Hotell Amalfi. Rein Raud
Читать онлайн книгу.
atraktsioonipidaja siin oma tegevuse lõpetanud, teine aga polnud veel alustanud ning kohta ei valvanud keegi. Ja üks paarike oli öösel siia lõbutsema hiilinud. Poiss oli lülitanud suure metallraamiga karusselli sisse ning ise siis tüdruku juurde korvi hüpanud, – ilmselt mõtlesid nad, et sõiduriist lülitub õige aja möödudes iseenesest välja. Kui nad hommikul avastati, olid mõlemad surnud.
Aga kõike seda teadsin minagi vaid vanemate inimeste juttudest, sest oma jalaga astusin siia täna esimest korda. Minevikust polnud siin igatahes jälgegi. Kõrgete kuuskede paks ring piiras sisse avara lagendiku, kuhu ei kostnud väljapoolt mingit häält – ja ometi olime otse vanalinna külje all. Lagendiku kaugem osa oli nagu pisut kummis, mitte et seda oleks just kõrgendikuks võinud nimetada, aga kui seal oleks olnud maja, siis oleks selle peaukselt võinud meie peale alla vaadata küll.
Maa oli märg, punakas savi kleepus kingade külge, aga see ei tähendanud midagi. Kui üldse kuskil, siis siin.
Ma vaatasin hr.Mäe ja hr.Järve poole, mõttes küsimus, miks oli meil üldse tarvis kahe esimese krundi vaatamisega aega raisata, kui ka selline võimalus on olemas.
“Aga me pidime ju ometi teis kindlad olema,” vastas hr.Mägi.
See oleks kõlanud täitsa pidulikult, kui ta hääl poleks olnud nii hirmus nohune.
Ma ei tea, millega tegelevad vabal ajal mehed, kes ei joo, ei huvitu spordist ega tehnikast. Minule meeldib aeg-ajalt koos Miisukesega kinos käia, aga võib ka kodus muusikat kuulata või lihtsalt mõelda omi mõtteid samal ajal, kui tema jutustab mulle, mida on ajakirjadest lugenud. Aga tegelikult mul väga palju vaba aega polegi, sest ma pühendan küllalt palju tähelepanu erialasele enesetäiendamisele. Sellepärast ei olnudki mul väga keeruline uue tööga algust teha. Paar päeva käitusin nagu nõudlik turist, kellel on ükskõik, kuhu sõita, ainult et hotell peab olema parimal võimalikul tasemel. Kaasajal on see lihtne: iga enesest vähegi lugu pidav asutus riputab kindlasti netti üles pildid, kus tema toad ja avalikud ruumid paistavad parimas võimalikus valguses. Ka sisustusajakirjadest leiab alati häid ideid. Õnneks oli tellija öelnud väga täpselt, mida ta soovib: hotelli, kus iga külaline tunneks end nagu kodus. Sellisel juhul ei jää üle midagi muud, kui töötada kindla peale. Võib-olla on maailmas olemas ka selliseid inimesi, kes tõepoolest tunnevad end hästi eksperimentaalses arhitektuuris, kus ruumi liigenduste otstarve ei ole sugugi mitte selge ja ultramoodsa lambi juures võib lülitit otsima jäädagi. Võib-olla reisivad sellised inimesed ka ringi ja jäävad rahule hotelliga, mis samuti üritab jälgida vaid uusimaid põhimõtteid. Aga ma söandan tõsiselt kahelda, et nad on oma nõudmistes täiesti kompromissitud ning ei suudaks nautida seda, mis keskmise tihtireisija suu kahtlemata äratundmisrõõmus naeratuseks painutab: klassikalist inglise hubasust.
Lobby-ruumis kamin ja nahktugitoolid. Tuli peab kindlasti olema ehtne, aga koer kamina ees olgu pigem topis. Portjeed võiksid olla meessoost ja eas, mis kriipsutaks alla nende soliidsust, toatüdrukud ja ettekandjad seevastu noored, seksikad, rõõmsad, kroogitud põlledega. Loomulikult laudpõrand, kusjuures mitte tingimata veatult siledaks hööveldatud – eriti tubades võiks sokkis jala all õrnalt tunda olla oksakohtade mügaraid. Toad peaksid olema küllalt avarad, aga masstiraažis reproduktsioonidest seintel tuleks kindlasti hoiduda, asjaarmastajalikest maalikatsetustest rääkimata. Võiks jõuda kokkuleppele mõne hinnatud ja endale ka rahvusvaheliselt nime teinud, kuid mitte liialt radikaalse kunstnikuga, et osta midagi temalt igasse numbrisse. Teisest küljest on pilt seinal muidugi midagi nii individuaalset, et võib vale valiku korral kodu-efekti koguni hävitada. Võib-olla on parem suurte paljaste seinapindade probleem lahendada hoopis tapeedimustri valikuga.
Ja nii edasi. Pärast mõnepäevast hoogsat joonistamist oli mul käsi täiesti lahti läinud ja peatselt hakkaski uue hotelli õhkkond mu ees paberil ilmet võtma. Nii et kui hr.Järv huvi tundis, millal mul neile midagi näidata võiks olla, vastasin rõõmsas enesekindluses, et millal iganes, kas või kohe.
Pärast lepingu allkirjastamist arhitektuuribürooga olin kolleeg kutsunud mu õhtut sööma. Muidugi ei läinud me mõnda nendest kohtadest, kus ma harilikult Miisukesega väljas söömas käisin, mis oligi hea, sest toit peab olema vaheldusrikas, pealegi tundus tema pigem traditsioonilise maatoidu sõber ja nagu välja tuligi, eelistas ta isegi veinile õlut. Rasked karbonaadid olid meid mõnevõrra ära väsitanud ning kohvi juurde läks juba õige mitmes viski. Õnneks oli mul jätkunud oidu auto töö juurde jätta, aga kolleeg peab oma jaole küll homme siia järele tulema, mõtlesin.
Üsna varsti sai ka selgeks, et ega ta mind päris niisama heast südamest ka ei kostitanud. Tal oli nimelt oma maakodu ehitus pooleli ja hea nõu sisekujunduse alal teatavasti kallis. Mitte et ta oleks seda kuulata osanud. Tundus, et tal on põhiliselt vaja, et keegi, eelistatavalt keegi, kelle asjatundmist selles vallas miski kahtluse alla ei sea, lihtsalt kiidaks heaks otsused, mis ta on juba ise ammu teinud. Seda ma siiski endale päris puhta südamega lubada ei saanud. Lisaks kõigele muule osutus ülesanne ka piisavalt keeruliseks, nimelt jäi mulje, et tema ja tema naise ettekujutus maakodust on üpris erinev. Temal oli see planeeritud peaasjalikult kohaks, kus ta koos sõpradega nädalavahetustel kalal, saunatamas ja grillimas käib, naine aga kavatses ilmselt seal veeta rohkem aega, korralikult aeda harida ning kasvuhoones maasikaid ja tomateid kasvatada. Selge ju, et sama ruum ei sobi kaminatoaks ja spinningukollektsiooni hoidmiseks. Lisaks kõigele muule tahtis ta kogu maja atmosfääri lahendada esteetikas, mis minu meelest sobiks paremini mõnele külakõrtsile.
Nii et ega see jutt meil väga ei laabunud, kuigi ma tegin oma parima. Ta tundus üldse kuidagi ärritatud, mis oli teisest küljest muidugi arusaadav, sest äriasjad ju ka ei sujunud.
“Praegu oleks just vaja kogu aeg majas passida, et ehitajad midagi kihva ei keeraks,” seletas ta, “aga nüüd on mul nii suur hulk täiendavaid projekte kaelas.”
Selgus, et lisaks suurele tellimusele, mille nad meile üle andsid, oli tema peale langenud ülejäänud osa ühe töötaja koormusest, kes ootamatult rivist välja langes.
“Mis temaga õieti juhtus,” küsisin.
“Ah, tead. Juhe jooksis kokku,” lõi ta käega. “Ühel päeval tuli täiesti ette hoiatamata minu juurde ja pani avalduse lauale, teatas, et tema rohkem vanglaid ei ehita ja läks pikema jututa minema.”
“Täitsa segane,” nõustusin.
“Jah, pärast kuulsin, et ta olla tahtnud üldse krišnaiidiks hakata. Aga naine oli õnneks õigel ajal sabast kinni saanud, trummi ära võtnud ja lasknud arstidel ta mingit rahustavat kraami täis süstida. Nüüd istub kodus ja vahib seina.”
Selle peale ei osanud ma midagi kosta.
“Ma olen vist tõesti ka natuke süüdi,” jätkas ta ja võttis hajameelselt hambaorgi. ”Andsin talle kogu aeg üsna ühesugust tööd. Aga ta tegi seda alati kiiresti ja korralikult. Ja mis saan mina sinna parata, et väikeste noore pere korterite järele on praegu kõige rohkem nõudlust?”
“See on tõsi küll, et loova isiksuse võib rutiinse tööga hukutada,” nõustusin. “Igale inimesele on omane vajadus ennast väljendada. Kunstnikule aga eriti.”
“Selge see,” kohmas kolleeg.
Õudselt oleksin tahtnud talle oma suurest tööst jutustada, aga hetk lihtsalt ei olnud selleks sobiv.
“Kelleks te meid peate!” Hr.Mägi oli näost täitsa punane ja peaaegu karjus. Vistrik tema põsesarnal oli ähvardavalt punnis, justkui võiks iga hetk mäda pritsides plahvatada. “Kas me siis ei seletanud teile?”
Hotelle on mitmesuguseid. On suuri, mitmekümnekorruselisi mürakaid kesklinnades, kus vihiseva kiirusega liigutavad liftid elanikke suurtes kogustes üles-alla nagu tahteta nukke ja hoopis teistsuguseid – väikseid ja hubaseid, näiteks ühe perekonna poolt peetud On odavaid kohti, kus seljakotiga rändurid võivad – väikseid ja hubaseid, näiteks Mõistate? Igal inimesel tuleb oma elus vähemalt kord ette hetk Sest kui hubane üks võõrastemaja ka ei oleks ärkajatest ei mäleta keegi oma eelmise öö unesid. Teil on harukordne võimalus Mõistate? Hotelle on mitmesuguseid. Või vähemalt nii me neid kogeme. Ent kui hakata asja üle põhjalikumalt järele mõtlema, kas pole nii