Kättemaksu ballaad. Monika Rahuoja-Vidman
Читать онлайн книгу.
ju milleski süüdi. Tema peab oma käitumist häbenema. Igavene isane selline! Kuidas ta aru ei saa, et sa muretsed? Tead, mina ka olen tema peale praegu täitsa vihane. Ja ma ei saa aru, mis asi võib nii tähtis olla, et inimene ei leia ühte minutit aega, et oma naisele teatada, miks ta ööseks koju ei jõua. Praegusel hetkel – ei jõudnud. Ega ta spioon või palgamõrvar ei ole, et riskib oma elu ja vabadusega, kui helistab! Jumala eest, tead…“ Mirjam raputas vihaselt peaga. Tema äsjalõigatud juuksed lendlesid hoogsalt.
Jolanda tundis kerget kadedusevirvet. Ta oleks isegi tahtnud otsekohe juuksurisse tormata. Selle asemel neelas ta õnnetuna alla kurku kogunenud klombi ja teatas väriseva häälega:
„Tead, praegu ma mõtlen, et mina talle enam ei helista. Mina pole jah milleski süüdi. Aga tema on! Ja las siis ise otsib mu üles ja seletab ja vabandab ja… ah, ma ei tea… Aga vot mina enam ei helista ja… tead! Ma ei tea, kas ma kojugi lähen enne, kui ta pole vabandust palunud. Mis sa arvad?“
„Vot! Täpselt.“ Nii räägib üks õige naine. Las närvitseb nüüd ise ja proovib, et mis tunne on istuda ja oodata ja muretseda, kui ei tea kus teine on ja mis temaga on… Ausalt kah. Tee jah nii. Kui vaja, tuled kasvõi minu juurde ööseks!“
Telefon helises. Jolanda vastas ning lausunud hetke pärast – kohe tulen – tõusis:
„Kuule, ma pean nüüd minema. Ühel sai hapnikuballoon tühjaks. Peab kohe ära vahetama. Tead, ma helistan sulle homme, eks ole?“
„Kui vaja, tuled kohe minu juurde, said aru? Ja las tema otsib sinu üles ja vabandab. Sina ära enam helistama hakka, eks ole?“
„Yes, boss! Riikole ei helista ning kui tema helistab, siis keeldun suhtlemast! Olen kõva, kui ränikivi!“ hüüdis ta ukselt. Söögisaalis polnud juba ammu kedagi peale nende kahe. Mirjam sirutas käe välja ja tõstis pöidla üles.
III peatükk
Polnud kerge olla öö läbi tööl teadmata, mida Riiko teeb. On ta terve ja kodus, järsku hoopis vigasena haiglas, või hoorab ikka veel ringi?
Jolanda oli kindlalt otsustanud ja ka Mirjamile kinnitanud, et tema ise Riikoga kontakti ei otsi ja nii pidi see ka olema. Seda otsust ta ei kahetsenud, kuid see polnud lihtne läbi viia. Kuidas saab nii elada, kui Riikoga üldse mitte suhelda?
„Aga kui ta on mind siiski petnud,“ arutles Jolanda õdede toas unetuna diivanil lamades ja hommikut oodates. „Ma pean seda teada saama… Kõigepealt uurin, et mis number see tal sinna üles kirjutatud on ja siis mõtlen, mida edasi teha!“ Naine ei uskunud, et oleks juhtunud mingi õnnetus. Ta oli surmkindel, et kui mees kusagil haiglas viibiks, küllap oleks teda siis juba ammugi üles otsitud. Ega Riiko siis üksinda kusagil lõbu peal olnud. Ja Tallinn pole mingi tühi luidetesse peitunud liivakõrb, et keegi ei näe, kui õnnetus juhtub.
Öö vanadekodus oli möödunud suhteliselt rahulikul. Ilma suuremate juhtumusteta. Tulles veidi enne keskööd viimaselt sonditoitmiselt leidis Jolanda kolmanda korruse koridorist üksiku vana naise, kes tahtis koju minna.
„Ema ja isa juurde lähen,“ teatas mutike, kui püüdis asjatult osakonnast välja viivat ust lahti saada. Ta muutus väga närviliseks, kui Jolanda seletas, et ema ja isa teda kodus ei oota, et nad on juba ammugi surnuaial.
„Aga helista siis neile!“ palus vana naine. „Ma pean koju minema! Ma saan muidu pahandada!“ Jolanda väitele, et surnuaias telefone pole ja sinna helistada ei saa, reageeris naine kätega eitavalt vehkima hakates ja keelt näidates. Seejärel püüdis mutike uuesti osakonnast väljaviivat ust avada, tõrjudes Jolandat teise käega eemale. Õnneks oli uks lukus. Jolandal ei jäänud muud üle kui abi järele hüüda. Lõpuks ilmus koridori teises otsas nähtavale unine ja sassis juustega öövalve Galja. Nähes, mis toimub, ta ärritus:
„No Greta, jumal hoidku… Kuhu sa nüüd jälle siis minna tahad? Ja juba ennast uuesti riidesse pannud? Sa olid ju ometi voodis! Ma arvasin, et sa juba ammu magad!“ Seejärel pöördus ta Jolanda poole:
„Olin just Mai juures. Seal oli väikene õnnetus juhtunud. Aga see võtab ju ikka mõne minuti, et linu vahetada. Ja näe, Greta jälle jooksus! Ma olen neile kogu aeg rääkinud, et pangu alarm uksele või midagi. Vahel käib ta teiste tubades ja äratab neid ka.“
„Ee… ei. Ma ei tohi siin magada, ma pean koju minema,“ tõstis Greta häält. „See naine siin ei lase mind välja! Appi, appi!“
„Olgu Galja, olgu,“ vastas Jolanda hooldajale. „Nüüd peame me ta igatahes kuidagi tuppa tagasi saama. Ja siis ma lähen toon talle midagi… Kas talle unerohtu pole välja kirjutatud? Ta ei tohiks siin ju niimoodi ööde kaupa ringi käia, nagu kummitus… see segab ju niimoodi teisi ka, eriti veel, kui ta võõrastesse tubadesse hiilib…“
„Ei tea jah. Ta peaks küll midagi saama, rahustavat. Et inimene end korralikult välja saaks magada. Nüüd kolistab ööseti ringi ja päeviti magab söögilaua taga. Tihtipeale kohe näpudki veel toidus. Me oleme sellest rääkinud ka, mitmeid kordi kohe, aga mina ei tea… Nii see siin on. Räägivad ja unustavad ja keegi midagi ei tee ja siis, kui pahandus käes, on hilja! Jah, mis siis nüüd saab?“
„Oota… ma kirjutan selle üles, et meelest ära ei läheks. Hommikul kohe räägin sellest järgmisele vahetusele. Homme tuleb õde Kristin vist, kui ma õigesti mäletan. Ja ütlen, et nad arstiga kohe homme räägiksid, et sellega on kiire. Kirjutagu doktor talle midagi välja.“ Ta otsis taskust märkmiku ning tegi kiiresti ülestähenduse – rääkida Kristiniga Greta unerohtudest.
Kahekesi said nad vastupuikleva vanakese lõpuks tema tuppa. Jolanda läks rohu järele ja kui nad selle naisele lõpuks sisse jootnud oli, jäi Galja tema juurde, et aidata vanakesel lahti riietuda ja öösärk selga panna. Jolanda läks alla teise osakonda. Ta tahtis näha, kuidas Oskariga on. Elus ta veel oli, muidu oleks juba helistatud.
Vaikselt astus ta Oskari tuppa. Seinale läbi augulise lambikupli varje heites põles öökapil väike lambike. Vanaldane diivan ruumi teises servas oli tühi, polnud mingit märkigi sellest, et mehe juures oleks külalisi käinud. Vana mees lamas liikumatult, tema nägu oli rahulik. Jolanda kummardus ja vaatas lamajat tähelepanelikult. Too hingas veel.
„Koomas juba,“ mõtles Jolanda. „Ei tea kas ta hommikuni peab vastu? Ja kus on siis tema sugulased? Ma helistasin ju hommikul. Nad lubasid tulla! Tõsi küll, öeldi – kui aega saab…“
Jolanda seisis viivu vanuri voodi kõrval:
„Sa ei pea piinlema,“ mõtles ta. „Keegi ei peaks!“
Lõpuks õdede tuppa tagasi jõudnud, istus ta ohates diivanile:
„Kui hästi läheb, siis saab ehk isegi veidike magada.“ Pannud töömobiili enda kõrvale lauakesele, heitis Jolanda pikali ning mässis end mõnusalt kerge teki sisse. Lahti riietuda polnud võimalik. Iga hetk võis telefon heliseda.
Ta sulges silmad ning püüdis uinuda. Uni aga ei tulnud. Mõtted keerlesid küll Riiko, küll saladusliku naise, küll minekul oleva Oskari ümber.
Vaevu hommiku ära oodanud ja vahetuse üle andnud, kiirustas Jolanda bussile. Ta sõitis otse kesklinna. Kell näitas alles varajast hommikutundi. Poedki polnud veel avatud.
„Kuidas ma nii vara sinna juukslasse sisse kihutan? Näost ära ja närviline… Peaks minema kusagile ja istuma. Jooma kohvi ja mõtlema natuke. End kuidagi ette valmistama. Ma võin ju kohe esimeses juuksuris joosta otsa kellelegi, kes on … ee… see naine. Jessas küll!“ Ta hingas raskelt, kõndides aeglaselt Maiasmoka kohviku poole.
Ostnud koorega kohvi ja paar saiakest ning seadnud end akna alla istuma, vaatas Jolanda aknast välja, möödujaid. Enamus neist kiirustas. Muidugi, oli ju töölemineku aeg.
Kohvikusse tuli veel rahvast.
Märganud, et kõrvallauast oli seal istunud noorepoolne meesterahvas lahkunud ja jätnud Postimehe lauale, kergitas Jolanda end veidi ning võttis lehe. Lehitses seda, kuid mõtted olid mujal. Ajaleht ei pakkunud mitte mingisugust huvi. Hea meelega oleks Mirjamile helistanud, kuid mobiil oli laadimata, nii et see pidi