---

Скачать книгу

---

ajaloolase Robert Darntoni silmapaistvaid töid52), mille järgi revolutsioon on pamflettide ja laimukirjanduse sünnitis, mis desakraliseerisid kuningavõimu ja hävitasid alamate aupaklikkuse võimu vastu. Või veelgi kontseptuaalsemal moel, mida esindasid Keith Bakeri53 ja François Furet’54 tööd 1980. aastatel, mille järgi revolutsioon on minevikult pärandiks saadud poliitikateooriate sünnitis. Tegelikult ei ole võimalik revolutsionääride mõttevabadust lahutada sellest sunduste ja paratamatuste tervikust, mis vabadust köidavad ja piiravad. Seetõttu ei tohi revolutsiooni kultuuriliste lätete ajalugu piirduda vaid tekstides väljendatud mõtete uurimisega; sama tähtis on arvesse võtta nende tekstide materiaalset loomust ja levikutingimusi. Niisamuti ei tohiks piirduda ainult ühiskondlike ja majanduslike tingimuste uurimisega, vaid tuleks arvesse võtta ka kujutlussüsteeme, mille kaudu ja tänu millele annavad inimesed revolutsioonile tähenduse.

      Teie esimesed tööd olid pühendatud haridusajaloole, kuid nüüdseks olete uurinud juba üle kolmekümne aasta varauusaja „totaalset” raamatulugu; totaalset selles mõttes, et teid huvitab ühtaegu nii tekstide loomine, kommunikatsioon kui ka nende vastuvõtt. Kuidas te kirjeldaksite lühidalt oma arengut ja seisukohti selles valdkonnas?

      Minu lähtepunkt oli kultuuripraktikate kvantitatiivne ajalugu. Kvantitatiivset meetodit oli viljakas rakendada haridusajaloo uurimisele, mis tollal seisnes peamiselt elanikkonna haridustaseme mõõtmises. Seda tööd tegin ma koostöös Dominique Juliaga, keda võib pidada selle valdkonna parimaks asjatundjaks Prantsusmaal.55 Sama meetodit oli võimalik rakendada ka raamatute osatähtsuse uurimisele ühiskonnas. Selleks tuli mõõta raamatukirjastajate toodangu suurust või siis nimetuste hulka raamatukogude kataloogides. See lähtepunkt jäi peatselt mulle kitsaks ning ma liikusin edasi ühelt poolt omatud raamatute uurimiselt lugemise käigus toimuva tähendusloome uurimisele, ja teiselt poolt kvantitatiivselt koolihariduse uurimiselt selle õpetuse omaksvõtu uurimisele, mida kooliõpilastele tunnis jagati. Nõnda sai alguse uus käsitlus lugemisajaloost: eesmärgiks sai väljuda raamatute leviku ja omamise uurimisest, et pöörata suuremat tähelepanu tekste tarbivate lugejate tähendusloome analüüsile. Sellest uuest huvist sündisid näiteks minu tööd lihtrahvale suunatud kirjavarast56, lugemispraktikate ajaloost57 ja uurimused tuntud kirjandusteostest, mida ma käsitlesin avatuna paljudele tähendustele.58 Sellest huvist sündis ka raamat „Lugemise ajalugu läänemaailmas”, mille ma koostasin koos Guglielmo Cavalloga.59 Üksi poleks ma olnud kahtlemata suuteline sellist teost kirjutama, kuid me jagasime raamatu kronoloogilisteks lõikudeks (Vana-Kreekast 20. sajandini), millest igaüks vastas teatud kindlale probleemile. Lugemisajaloo uuringutest johtub ka minu huvi teatritekstide vastu, mida ma vaatlen kahe nurga alt: nende esitamine laval ja nende eraviisiline lugemine.60

      Järgmine samm edasi lähtus arutlusest tõsiasja üle, et raamatulugu samastatakse tihtipeale trükisõna ajalooga – nii kannab näiteks Lucien Febvre’i ja Henri-Jean Martini kuulus uurimus, mis käsitleb Gutenbergi leiutise tagajärgi, pealkirja „Raamatu ilmumine” (L’apparition du livre61), just nagu ei oleks enne Gutenbergi leidunudki raamatuid ning raamatu nime vääriksid ainult need teosed, mis ilmusid pärast trükikunsti leiutamist. Minu lähteideeks oli soov avardada raamatuloo ajalisi raame, mitte piirduda ainult trükitud raamatu uurimisega, vaid jälgida raamatu arengut kõigis tema muutustes, olgu need siis seotud tekstide reprodutseerimise tehnilise arenguga (käsikirjast trükiseni) või raamatu materiaalse iseloomu muutumisega (rullraamatust koodeksini). Siit johtub ka minu huvi, mida ma olen mõnes kirjatöös väljendanud62, raamatu saatuse vastu tänapäeva ühiskonnas. Elektrooniline revolutsioon mõjutab nimelt mõlemat mainitud arengutahku: nii raamatu reprodutseerimistehnikaid kui ka raamatu materiaalset loomust.

      Selle arengu tulemusel pöördus minu huvi traditsiooniliselt raamatuloolt kirjaliku kultuuri ajaloole. Siin sain ma tuge kahelt ajalookirjutuse traditsioonilt, mis olid Prantsusmaal tollal veel vähe tuntud. Esimene on bibliograafia anglo-ameerika tähenduses – trükiste formaliseeritud ja range analüüs, mille eesmärgiks on ühelt poolt rekonstrueerida nende täpne tootmisprotsess trükikojas ja teiselt poolt pöörata tähelepanu tekstide välisele vormile, mille kaudu jõuab teksti sõnum lugejateni. Meenutagem selle koolkonna ühe liidri, Donald McKenzie kuulsat fraasi: „Vorm mõjutab tähendust.”63 Teine traditsioon on Itaalia ajaloolaste, nagu Armando Petrucci ja Guglielmo Cavallo, viljeletud käsikirjalise kultuuri ajalugu. Nende tööd võimaldasid mul ümber mõtestada trükikunsti leiutamise tähendust kirjakultuuri pikas ajaloos. Niisamuti näitasid nende tööd, et ühelt poolt säilitas käsikirjaline traditsioon oma elujõu veel pikaks ajaks pärast Gutenbergi leiutist ning et teiselt poolt tekkis varauusaegses raamatuilmas arvukalt n. – ö. segaüllitisi, milles käsikiri segunes trükikunstiga. Selle näiteks võib tuua juhtumid, kus lugeja tegi kirjalikke märkusi või parandusi trükitud raamatusse. Nii võib alates 17. sajandist ja eriti 18. sajandil täheldada selliste trükikalendrite rohkenemist, mis sisaldasid valgeid lehti käsikirjalisteks märkusteks. Lisaks leiame varauusajal näiteid trükistest, mille leheküljed olid töödeldud vastavalt, et nendele kirjutatu võis hiljem jälle ära kustutada. Nende hulka kuuluvad aastail 1570–1630 Inglismaal levinud writing tables, mida ma uurisin hiljuti lähemalt koos Pennsylvania ülikooli ajaloolase Peter Stallybrassiga.64 Minu uut huvi kirjakultuuri ajaloo vastu väljendab ka minu koostamisel äsja ilmunud ajakirja Annales erinumber, mis käsitleb erinevaid kirjapraktikaid.65

      Raamatulugu on minu arvates niisiis lahutamatu kirjakultuuri ajaloost: raamat on lõppkokkuvõttes vaid üks kirjakultuuri ilminguid, üks kirjakultuuri eripärane materiaalne väljund, mis on osa palju suuremast kirjamaailmast. Mulle näib, et praegune huvi raamatuloo vastu on seotud nende uute püüdlustega siduda raamat teiste kirjakultuuri väljenduste ja praktikatega.66

      Kui me pöördume nüüd konkreetsemalt teie raamatu „Prantsuse revolutsiooni kultuurilised lätted” poole, siis kõigepealt tuleks ilmselt toonitada seda, et see teos valmis teatud kindlas kontekstis – Prantsuse revolutsiooni 200. juubeliaastal, mis oli tunnistajaks lugematutele uurimustele ja vaidlustele revolutsiooni ajaloo ja pärandi üle (mida suurepäraselt analüüsib oma raamatus Farewell, Revolution Ameerika ajaloolane Steven Kaplan67). Kuidas te ise määratleksite oma teost selle juubeliaasta toodangu taustal?

      Mõnes mõttes asub mu raamat selle toodangu serval, sest juubeliaasta vaidlused toimusid pigem revolutsiooni üldise tähenduse üle, kui tema põhjuste või lätete üle. Peamine vaidlusalune küsimus oli, kuidas sobitada omavahel 1789. ja 1793. aastat?

      Ühed leidsid, et 1793. aasta on 1789. aasta otsene tulem, sest revolutsiooniline poliitikateooria (kokkusobimatu segu rousseau’likust üldise tahte teooriast ja esindusteooriast) sünnitas ootamatult koletise. Asutav Kogu pidi olema üldise tahte väljenduspaik, mis pole aga Rousseau järgi võimalik, sest üldist tahet ei saa esindada. Revolutsioon ei olnud suuteline organiseerima avalikku ruumi erimeelsustele ja vaidlustele. Erimeelsust käsitati kui vägivalda üldise tahte vastu: see, kes polnud päri enamusega, tuli tsiviilühiskonnast välja arvata. Sellist tõlgendust on toetanud mitmed autorid, s.h. François Furet oma teoses Penser la Révolution française (1978) ja Keith Baker oma raamatus Inventing the French Revolution (1990).

      Teise seisukoha järgi ei kätke 1789. aasta endas demokraatia ja inimõiguste virtuaalset alget ning 1793. aasta, millele on omane sõltumatu sisemine areng, on vaid kõrvalekalle revolutsiooni üldisest kulust. Seda käsitust, mis erineb oluliselt tema varasematest seisukohtadest, toetas juubeliaastal kõige innukamalt François Furet.

      Nende

---

Скачать книгу