest, et kommunistiks pürgija jutustas oma eluloo.
Edasi tulid ka küsimused. “A. Juhkum: Miks K. Kiisk ei astunud juba komsomolist parteisse?
K. Kiisk: Isikukultuse kõrgaeg seadis mu ette raskeid küsimusi, mis nõudsid kõigepealt selgeks mõtlemist minus endas. Pealegi tahtsin parteisse tulla teatavate loominguliste saavutustega.
N. Danilovitš kui soovitaja iseloomustas K. Kiiska Tallinna Filmistuudio ühe parema lavastajana, kes oma loomingus seisab kindlalt parteilistel ideelis-kunstilistel positsioonidel. Tema käe all on sündinud ka Tallinna filmistuudio edukamad filmid.
ENSV Ülemnõukogu
Presiidiumi esimees Arnold Rüütel kinnitab rinda järjekordset nõukogude aumärki.
A. Saar kui soovitaja kõneles K. Kiisast kui printsipiaalsest seltsimehest kõigi ideelis-kunstiliste küsimuste lahendamisel. Tal on kaastöölistega hea läbisaamine ja ta oskab hästi juhtida oma töölõiku.
J. Rozenthal kui soovitaja iseloomustas K. Kiiska tööka ja kohusetundliku lavastajana, keda Tallinna filmistuudios tuntakse juba seitse aastat.
L. Remmelgas toetas eelkõnelejate poolt tehtud ettepanekut võtta K. Kiisk NLKP liikmekandidaadiks.
Otsustati Kaljo Karli p. Kiisk võtta NLKP liikmekandidaadiks. Poolt hääletasid 24 NLKP liiget, vastuhääli ja erapooletuid ei olnud.”
Nagu näha, olid Kaljo Kiisa kommunistiks saamise häälekateks pooldajateks kõik Tallinnfilmi mõjuvõimsad isikud. Erandi moodustasid dokumentalistid Semjon Školnikov ja Vitali Gorbunov, kelle hääl pääses sagedasti maksvusele nii stuudio kunstinõukogus kui ka parteiorganisatsioonis, kus langetati niisamamoodi filmitegemise seisukohast tähtsaid otsuseid. Aga vastu ei hääletanud nemadki.
Mis aga puutub sellesse, et Kaljo Kiisk pääses ilma parteipiletita Eesti filmirahvast esindava organisatsiooni etteotsa, siis siingi võis olla tegu juhusega. Kui vaadata asutamiskongressi-aegseid Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee Büroo ja sekretariaadi pabereid, siis Kinematografistide Liidu teema käib sealt läbi vaid korra. Võetakse teadmiseks sellise liidu asutamise fakt, aga mingit otsust või tegevusplaani vähemalt paberites ei leidu. Võib oletada, et Eesti parteiülemused lugesid filmiala Moskva tegelaste juhitavaks ja kontrollitavaks (mis oli ka tõsi) ning ei pidanud vajalikuks eriti sekkuda. Ehkki tegelikult kuulus liidu esimese mehe amet EKP Keskkomitee nomenklatuuri ja vajas EKP Keskkomitee Büroo kinnitust.
Kaljo Kiisa isiklikest hirmudest parteisse astumisel on põhjust rääkida täie tõsidusega, sest selgi ajal võeti bolševikuks esmajoones ankeet ja alles seejärel inimene. Sellest räägib ka Valter Kruustee juhtum, mida Tallinnfilmi parteiorganisatsioonis menetleti samal ajal Kaljo Kiisa parteissevõtmisega. Nimelt oli Tallinnfilmis varasematel aastatel mängufilme toimetanud Kruustee 1951. aastal stalinistliku puhastuse käigus parteist välja visatud, kuigi sõjas oli mees olnud täiesti “õigel” poolel. Välja oli tulnud Kruustee varasem seos Vabadussõdalaste Liiduga. Ja kui Kruustee 1964 soovis, et ta parteisse ennistatakse, jäi asi katki, sest ta minevikust leiti veel hämaraid fakte, mis kommunisti kristallpuhta loomusega kokku ei sobinud. Kiisa puhul minevikukaasus kaasa ei töötanud. Läbinud kohustusliku aastase kandidaadiaja, sai Kaljo Kiisk päris kommunistiks.
Kui 1965. aasta septembris peavad Tallinnfilmi kommunistid oma aruandluskoosolekut, valitakse Kaljo Kiisk algorganisatsiooni büroo liikmeks. Hääletustulemus annab talle 22 poolt- ja 3 vastuhäälega kolmanda koha. Rohkem saavad hääli vaid stuudio juhid Nikolai Danilovitš ja Lembit Remmelgas. Ent sinna kuuekümnendate teise poolde jääbki Kaljo Kiisa tegelemine Tallinnfilmi parteiasjadega, hiljem teda seal majas parteiülesannetega väga ei koormata. Ja ka parteibüroosse valituna ei käi ta koosolekutel just väga püüdlikult.
Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressi liikmed Eino Tamberg ja Kaljo Kiisk said Moskvasse valitud oma loomeliitude poolt.
Tegelikult oli kõiksugu koosolekuid Kaljo Kiisa elus palju. Vaata et enamgi kui mõnel päris-funktsionääril. Kiire filmitegemise kõrvalt tuli käia ka Tallinnfilmi kunstinõukogus, Kinoliidus jätkus kongressidevahelisel ajal juhatuse koosolekuid. Oli veel Kinokomitee kolleegium, kuhu Kaljo Kiisk kuulus Kinoliidu esimehena. Koosolekuid oli nii rohkesti, et mõnelt neist pidigi puuduma. Eriti veel siis, kui seal sõber või hea kolleeg asja ees teist taga punase võimu käest pähe sai. Kinokomitee kolleegium oli see koht, kus Kaljo Kiisk jättis vahele päris palju tähtsaid otsusetegemisi eesti nõukogude kinokunsti vallas.
Võsul.
Nomenklatuurset asjatoimetamist Kaljo Kiisal tõesti jätkus. Tõus parteiredelil ähvardas uute koosolekutega. 1975. aastal sai Kaljo Kiisast Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee revisjonikomisjoni liige. Tallinnfilmi kaadriosakonnas täidetud ankeedi järgi tõusis ta 1981 EKP Keskkomitee liikmekandidaadiks ja 1986 liikmeks.
Ent seegi pole veel kõik. Väljapaistvaid kultuuritegelasi kasutas nõukogude võim oma võimuorganitele legitiimsuse andmiseks ja seda isegi siis, kui need inimesed polnudki partei liikmed. Nii tuli Eesti NSV Ülemnõukogus kätt tõstmas käia parteitutel Gustav Ernesaksal ja Evald Okasel. Kaljo Kiisk valiti Eesti NSV Ülemnõukogusse nii 1980. kui 1985. aastal, teisel korral ka Ülemnõukogu Presiidiumisse ehk siis kõrgeima võimu tippu.
Kaljo Kiisk: “Mul oli elus sedagi, et pidin punase laudlinaga presiidiumis istuma inimesega, kellega olin koos sõdinud Sinimägedes. Teadsime küll, mis inimesed tegelikult mõtlevad ja mille eest siis käe tõstma pidime… Midagi ei olnud teha, selline tsirkus neil aegadel käis.”
Eespool loetletud ametid asetavad Kaljo Kiisa Eesti NSV võimu tippu või vähemalt selle lähedusse, ehk siis inimeste hulka, kelle puhul on pärast taasiseseisvumist palju räägitud vastutusest. Personaalne ja moraalne vastutus on alati olemas. Kaljo Kiisk ei ole ka kunagi eitanud nendesse punavõimuüksustesse kuulumist. Ta pole ka kunagi väitnud, et tegi seda vaid soovist Eesti Vabariigi taasiseseisvumist ette valmistada. Kuid pisteliselgi vaatlusel on tuvastatav madal profiil, mida Kaljo Kiisk võimukoridorides järgis, püüdes arutamistes ja otsustamistes osaleda vaid hädapäraselt ja jääda nii neutraalseks kui võimalik.
Tütretütar Elo Viidinguga kodus Tina tänaval
Kõnekas näide on siin juhtum Eesti filmilavastaja Igor Jeltsoviga, kes välismaasõidul ära kargas. 12. jaanuaril 1967 ilmus Tallinnfilmi kommunistide ette EKP Keskkomitee sekretär Leonid Lentsman ja tema juhatusel toimus kinnine parteikoosolek ainsa päevakorrapunktiga “Režissöör I. Jeltsovi reetmisest”.
Selline koosolek oli koht enesepiitsutamiseks ja ideoloogilise vaenlase sõimamiseks. Sarjati vabasse maailma pagenut ja süüdistati ennast, et ei osatud vaenlast
A. Koppel, Kaljo Kiisa ebatavaline elu, lk 125.