Kättemaksu ballaad. Monika Rahuoja-Vidman
Читать онлайн книгу.
teada. Milleks me siin muidu oleme?“ Ta puudutas Mare õlast ning naeratas julgustavalt.
Tagasi õdede toas, silme ees sureva vana mehe nägu, meenus talle Riiko:
„Jumal hoidku, et ometi midagi juhtunud poleks!“ Ta pistis käe taskusse oma isikliku mobiili järele. Seda polnud.
„Taevakene, kuidas ma täna ometi nii segi olen…! Unustasin selle käekotti…“ Koti oli ta riietusruumi kappi pannud. Jolanda ohkas. „Hea küll. Helistan kõigepealt selle surija perekonnale. Siis on see tehtud!“ Ta vaatas paberilehele lauale. „Mis selle vanamehe perekonnanimi nüüd oligi… Jahah. Koort. Oskar Koort.“
Ta ohkas uuesti. See osa tema tööst ei kuulunud sugugi meeldivate hulka. Teatada sugulastele, et nad peaksid vanadekodusse kiirustama, sest järgmisel päeval tuleb võibolla hakata matuseasju ajama. Midagi polnud aga parata. Tuli helistada.
Ta sai just telefoni käest pandud kui tuli Meeri:
„Oh, kui hea, et sa siin oled. Kuule, tule kaasa. Ma pean minema kolmandale korrusele ja tegema Arvile dialüüsi. Tead, viimane kord oli kuidagi, ah ma ei tea… No tule kaasa. Mees on ise ka kaunis närvis, halab kogu aeg ja…“
„Jah, ma tean. Ta on selline hirmunud olekuga. Aga äkki ehmatab, et asi on halvem, kui me kahekesi läheme?“
„Ei ehmata ta midagi! Me ütleme, et saab rutem asja käima ja siis jõuame söömas käia, kuni seal valmis on!“
„Olgu, lähme siis. Aga läheme teise osakonna kaudu. Seal hakkab üks surema. Oskar! Ma vaatan, kuidas tal on.“
„Aah, Oskar? Kohe nii kehvasti? Ma nägin teda nädal tagasi. Tuli ise rõõmsalt söögisaali sööma. Selline tore mees oli. Oli… njah. Juba ma räägin nagu teda enam polekski.“
„Kuule, siin võib enamuse kohta seda oli kasutada, tead ju küll!“
Söögiruumi jõudsid nad siis, kui rahvas sealt juba lahkuma hakkas. Jolanda ei tundnud endal endiselt mingit isu olevat, kuid ei viitsinud Meerile Riikost jutustama hakata ja võttis seepärast riiulilt viimase poolkuivanud kanasalati ja tomatimahla.
„Dieeti pead või?“ muigas Meeri.
„Ah, ole nüüd… Lihtsalt eile sai üle söödud, pole nagu isu,“ vabandas Jolanda ja oli rõõmus, et teismelise aastad, koos pideva punastamisega, olid minevikku jäänud.
Nad läksid ja seadsid end istuma tagumise seina äärde. Seal oli rahulik ja omaette. Meeri jõudis oma kotlettide söömise kõrvale pajatada lugusid tütrest. Karin käis balletikoolis ja Meeri oli sellest jutustades alati uhkusest lõhkemas. Ja kes poleks olnud? Selline andekas tütar! Jolanda kiitis muudkui takka, et tubli ja väga tubli. Seda temalt ju oodati. Parema meelega oleks ta küll läinud ja oma mobiili riietusruumi kapist ära toonud. Võibolla on Riiko püüdnud teda meeleheitlikult kätte saada ja seletada, kus ta öösel oli, kuid ta ei läinud kuhugi. Istus kannatlikult edasi ning kuulas töökaaslase heietusi.
„Isegi aitab!“ muigas Jolanda omaette. „Ei lase oma mõtetesse uppuda või hulluks minna.“ Päris lahe oli lihtsalt niisama istuda. Tavaliselt polnud neil aega nii pikalt pausi pidada.
Mirjam ilmus kastanpunase juuksetuka lehvides ukse vahele just siis, kui Jolanda ja Meeri hakkasid tõusma, et tagasi Arvi juurde minna. Juba eemalt hüüdis ta:
„Tere! Noh?“ Jäi seejärel seisma ning keerutas end ringi, kallutades pead ühelt küljelt teisele.
„Kuidas on? Meeldib?“
„Jaa-aah…“ venitas Jolanda vastuseks ning unustas hetkeks isegi Riiko. Mirjam nägi vastu igasuguseid ootusi vapustav välja. Soeng sobis talle. Viltu lõigatud tukk tekitas mulje, et tegemist on kelmika ja enesega rahuloleva tütarlapsega.
„Sa näed vähemalt kümme aastat noorem välja,“ ütles Jolanda. „Õieti tegid. Ja see värv isegi sobib sulle!“
„Lähen päästan vaese mehikese sealt voolikute otsast ära. Sina istu edasi, tegele sõbrannaga. Kuniks aega…!“ ütles Meeri ning pilgutanud Jolandale silma ja võtnud laualt kandiku nõudega, pöördus minekule. Korraga kostus tema mobiili trillerdamine. Kandiku kiiresti käest ära pannud, tõstis Meeri mobiili kõrva juurde.
„Kohe tulen!“ hüüdis ta siis mobiili ning Jolandale viibanud, kiirustas söögisaalist välja.
„Noh, istud nagu unes! Nii et meeldib?“ küsis Mirjam uuesti. Ta vaatas suurte silmadega Jolandale.
„Ee…ei… isegi väga meeldib!“ sai sõbranna lõpuks suu lahti. „Väga lahe on. Sulle sobib see ja… ma ei kujutanud isegi ette, et see nii lahe võib olla. Sa näed palju noorem välja ja…“
„Kuule, sa oled kuidagi tujutu. Väsinud või? Kas ei lastud öösel magada?“ muigas Mirjam ja istus Jolanda kõrvale ning müksas teda naljatledes.
„Ah, ära… Lasti magada küll! Või tegelikult. Ei lastud jah. Riiko ei tulnud ööseks koju ja ma ei tea kus ta on!“
Nüüd oli see öeldud. Jolanda pööras pilgu sõbrannalt ära. Ta vaatas mõtlikult söögisaali teises küljes asuvate akende poole, otsekui otsides sealt vastust oma hinges pulbitsevatele küsimustele.
„Ei tulnud koju? Töölt ei tulnud koju?“ ei saanud Mirjam aru.
„Töölt tuli. Aga siis läks välja, et poistega kusagile baari või pubisse minna, mina ka ei tea kuhu just, ja siis enam koju ei tulnudki. Ma tulin hommikul tööle ära, teda polnud veel koju jõudnud. Püüdsin talle mobiilile helistada, aga selgub, et pole levis. Ma ei tea mida teha?“ Ta vaatas Mirjamile otsa ning silmanurka valgus suur pisar. Kas sõbranna oskab aidata? Tema muret vähendada, midagi lohutavat öelda?
Mirjam tõmbas kulmu kortsu ja ajas huuled torru. Tema käsi näppis põske. Veidi aega järele mõelnud, ta küsis:
„Ma ei saa aru, miks Riiko ise pole sulle helistanud? Kas terves maailmas on alates eilsest ööst telefoniside ära keelatud või?“ Jolanda maigutas. Ta ei teadnud mida vastata. Mirjam sai sellest hoogu ning jätkas:
„Oi, vabandage! Ei ole ära keelatud! Vaata, meie telefonid ju töötavad!“ Suu muigele tõmmates võttis Mirjam taskus oma mobiili ning vehkis sellega, väljendamaks oma arvamust asjast ka visuaalselt.
„Ta telefonil on võibolla aku tühi?“ Küsimusest paistis läbi Jolandapoolne hale katse oma mehe käitumist vabandada.
„Aga proovi talle uuesti helistada! Praegu! Ma tahan näha…“
Jolanda pistis käe taskusse, kuid seal oli vaid töötelefon.
„Milline õnn, et see on viimase pooltunni vaikinud,“ mõtles ta. Meenus, et oma telefon on endiselt käekotis.
„Oota, ma olen selle kotti jätnud. Kohe toon ära!“ Ta ruttas riietusruumi ning tuli paari minuti pärast, telefon käes, tagasi. Nägu oli nõutu:
„Tead, nüüd on mul endal aku tühi! Kogu see jama eile… Unustasin laadima panna! Ja kui nüüd Riiko ongi helistanud, siis arvab, et ma olen välja lülitanud, et mul palju tööd. Riiko teab, et ma ei saa alati kohe vastata. Et ma helistan hiljem tagasi, kui näen, et keegi on vahepeal helistanud ja nii…“ Ta vaikis ning langetas pea. Nutt kippus kurgust edasi. Uus kangekaelne pisar jõudis silmanurka.
„Räägid sa… Oo, kui kahju temast. Teeb, mida sa käsid tal teha! Vaesekene selline! Aga palun, võta minu telefon ja helista!“ Mirjam, näol otsusekindel ilme, toppis oma telefoni Jolandale pihku. „Noh? Tema number on mul telefonis olemas kah!“
Jolanda tegi kerkivat ärritust maha surudes, mis sõbranna tahtis.
Vastuseks kuuldus endiselt abonent ei saa teile vastata. See hakkas juba närvidele käima ja Jolanda tundis uut vihasööstu:
„No on tüüp! Nüüd peaks ta ju ometi olema telefoni juba laadima pannud. Või helistagu töötelefonilt. Ja tead. Tegelikult, kui ta isegi arvab, et ei taha mind töö juures segada, no saatku siis sõnum. On ju!“
„On küll jah,“