Jumala lood. Andrus Kivirähk
Читать онлайн книгу.
kuna nad nii jäledasti norskasid, ainult Noa oma perega jäi ellu, sest neil olid kurgumandlid eemaldatud ja tatt ei kogunenud kõrisse. Või siis see Jaakob – sellel ma käisin öösel lausa kätega kallal, nii vastikult mees rögises kogu aeg! Jah, ma tean, vanad mehed ikka hakkavad norskama, mina ise olen nende kõri selliseks loonud, aga pean ma siis neid norisejaid oma majas hoidma? Ei kavatsegi! Keri tänavale, ätt!
Nii et kui te teate kedagi, kes on noor ja tugev, ei norska ega ole toidu suhtes valiv, siis saatke aga minu püha palge ette! Ma panen ta peapiiskopiks, annan lilla särgi kah, et ta ennast köögitöödel ära ei määriks, ja kummikud. Naisi pole mõtet saata, nemad ei jaksa laudas töötada! Aga tulge ise, kui olete kindel, et jaksate raskeid asju tõsta! Võite enne kodus proovida, kas suudate kümme tellist korraga sülle võtta. Kui suudate, siis olete uus peapiiskop. Kui ei suuda, siis tõmmake uttu.
LASTE SÜNNIPÄEVAD ON KURNAVAD
Ahoi, ristirahvas! Jumal kõneleb teiega! Hakkab see aastakene siis nüüd otsa lõppema. Minu jaoks on üks aasta nagu liivatera, saab otsa, siis saab, mul ükskõik. Aga sureliku inimese jaoks on see muidugi suur põnts. Jälle üks aasta läinud! Ei tea, paljuke neid veel alles jäänud on… Kes teab? Mina tean! Aga mina ei ütle.
Mina räägin teile hoopis oma poja sünnipäevast, mis varsti kätte jõuab. Küll on see üks hirmus päev! Need, kellel endal lapsed on, saavad aru. Mina ei saa aru, miks need lapsed endale alati nii palju külalisi kutsuvad! No ma ei tea, võib-olla kõik ei kutsu ka, aga minu poisi sünnipäeval on kirikud küll hommikustsaadik inimesi kuivalt täis. Ja sihuke mürgel käib, et kole. Mitu päeva! Muudkui lauldakse ja plännitakse seda orelit… Ma ütlen, loll olin, et üldse oreli muretsesin! Poiss ise käis peale nagu uni, et osta ja osta, mulle meeldib sellega törtsutada. No ma siis ostsingi, aga praegu väga kahetsen. Poisi sünnipäeval see pill üldse vait ei jää! Kogu aeg üürgab! Mul hakkab pea valutama, nii paha on olla, aga pikali pole ka kuhugi visata, igal pool on inimesed. Paljud ei võta jopetki seljast, istuvad meie majas nagu vaksalis. Laste sünnipäevad on vanemate jaoks ikka väga väsitavad. Poiss ütleb küll pärast, et ega tema kõiki ei kutsunud, tema paljusid üldse ei tundnudki, aga mina seda ei usu. Küllap need tal ikka mingid topsisõbrad on. Kust nad muidu meie aadressi said? Poiss lihtsalt ei mäleta!
Ja sellised inimesed tulevad siis meile tuppa. Ma kogu aeg värisen, et võtavad altari pealt mõne nipsasjakese ja pistavad taskusse. Üldse ei usalda ma seda punti! Ma olen pojale öelnud: kuule, Jeesus, mine ja pea oma sünnipäeva linna peal, miks sa kogu selle karja kirikusse pead lohistama? Ma ju lõin põrmust McDonald’sid, et lapsed saaksid seal oma sünnipäevi pidada. Mine sinna! Aga tee või tina, poiss ei lähe.
No ma siis olen hoopis ise viimastel aastatel poisi sünnipäevaks minema sõitnud. Käin seal Punase mere ääres, seal on soe ja rahulik. Jeesusel seal kandis sõpru pole ja mitte keegi tema sünnipäeva ei tähista. Minu poeg esimesest abielust elab ka seal kandis, tema nimi on kaelkirjak. Tema ei pea üldse oma sünnipäeva, on väga tagasihoidlik. Minu moodi, mina ka kära ei salli. Meil on kaelkirjakuga tore, ma armastan teda väga. Sellepärast tal ongi nii pikk kael, et ma saaksin talle alati pilve otsast musi anda.
PASTORID HULGIMÜÜGIS!
Ahoi, ristirahvas! Püsti, Jumal tuleb! Haaran kohe härjal sarvist. Mul oleks ära anda kümme tuhat vaimulikku. Kes tahab? Ma mingit raha ei soovi nende eest, ainult seda vaatan, et vaesed mehikesed ikka lahke pererahva juurde pääseksid. Et nad saaksid korra päevas sooja toitu ega peaks õues magama.
Asi on selles, et mina alles ükspäev hakkasin oma varandust sorteerima ja sain nagu puuga pähe: väga vähe on raha alles jäänud! Ainus, millest mul puudustpole, ongi needsamad vaimulikud. Neid on mul palju ja kirikukoolidest tuleb teisi aina juurde. Ja mina muidugi pean neid raipeid toitma ja neile oma kirikutes peavarju pakkuma! Mis hea pärast? Sellepärast lõin ma rusikaga lauale ja teatasin: armsad sõbrad, nüüd on asi nii, et ma jagan teid laiali. Ja hakkasingi pihta. Neli kardinali õnnestus kohe ühele moosekandile maha parseldada. Nüüd käib ta nendega laatadel, kardinalid laulavad nagu ööbikud ja vibutavad mantli varjust säärt. Isegi Eurovisiooni lauluvõistlusel esinesid. Mul on väga hea meel, enne olid need kardinalid minu leiva peal ja õgisid nagu pühvlid, nüüd teenivad endale ise näsimist. Ma pakkusin moosekandile: võta veel mõni kardinal, tee kohe meeskoor või ka segakoor – mul on kohitsetud munkasid kah ja kui puudu jääb, asi see tangidega mõnda praosti natuke näpistada! Aga moosekant ütles, et nii palju ta ei taha. Et siis nad kipuvad kisklema. Nojah, ega ma sundida ei saa. Eks katsun mujale sokutada. Mõned kirikuõpetajad viisin niisama krusaga metsa alla ja valasin ühte jõkke, aga ma rohkem ei julge seda tempu teha, looduskaitsjad saavad veel jaole. Sellepäras loodan ma väga sellele, et Eestimaa koolides ometi kord usuõpetus sisse seataks. Siis ma saaks kohe terve patsahkami priileivasööjaid haridusministeeriumile kaela määrida! See oleks tõeline õnn! Praegu on nii, et ei saa kirikus tolmugi imeda, igas nurgas vedeleb mõni pastor ja närib kanakonti, mis on pärit minu sahvrist ja ostetud minu raha eest! Ma korraldaks transpordi täitsa ise, kui ainult koolid oleks nõus vaimulikke vastu võtma! Palun, aidake! Isegi kui neile sooja sööki ei anta ja magama peab vihma käes – ma olen valmis silma kinni pigistama. Võtke ainult! Nad ei haugu ja peavad puhtust. Kaelaristi saate pealekauba. Kas on huvilisi?
EESTI HÜMN ON KOLE
Ahoi, ristirahvas! Jumal jälle siin! Täna räägin ma Eesti hümnist. Päris õiget juttu ajavad need, kes ütlevad, et see on kole. Mulle ka ei meeldi! Viisil pole ju väga vigagi, aga sõnad on sitad. Minust on juttu ainult viimases salmis ja siis ka vähe. Aga ometi oli kokkulepe niisugune, et terve see laul kõneleb minust! Vana Jannsen pidi sõnad tegema, higistas kuu aega, aga tulemuseks oli kärbsemust. Juhm vanamees! Karistuseks andsin ma ta tütre lätlasele naiseks.
Ja mis mu meele kõige kibedamaks teeb, on see, et minu vendadest on väga ilusad laulud olemas. Mul on kaks vend: mutionu ja heeringas. Iidsel ajal tehti niimoodi maha, et mina, Jumal, valitsen taevast, mutionu kantseldab allmaailma ja heeringas on merekuningas. Meist kõigist tehti laulud ka. Mutionu laul meeldib mulle väga, see on see: „Elas metsas mutionu, keset kuuski noori-vanu…” Ja heeringa laul algab nii: „See oli ennemuistsel aal, kui heeringas elas kuival maal…” Ka hirmus ilus. Minust pidi jutustama see Eestimaa hümn, aga Jannsen oli tõeline möku ja luuletas mingi jura kokku. Nüüd on mul alati nii häbi, kui ma oma vendadega kokku saan. Nende laule oskab igaüks ja laulab hea meelega, eriti kui on natuke viina saanud, aga minu oma ainult ümisetakse endale nina alla ja tavaliselt jäädakse pärast esimest salmi üldse vait. Aga minust on juttu alles kolmandas! Niimoodi ei saagi keegi aru, et see laul kõneleb tegelikult minu elust. Ma olen kindel, et heeringas ja mutionu irvitavad salaja mu üle. Sellepärast olen mina ka seda meelt, et viimane aeg oleks minu laulule uued sõnad teha. Aitab nendest „mu isamaadest” ja „õnnest ja rõõmust”! Heeringast ja mutionust lauldakse kohe esimestes ridades ja mina tahan ka, et minu laul algaks minuga. Umbes nii: „Meie vahva Jumal pole üldse rumal! Oskab kõiki värke, kannab siidist särke!” Vaat midagi sellist lõbusat. Kui uued ja head sõnad olemas, võiks viisi ka veidi ümber teha, praegu on ta natuke uimane. Mulle meeldiks rohkem selline umpa-umpa-stiil, mille järgi on hea tantsida. Siis need mutionu ja heeringas alles saaksid! Inimesed! Eestlased! Mina olen teie Jumal! Ärge austage mutionu ja heeringat! Ärge laulge neist! Laulge minust! Tehke oma hümnile uued sõnad ja laulge siis täiest kõrist!
JOOSTES TULI VÄLE PÕDER
Ahoi, ristirahvas! Kärsad püsti, Jumal kõneleb! Kiitke nüüd kõik taevast ja karjuge halleluuja, sest juba teist nädalat järjest pööran ma oma palge teie poole! Tavaliselt ma ju kaks nädalat järjest ajalehes ei kirjuta, mul pole aega. Ega siis teie, eestlased, minu ainsad sulased pole! Mul on vaja ju ka näiteks Ameerikal silma peal hoida. Alles teisipäeval oli nende presidendil palgapäev, andsin talle ustava teenistuse eest paari pastlaid, uue särgi ja viis kopikat raha, et ta saaks kõrtsis minu terviseks juua. Küll Bush rõõmustas, lõi mulle patsi ja lubas uued pastlad jalga panna, siis kui Moskvasse sõidab. Lollakas! Ma ütlesin talle, et Venemaa teed pole muud kui mudaauk! Mingu aga paljajalu, pastlad aga