Kaljo Kiisk. Andres Laasik
Читать онлайн книгу.
Mina kui kolleeg-režissöör, Kinematografistide Liidu sekretär kannan selle fakti pärast personaalset vastutust.
Me peame kõik rahulikult maha istuma ja järele mõtlema, kas me ei ela liiga mugavalt ja rahulikult, vahel liiga muretult. Vahel peaks vaatama teise pilguga, kriitiliselt, teravalt. Ta oli mu sõber, ma olen vapustatud. Kurat temaga!”
Üks asi on see, kuidas selline monoloog mõjub tänases päevas. Aga kui seda hinnata oma aja kontekstis, tuleb tunnistada, et selline sõnavõtt oli sealsamas koosolekul peetute seas kõige tasakaalukam ja mõõdukam.
Jaan Ruus: “Kaljo Kiisal oli nendel ametipostidel, kus ta viibis, tohutu suur võimalus teha inimestele halba. See on imetlusväärne, kuidas ta suutis sellest elust läbi tulla, ilma et keegi saaks teda milleski konkreetses süüdistada.” Tiina Lokk: “Tal on selline iseloom – ei tee kärbselegi liiga. Talupojatarkus andis nõu hoida eemale, kui asjad tuliseks läksid, samas aga nii mõnigi kord oleks otsustavatel hetkedel olnud vaja tema tasakaalustavat häält. Küllap siit ajastust on ka pärit kolleegide heatahtlik lõmpsimine Vaalapoeg Kiisast. Oli kuidas oli, aga oluline on see, et vaatamata tolle ajastu reeglitele ja võimalustele, mis Kiisal tänu tema positsioonidele käes olid, ei teinud ta ealeski kellelegi halba. Küllap juhindus ta siin oma põhimõttest – ära tee kellelegi seda, mida sa ei taha, et tehtaks sulle…”
Kui filmiinimestega Kaljo Kiisast rääkida, võib kuulda palju heatahtlikku tögamist. Meenutatakse ta ärplemisi ja vigureid. Ent mitte vanast ajast pärit näotuid süüdistusi, mis seotud inimese käes oleva võimuga. Ja asi ei ole sugugi selles, et elust lahkunud mehest pole kombeks halba rääkida…
Tuleb leppida tõsiasjaga, et oli vähemalt üks EKP Keskkomitee liige, kes oli inimeste seas lugupeetud ja austatud. Kaljo Kiisk ise arvab nii: “Minu keerulised ajad ei tulnud päevavalgele, sest ei olnud mehi, keda ma oleks väänanud…”4
Alates 2001. aastast ehtis Kaljo Kiisa rinda Valgetähe III klassi orden, antud ametliku formuleeringu järgi mehele, kes on “näitleja ja filmilavastaja, sõjaliste teenetega vabadusvõitleja, VIII ja IX Riigikogu liige”. Valgetähe kõrvale oleks Kaljo Kiisal veel panna Nõukogude Liidu orden Austuse Märk, mille filmimees sai oma loometöö eest seoses Eesti NSV 25. aastapäevaga. Ent see pole veel kõik. Kui maestro sai kuuekümneseks, annetas nõukogude võim talle Tööpunalipu ordeni. “Teenete eesti filmikunsti arendamisel ja 60. sünnipäeva puhul,” nagu kõlab NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi seadluses. Kõrvuti rinda riputatuna oleksid need nii erinevad ordenid hea kujund Eesti ajaloost. Sellest päris-ajaloost, mitte parteiliste stantside alt läbikäinust. Muide, nõukogude võimu aumärke polnud ka vene ajal kunstirahva seas üldiselt kombeks kanda. Need ordenid rinnas, on Kaljo Kiiska tabatud fotodel vaid aumärkide üleandmistseremoonial. Valgetähte kandis Kiisk presidendi vastuvõtul, kuhu ta Riigikogu-aastatel kutsuti.
Lapsepõlvemaal Sillamäel. Filmi “Kui ma nagu linnukene…” tegemise ajal.
Vene ajal oli ajalehes Sirp ja Vasar tavaks osutada rohkesti tähelepanu kunstirahva juubelitele. Kirjutamata reegel oli ka see, et kolleegide seas lugupeetud inimeste puhul ei tuldud välja toimetuse vorbitud materjaliga, vaid anti sõnajärg kogu täiega juubilari kolleegide kätte. Nii ilmubki Sirbis ja Vasaras mahukas materjal, mille on igat masti õnnitlustest kokku pannud Tallinnfilmi mees Jüri Müür. Teiste seas torkab silma määratlus, mida tasub selle tabavuse tõttu korrata. Vladimir Karasjov ütleb: “Hea režissöör, parem näitleja ja veel parem inimene.”
Kaljo Kiisk jõudis oma eluajal lavastada (sealhulgas ka teise mehena võtteplatsil ja kaasrežissöörina) ühtekokku 18 mängufilmi. See loomingulist viljakust näitav number on Eesti mõõtkavas ületamatu ja arvatavasti jääbki selleks veel pikka aega. Praegugi tegusal filmimehel Peeter Simmil on loodud ühtekokku 11 mängufilmi. Väga viljakaks peetud Veljo Käsperil kujunes valmis filmide numbriks 10. Rahvusvahelist kogemust arvestades pole see midagi enneolematut, seda enam, et Kiisa loodu saab ära jagada nelja aastakümne peale.
Kaljo Kiisa loometegevus langes suures osas kokku Tallinnfilmi mängufilmide tootmise ajaga, ühtekokku valmis seal 107 pikka mängufilmi. Nii et Kiisa arvele langeb Nõukogude Eesti mängufilmitoodangust ligi kuuendik ja kaugeltki mitte kehvem ega ka vähetähtsam osa. Seega on Kaljo Kiisa elulugu ka suur osa stuudio Tallinnfilm ja eesti filmikunsti arenguloost. Ta oli osaline rahvusliku filmikunsti sirgumises ja kujunemises, küpsuseni jõudmises ja ka allakäikudes. Isikliku naha peal pidi ta läbi elama dramaatilised hetked sellel keeruliste inimsuhetega alal. Tundma filmitegemise valu ja rõõmu.
2. JAHID LÄHEVAD MERELE
Kaljo Kiisa filmimehekarjäär saab alguse sellest, et 1955. aasta maikuu keskel saab ta ootamatult Tallinna Kunstiliste ja Kroonikafilmide Kinostuudio palgale. Kiirustamise märki võib näha selleski, et leping, mis seab Kiisale filmi “Jahid merel” režissööri kohustused, sõlmitakse vahetult enne võtete algust, 15. juunil. Sama daatumit kannavad ka näitlejatega tehtud lepingud.
Veel 10. märtsil oli stuudio palunud Kunstide Valitsuselt luba kinnitada “Jahid merel” režissööri ametisse mees nimega G. Kilgas, kes ei saa olla keegi muu kui tollal Vanemuises näitlejana töötav Gunnar Kilgas. Talle oli juba stuudio poolt määratud režissööri 3. kategooria ja kuupalk 1800 rubla. Oma mälestusteraamatus räägib Kilgas põhjalikult noorepõlvekogemustest kinokunsti vallas, ent seda võimalust ta ei maini. Kilgas on tollal noor energiline erksa loomuga näitleja, kes lavastas Vanemuises sellesama “Kevade” dramatiseeringu, mille Kiisk tõi lavale Draamateatris. Kilgase lavastuste rida on isegi mõnevõrra uhkem kui Kiisal. Miks aga filmi “Jahid merel” režissööriks palgatakse Kaljo Kiisk ja mitte Gunnar Kilgas, peitub arvatavasti ühes tollal Eestimaal filmitegemiseks vajalikus oskuses – erinevalt Kilgasest valdas Kiisk vene keelt. 10. mail palub filmistuudio Eestis teatreid haldavalt Kunstide Valitsuselt luba saada Draamateatrist Kaljo Kiisk enda käsutusse, filmi “Jahid merel” režissööriks.
Kõrvalroll filmis “Jahid merel” viis Kaljo Kiisa merele purjetama.
Filmikunsti sattumine on tulnud intervjuudes jutuks ja alati on Kaljo Kiisk seletanud, et teda palgati kui tõlki. Nimelt ei osanud Moskvast toodud lavastaja Mihhail Jegorov eesti keelt ja Kiiska vajati ühenduslülina Jegorovi ja eesti näitlejate vahel. Kui aga vaadata filmistuudio ja Kaljo Kiisa vahel sõlmitud lepingut, siis on Kiisk oma rolli tegelikkusega võrreldes tohutult pisendanud. Venekeelne leping määrab tollal 29-aastase mehe ametiks “kinorežissjor” ja lepingust väljaloetud volituste järgi on tegu tähtsuselt teise mehega võtteplatsil. Vene keelest laenatud terminoloogia järgi kutsuti Eesti NSV päevil režissööri režissöör-lavastajaks ja režissöör oli tänase päeva mõttes teine režissöör ehk siis ametimees, kel tuleb lahendada peale näitlejate mängu teisigi kunstilisi ja organisatoorseid küsimusi. Lepinguga sätestatud vastutus filmi “Jahid merel” tegemise eest ulatub kuni filmi montaažis osalemiseni ja eelarves püsimise jälgimiseni. Kaljo Kiisa allkirja leiabki näiteks paberitelt, millega on vastu võetud filmi dekoratsioonid. Oma allkirja pani mees ka vastuvõtuaktile, millega tunnistati heaks Gustav Ernesaksa kirjutatud filmimuusika partituur. Ja vaevalt on siin tegu formaalsustega, küllap selle kõigega tuligi tegeleda. Kaljo Kiisa tõlgiks palkamise jutus võib aga näha kohusetundliku inimese enesekriitilist suhtumist olukorda, kus ta hüppas, pea ees, vette tundmatus kohas ja pidi toimetama võtteplatsil ja mujalgi, omamata selleks vajalikku ettevalmistust ja kogemust.
Teost nimega “Jahid merel” peetakse esimeseks pärast sõda Eestis oma jõududega valminud mängufilmiks. Seni oli eestikeelseid mängufilme tehtud Leningradi suure filmistuudio Lenfilm egiidi all. Nii valmisid “Elu tsitadellis” (1947), “Valgus Koordis” (1951) ja “Andruse õnn” (1955). Nüüd siis tahetakse mängufilmi tegemist alustada Tallinnas, nii nagu see Nõukogude Liidu seniste mallide järgi oli toimunud ka teistes liiduvabariikides. Seda kõike saadab reorganiseerimistöö, enne filmi “Jahid merel” juurde asumist nimetatakse Tallinna kinokroonika stuudio ümber Tallinna kunstiliste ja kroonikafilmide kinostuudioks. Nii saab Eesti Vabariigis aastal 1931 asutatud
Sest ma nagu linnukene… Jüri Sillarti film, Kairiin, 2005.