SAE loogika ei saa ilmselt tõelusest anda midagi muud kui seda, mis juba olemas “keeletõeluse” paratamatus süsteemis. Et aga “keeletõelus” ise on väga primitiivne, siis annab selline loogika midagi tulusat ainult väga primitiivses olustikus ja selgepiirsete sõnade arutlemisel. Raskeks läheb ja ummikusse viib meetodi rakendamine juba siis, kui on tegemist natukenegi ähmasemate sõnadega või tuleb arvestada “päälepandud nimedega” (onoma epitheton, adjectivum), omadussõnadega. Sangarlikud “härrasinimesed” ei loobunud meetodist muidugi ka nende tõttu veel mitte, ehkki neid oli võimatu hierarhiseerida süstemaatiliselt ja rahuldavalt igati. Juba päris konkreetseil puhkudel pole enam lihtne defineerida, mis on essentsiaalsed, normatiivsed karakteristikud, mis on mingi eseme character indelebilis (olgu siis Looja seatult või evolutsiooniproduktina), millised on talle aksidentsiaalsed (mõnele teisele esemele essentsiaalsed). Kui küsida “mis on KOER?”, saab lihtsalt vastata ainult see, kes on näinud ühtainust koeratõugu, kerge pole sellel, kes peab arvestama paljude või kõikide koeratõugudega. Sääraseil puhkudel paratamatult pidi hakkama kujunema “sekundaarne keeletõelus” oma “mõistetega”. Ja siin hakkas end juba teraselt ja teravalt näitama igermaani üht põhieeldust kiusav ja kummutav “opositsioon”. Eelduse kohaselt pidi analüüsimistulemustest olema koostatav see, mida analüüsiti, komponendid ehk summandid pidid andma summa, kui summa ei võrdunud summandite kogumiga, siis pidi puuduma midagi essentsiaalset. Kuid olend KOER sisaldab ainult paljude koeratõugude ühiseid essentsiaale: pole tal värvust, pole tal teatavakujulisi jalgu, saba, suguosi, pääd, pole tal selgemalt määratavat liiki karvu jne. Võimalik, et KOER on ainult: teatav hais, eriline haistmismeel, sõbrutsemine inimesega. Selliseist tunnuseist piisab klassifitseerimiseks, kuid neist ei saa koostada olendit. Definitsioon ehk on abstraktselt adekvaatne ja piisav, kuid tema varal pole koostatav ükski reaalne koer, sest sellisele olendile võiks omistada millisetahes kuju.

      Loogikud leidsid säärastel puhkudel erilise hädaventiili, mis õigupoolest hästi ei sobi SAE põhieeldustega. Julgeti väita, et summa ei tarvitsegi võrduda summandite kogumiga, sest integreerumisprotsessis muutuvat midagi või tekkivat hoopis uut. See tähendab konkreetselt: kui saaksime KOERale essentsiaalsed karakteristikud sulguda kokku mingisse retorti, siis väljuksid sellest ometi kõik olemasolevad koeratõud ja paljud senitundmatud. Lisandati ka normatiivsete karakteristikute esinemise kvantiteet (H₂O ja H₂O₂ erinevus jt.) või nende paiknevus (para-, orto-ühendid jt.) jne. Kõik need abihüpoteesid on loodud või avastatud selleks, et säilitada SAE ortodoksset eeldust: kõik on analüüsitav, defineeritav, süstematiseeritav nõnda, et A=A ja iga A kohta on sõnastatavad ja avastatavad ta essentsiaalsed karakteristikud.

      Hulga raskem on järg juba võrdlemisi lihtsate ja algeliste sotsioloogiliste ja psühholoogiliste nimetustega ning hoopis ränk abstraktsete terminitega, mis kuuluvad “sekundaarsesse keeletõelusse”. Sest siin kujuneb peaaegu ületatamatuks takistuseks või vallandatamatuks sõlmeks see olm, et neile nimetustele ajuti ja kohati omistatakse hoopiski erinevad essentsiaalsed karakteristikud ja elementaarsed definitsioonid ei tundu peagi enam adekvaatsed. Kuni “isa” on “sigitaja”, “kuningas” on “härrastehärra”, “tõde” on “praktikas tulusaks osutunud väide või toiming”, “vabadus” on “toimimine oma tahte järgi” jne., ei ole SAE mentaliteedil suuremaid raskusi ega hingelisi kannatusi. Kuid ükski taolistest ütlemistest ei ole piisav, on liiga üldine ja tühi või ajutine ja kohalik. Sellel pinnal on tohuturänka ja tulutut vaeva nähtud Indias ja Euroopas. Peaaegu kõik sõnastikus antud sõnad on analüüsitud läbi ja defineeritud neile vastav “mõiste” essentsiaalseks karakteristikute varal ning siis on kuidagi süstematiseeritud needki. Selliste detsiisorite tegevuses võib sageli täheldada vastandlikke tendentse. Teatavate nimetuste ehk “mõistete” essentsiaalseid karakteristikuid täävitatakse kehtivaiks kõikjal ja igavesti, teiste puhul sedastatakse “mõistesisu” muutumist nimetuse püsides. Pole nõnda, et ainult Indias õpetlased määranuks kindlaks iga “mõiste” essentsiaalsed, normatiivsed karakteristikud (dharma’d) kõikjale ja igaveseks. Neile oli küll absoluutselt selge, millistest dharmadest koosneb, näiteks, “kuningas”, “abielunaine”, “psüühika”, “maitse” jne., kuid eurooplased pole ju põrmugi vähem veendunud, et teavad täpselt, milliseid essentsiaalseid karakteristikuid ehk elemente peab evima “usund”, “ilu”, “vabadus”, “kapitalism”, “klassivõitlus” jne., et olla genuiinselt just need, “mis nad on”. Ei ole ka Euroopa naiivne usk “dharma” sisse põrmugi vähem India omast. See sõna tähendas Indias ühtaegu “(iga võimalik) objekt”, “norm, standard” (objekti essentia), “kehtiv kord (maailmas)” (kõikide võimalike objektide essentia), “õpetussüsteem” (mis ilmtingimata sisaldas kõikide dharmade loetelu ja seetõttu ise oli “dharma”). Euroopas puudub täpne vaste, kui vasteks ei kujune “struktuur” või “mudel”, siis hakatakse ütlema “dharma”, sest sõna kõlab ühtaegu teadusliksalapäraselt ja biitniklikjeksistentsialistlikult. Midagi analoogset paratamatult peab tekkima, sest SAE ei hülga senist teed, ehkki ta enda “teadus” on talle pidevalt selgitanud, et ei ühelgi teadusealal pole võimalik selle meetodiga jõuda “kosmose tõetruu peegelduseni” inimese tunnetuses. Et SAEle on täiesti samal astmel eksisteerimas objektid, nagu “mänd” (õigemini “see mänd siin”), “abielu”, “naermine”, “armastus”, “ilu” ning esimene on rahuldavalt defineeritav, siis peavad SAE seisu-kohalt olema defineeritavad samuti teisedki! Siit lähtuvat palavikuhaige sonimist meenutavat jampsimist nimetatakse loogikaks, filosoofiaks jne., sotsioloogilisteks teadusteks. Kõikide taoliste mõistete essentsiaalsed summandid, nende dharmad, on SAE arvates avastatavad ja öeldavad täpselt. Tuleb ainult kutsuda kokku spetsialistide kolleegium või viia läbi rahvaküsitlus demoskoopia ja demagoogia vahendite kasutamisel ning siis üks “sümpoosion” deklareerib ex cathedra ja ilmeksimatult muidugi igavesti kehtivaks loodusseaduslikteaduslikuks definitsiooniks, millistest dharmadest koosneb ja edaspidi jääb koosnema, näiteks, “instinkt”, “tahe”, “abielu”, “vabadus”. Arvatavasti ei ole sellise kolleegiumi töö küll eriti viljakas, sest anglosaksi enamus ja slaavi pravoslavie tõenäoliselt ei lepi kokku paljude üksikprobleemide arutlemisel. Igatahes aga ei tunnista see kõrgeimal tasemel toimuv konverents, et säärased sõnad on teatavate muutlike (sageli kähkumuutlike) sotsiaalsete ja psüühiliste relatsioonide nimetused ja tähenduslikud ainult “sekundaarses keeletõeluses”. Ilmtingimata püütakse avastada (sest peetakse seda endastmõistetavalt võimalikuks) sihukeste sõnade essentsiaalset-substatnsiaalset filosoofilismateerialisust. Ehkki osavõtjad muidugi teavad, et “abielu” inimkonnas on tähendanud (ja kauaks tähendab veel) totaalselt erinevaid nähtusi, nad kindlasti loodavad, et suudavad deklareerida selle mõiste kõikjalkehtiva ja jääva sisu. Võimalik, et kolleegiumiliikmed isegi siis ei kahtleks oma töö “ennastõigustamises”, kui neilt keegi sugrilane küsiks umbes: Mis juhtunuks “teadusega” siis, kui XIX s-i keskpaiku otsustanuks füüsikud, et “valgus on …” ja ähvardanuks rahatrahvi või eluaegse sunnitööga neid, kes pidanuks antud definitsiooni puudulikuks või naeruväärseks? Mis juhtunuks siis, kui säilinuks XVI/XVII s-il esitatud ontoloogilised “õhtu”, “hommik” definitsioonid ja oleks tapetud igaüks, kes väitis nad funktsioonideks?

      Eriti narr on terves sihukeses strukturalistlikus abidharmiste kummardavas filosoofitsemises just see, et selle meetodi harrastajad ise päris selgelt teavad meetodi enda