Jumala lood. Andrus Kivirähk
Читать онлайн книгу.
pepuga, et minul, Jumalal, oleks tore teda lennuki illuminaatorist vahtida. Nii on ja jääb. Kes vaidleb, läheb põrgu!
HEAD KOKSIMIST, KIILAKAD!
Ahoi, ristirahvas! Häid munadepühi teile kõigile! No nüüd läheb koksimiseks, nii et rebu lendab! Mina armastan neid pühi väga. Aga eks see ole ju ammu teada, et suur teeb suurt ja väike teeb väikest, nii et mina nende kanamunadega jantida ei viitsi. Mina olen ikkagi Jumal, mitte mõni munajoodik! Sellepärast koksin mina inimestega.
Selle tarvis teen mina sedasi, et mõned inimesed jäävad kiilaks. Justament, juuksed kukuvad kõik välja ning kolu on nii paljas ja läikiv nagu ehtne muna! Siis ma hakkan seda kiilaspead värvima, selle tarvis on mul olemas Püha Vaim, kes lendab maa peale valge tuvi kujul ja laseb kiilakale tubli laraka otse keset pead. Ja ega Püha Vaim pole mingi tavaline tuvi, kes suudab sirtsutada ainult valget! Ei, tema laseb punast ja sinist ja rohelist ja kollast – täpselt nii, nagu ilusam on, sest mina olen ju Jumal ja minu lihavõttemunad peavad olema kõige kaunimad!
Noh, ja kui kiilakad on kenasti ära värvitud, siis hakkan ma neid kõksima! Ma teen nii, et nad löövad oma pead kõmdi vastamisi justkui noored sokud ja vaatan, kumma pealuu sisse mõra tuleb! Selle mõrase peaga kiilaka ma viskan minema, aga terve peaga koksin edasi. Ja niimoodi möllan ma mitu päeva järjest, kuni selgub, milline kiilaspea on kõige tugevam. Siis ma kasvatan sellele kiilaspeale autasuks punased juuksed ja sarved.
Oi, küll ma ootan neid munadepühi! Mul on terved restid kiilaspäid varutud. Vanasti kogusin ma neid kloostritesse ja minu mune nimetati munkadeks. Igal munadepühal algas siis kloostris äge koksimine, mungad muudkui tagusid oma kiilaspäid vastamisi, nii et pealuud raksusid. Aga viimasel ajal ma kogun kiilaspead hoopis sõjaväkke ja koksin noorsõdureid. Ma sean nad kahte viirgu ja lasen ajateenijatel oma kiilaspäid vastamisi taguda, samal ajal kui mõni ohvitser lööb trummi. Ohvitseridega ma ei koksi. Mõnel kindralil on muidugi ka kiilakas pea, aga see võib olla mäda ja kui sihuke pealuu juhtub katki minema, siis on kogu kasarm koledat haisu täis. Aga mulle ei meeldi, kui minu poolt lõputus armulikkuses loodud kasarmud haisevad! Mina ei loonud kasarmuid haisemise jaoks, haisemise jaoks ma lõin kempsud!
KARVASED SAAVAD PARADIISI
Ahoi, ristirahvas! Jumal jälle siin pilve peal! Suu lahti ja silmad kinni! Arva ära, mida ma sulle suhu viskasin? Õigus, mesilase! Ah-ah-haa!
Täna tahan ma rääkida loomadest. Alles üleeile sain ma teada: minu hea sõber Jaan Kiivit usub, et loomad ei saa paradiisi. Ah et kuidas ma seda teada sain? Ma vaatasin talle pea sisse, sel ajal kui vanapoiss suppi sõi. Ma olen kõikide inimeste pea sisse teinud sellise augu, kust saab sisse piiluda. Tavaliselt on seal augus tropp ees, aga kui mul tuleb isu vaadata, siis ma võtan selle punni ära ja vahin nii palju kui tahan. Teie ise ei tunne midagi! Kiivit ka ei tundnud, sõi rahus oma supikest, aga mina samal ajal vahtisin tema mõtteid. Need olid sellised: „Küll on hea, et mina olen inimene, aga mitte loom. Sest loomad ei saa pärast surma paradiisi, kuna neil pole hinge. Oh kui tore on minu elu!”
Küll mind ajasid need mõtted naerma! Panin punni jälle augu ette ja naersin nii, et kõht kõver. Küll inimesed on ikka rumalad! Arvavad, et paradiisi saamiseks on hinge vaja! Mina võtan paradiisi neid, keda ma tahan, ja mul on kama kaks, kas neil on hing või ei ole. Tähtis on karv! Minule meeldivad karvased loomad, karvutuid ma ei võta. Seega – küülikuid, merisigu ja karvaseid koeri ma võtan paradiisi, aga näiteks sigu, dogisid, dobermanne ja muud säärast saasta ei võta. Kasse ka ei võta, sest ma olen allergiline. Karusid vahel võtan, vahel ei võta. Hülgeid ei võta kunagi.
Inimestega on sama lugu. Kiilakaid ma ei taha. Kortsus nahk on ka kole. Aga mõne pika habemega vanamehe, näiteks Fidel Castro võtan ma kohe paradiisi, kui ta ära sureb, teda on mõnus silitada ja sasida. Aga Mahatma Gandhit ei võtnud, ta oli nagu mingi karvutu laborihiir, mida ma sellisega teen? Ainult krudiseb käe all, kui katsud.
Ilusate tätoveeringutega pääseb ka päris hästi sisse, sellised inimesed riputan seina peale – siis on kena vaadata. Putukatest ma võtan ainult lepatriinusid, need on armsad. Lambatalled on toredad, neid ma tahan palju! Seega – sööge rohkem tallepraadi! Kanad paradiisi ei pääse, aga Lev Tolstoi ma võtsin, ikka habeme pärast. Ja Tammsaare võtsin kah, sest ta on vaikne ja puhas ning teeb voodi igal hommikul väga korralikult ära.
Vaat niipalju paradiisist. Suu lahti ja silmad kinni! Noh, mis suhu kukkus? Jah, nüüd oli lutsukomm!
RAHVAS VAJAB JUMALASÕNA
Ahoi, ristirahvas! Jumal jälle siin! Ma nüüd tükk aega pole teile kirjutanud, eks mitmed teist olid juba kindlasti meeleheitel kah! Ma ju näen siit taevast kõik ära, paljud teist käisid kuu aega ringi, nagu oleks püksi teinud. Igal laupäeval jooksid ajaleheputka juurde, et näha, äkki ma ikka kirjutan Minu Kroonis. Aga tutkit, ei kirjutanud ma ridagi, isegi Minu Krooni polnud lehes! Mõni kukkus seda nähes piraki pikali maha ja viidi kanderaamiga haiglasse. Kole nälg on inimestel jumalasõna järele! Eriti tahtis mu lugusid lugeda Jaan Kiivit. Muudkui helistas mulle ja nuias: miks sa ei kirjuta! Imelik inimene! Ma ütlesin talle: Jaan, mis viga? Telefon sul on, saad mulle igal ajal helistada ja oma mured ära rääkida, mis kuradi kirju sa veel saada tahad? Aga Kiivit on kohe selline inimene, et talle meeldivad kirjad. Ta saadab mulle ka kogu aeg igasuguseid kirju ja postkaarte – jõuludeks ja sünnipäevaks ja lihavõtteks ja esimeseks maiks. Ma olen talle sada korda öelnud: ära saada mulle neid postkaarte, mida ma teen nendega! Kui tahad õnnitleda, siis helista või saada SMS. Aga Kiivit ei kuula mind, helistab küll, aga postkaardi saadab ka! Mina talle küll ei saada. No mis ma mängin lolli? Kiivit on natuke pahane sellepärast, aga mis mul selles!? Sel suvel oli ta eriti tige, sest ta avastas, et mul on kirjavahetus ühe noore plikaga, kes elab tema tänaval. Oi, ta lõi lamenti! Ah et mulle sa ei viitsi postkaarti saata, aga mingile lipakale läkitad pikki kirju! Ma ütlesin, et palun viisakamalt, see on korralik tüdruk! Ja need kirjad pole sugugi nii väga pikad, rohkem sellised väikesed vallatud värsid. Ja et üldse – mis see sinu asi on, Jaan, kellele ma kirjutan! Mida sa nuusid mu asjades! Kas sa arvad, et kuna sa oled peapiiskop, siis sa tohid Jumala kirjavahetuses sorida! Hoia ennast vaos, mees!
Kiivit oli ikka vihane, aga mina sellest ei hoolinud, saatsin oma plikale kirju edasi. Ma nägin küll, kuidas vanamees igal hommikul kadedalt postiljoni kotti vahtis, hirmus tahtmine oli tal see kiri ära näpata ja läbi lugeda. Ta arvab, et minu kirjad on jube huvitavad. Kõik need kirikuõpetajad arvavad nii. Sellepärast ma neile kirjutada ei tahagi, ükskord oli nii, ma kirjutasin mingile pastorile väga isikliku kirja, aga see loll luges selle pühaliku häälega kantslist tervele kogudusele ette. Ma olin jube pahane, saatsin talle karistuseks maksalutikad. Minu plika ei loe kunagi mu kirju teistele ette. Tema loeb neid üksi, punastab ja kihistab nii armsasti… No ma kirjutan talle ikka väga kelmikaid asju ka! Mina ju ise tegin naised ja tean, kuhu nupule vajutama peab. Mina selle nupu sinna panin!
VAJATAKSE TUGEVAT JUMALASULAST!
Ahoi, ristirahvas! Jumal jälle siin! Kas te kõik juba olete kuulnud, et mul on uut peapiiskoppi vaja? Trollipeatustes on ju kuulutused üleval, seal on mu telefoninumber ka peal. Helistage mulle, kui teate mõnda venda soovitada. Või kui tahate ise proovida. Nüüd te küsite, mis siis selle Kiivitiga juhtus. No juhtus see, mis ühe sureliku inimesega ikka juhtub – vanaks jäi! Aga mida teeb Jumal vana sulasega? Milleks mulle majapidamisse rauk? Ta ei jaksa ju enam tassida! Ta on nõrk! Aga minul on teinekord kodus vaja kappe lohistada või klaverit ühe pilve pealt teise peale kanda. No mis abi mul mingist vanamehenässist on? Võtab kastitäie kalleid portselannõusid sülle, kõigub ja väriseb, vaata et lõhub ära! Täiesti kasutu on niisugune piiskop. Ta ei või enam isegi käpuli lasta, kohe lööb valu selga, ei saa enam üles, kägiseb seal maas. Aga lubage – kes mul siis põrandad ära peseb, kui peapiiskop sellega toime ei tule? Ise hakkan sibiks või? No ei, tänan väga! Mina olen Jumal!
Üldse on vana peapiiskopiga palju vaeva ja muret. Ta ei söö ka enam kõike! Hädaldab, et leib on kõva! Kurat võtaks, ütlen mina, pean ma oma kirikuvarad maha müüma, et sinusugusele iga päev värsket leiba osta? Need vanad kannikad