Hotell Amalfi. Rein Raud
Читать онлайн книгу.
vaja ajakirjadest ja internetist maha joonistatud stampe, siis me oleksime nii teile ka öelnud,” tõmbas ta oma jutule joone alla.
Korjasin oma paberid kokku. Kui ma neid praegu vaatasin, sain aru küll, mida ta mõtles.
“Ärge võtke südamesse,” ütles hr.Järv. Vähemalt temal oli minust natuke kahju ka. “Me saadame alati esimese variandi tagasi.”
“Kas see on teil kohe mingi selline põhimõte või?” ärritusin.
“Ei,” vaatas hr.Järv mind kurbade silmadega. “Alati on põhjust.”
See võib tunduda uskumatu, aga jõudis mööduda vaid paar hetke ukse sulgumisest mu selja taga, kui tundsin tohutut kergendust. Sest nüüd olin ma vaba. Nüüd võisin ma tegelikult ka teha, mida mu hing igatses.
Paar päeva hiljem juhtus üks võrdlemisi inetu lugu.
Mulle helistas klient, kes oli nii ärritatud, et ei suutnud end piisavalt selgesti väljendadagi, aga asi tundus olevat tõsine, nii et pidin ta lõunale kutsuma. Varem olime temaga mitu korda koos töötanud ning ta oli alati olnud meie pakutuga rahul. Talle kuulusid mitmed noorematele, jõukamatele ja trenditeadlikumatele inimestele orienteeritud baarid, sealhulgas ka hiljuti avatud gay-klubi, mille sisekujunduse oli teinud Helen. Selle pärast ta endast väljas oligi.
Nimelt oli ta koos sõpradega hiljutisel reisil Berliini viidud ühte sarnasesse asutusse, mida just sisekujunduse poolest teiste seast positiivselt esile tõsteti. Ja mis selgus: Helen oli selle üks-ühele maha viksinud. Ilmselt oli ta leidnud klubi fotod mõnest ajakirjast või kuskilt netist.
“Oleks veel, et lihtsalt mingi suvaline baar,” pahandas klient. “Aga see on suht tõenäoline, et mõni minu külastaja kunagi sinna ka satub.”
Igatahes oli ta otsustanud klubi ümber teha, ükskõik, et sinna juba tohutu hunnik raha maetud. Ükskõik, et seda kuuks ajaks kinni panna käis ka kõvasti tasku pihta. Oli asju, millega ei saanud naljatada.
Moraalselt vastutavaks pidas ta selle jama eest muidugi meid, ja ega mul midagi muud üle ei jäänud kui temaga nõustuda. Õnneks – nagu ta mulle ise tunnistas – meie lepingust sellist lauset ei leidnud, mille alusel ta võiks meilt mingilgi määral kahju sisse nõuda, töö oli ju vastu võetud.
Otsustasin, et pakun talle uue kujunduse tasuta. Seda me saime endale veel lubada, aga olulise kliendi kaotamist ja kuulujutte linna peal mitte. Lõpuks ta leebus pisut ja lahku läksime juba päris lahedas meeleolus.
Mõistagi kutsusin büroosse tagasi jõudes esimese asjana Heleni vaibale. Palusin Magdaleena ka selle vestluse juurde, et arusaamatusi ei tekiks.
Tagasi ajama ta ei hakanud, see olekski olnud mõttetu. Küll aga võttis ta sisse agressiivse asendi, mida ma poleks temast oodanud.
“No mida sa sellise raha eest siis ikka ootad,” küsis ta väljakutsuvalt. “Sixtuse kabeli maalinguid või?”
Varem olin ma temaga alati rahul olnud muuhulgas just seetõttu, et ta töötas väga kiiresti. Kõiki tema projekte endale näha ma loomulikult ei küsinud, aitas sellest, et need sobisid tellijale. Nüüd hakkas mulle vaikselt kohale jõudma, et mujalt maha virutatud asju võis nende seas olla teisigi.
“Ei,” ütlesin. “Aga korralikku tööd küll.”
“Minu töö ongi korralik,” teatas Helen. “Kõik on rahul.”
“Vaata, Helen,” tuli Magdaleena mulle appi. “Nad on rahul sellega, mida sina oled nende arvates teinud. Nad usaldavad sind. Sina kasutad seda ära. Kui nad teaksid, et see ei ole üleni sinu töö, siis nad nii rahul ju ei oleks.”
“Mõnest teisest büroost lastaks sind sellise asja peale arvatavasti lahti,” ütlesin mina.
“Arvad või?” Oli näha, et tema ei arvanud. “Tõesti arvad, et teistes büroodes käivad asjad teisiti?”
“Ei noh,” üritasin seletada, “kõik otsivad ju kuskilt inspiratsiooni, see on loomulik, aga ikka selleks, et oma mõte liikuma läheks. Meilt oodatakse siiski kunstniku pilku.” Mu enda äsjane kogemus hr.Mägi ja hr.Järve projektiga kinnitas samuti, et nõudlik tellija teab väga hästi, mida ta tahab.
“Kui meie sind lahti laseme,” arvas ka Magdaleena, “ega siis ükski korralik büroo sind ei võta, vähemalt mitte niipea, kõik tulevad küsima, mis juhtus.”
“Ja me maksame sulle päris korralikult,” lisasin. Selle peale Helen ainult norsatas, kuigi näha oli, et esialgne enesekindlus hakkab teda maha jätma.
“Ühesõnaga, tänasest oled palgata puhkusel,” võtsin otsad kokku. “Kuni hetkeni, kui klubi uue ja vastuvõetava kujundusega tagasi tuled.”
Helen lahkus toast sõnagi lausumata.
“Ei tea, mis värk tal selle rahaga on?” pomisesin. “Mis asi see tal palgast välja ei tule.”
“Sa ei teadnudki või?” imestas Magdaleena. “Tal läheb kõik vaba raha varustuse peale, ta harrastab mitut ekstreemsporti, käib Aafrikas mäkke ronimas ja koskesid sõudmas, selge ju, et see odav ei ole.”
“Ah soo,” ütlesin.
Ise ma eriline spordisõber ei ole, kuigi jalgpalli muidugi vahel vaatan. Aga seda ma olin tegelikult tähele pannud küll, et Heleni sääred on tema muidu kena figuuri taustal inetult lihases.
Miisuke võttis teate väljasõidust nädalalõpul vastu nii rõõmsalt, et ma ei hakanud talle seletamagi, miks on hotellide vaatlemine mulle tööalaselt vajalik. Tõenäoliselt ta arvas, et üritan sel iseäralikul viisil heastada talle rikutud õhtut mõni aeg tagasi. Ta tõttaski kohe riideid valima, kuni mina istusin arvuti taga ja tegelesin maršruudi üksikasjadega, vastates ühtlasi ära kõik olulised e-kirjad, et need ei jõuaks vahepeal pealetuleva posti alla mattuda.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.