Kuidas kirjutatakse ajalugu?. Marek Tamm
Читать онлайн книгу.
aasta vahekorra üle. Nemad ei käsitanud 1793. aastat kui eemaldumist 1789. aasta suunast, vaid lähtusid tõekspidamisest, et revolutsioon on üks tervik ning 1793. aasta on 1789ndaga otseselt seotud (kuigi mitte samas mõttes, nagu leidsid Baker ja varasem Furet). Nad ei kiitnud mõistagi heaks 1793. aasta terrorit, kuid rõhutasid kontrrevolutsionääride suurt mõju.
Minu raamat jääb niisiis nendest vaidlustest veidi kõrvale, sest mind huvitas mõnevõrra klassikalisem küsimus: milline seos on valgustusel revolutsiooniga? Kuid ma lähenesin sellele küsimusele uue nurga alt: ma ei soovinud uurida valgustusajastu pärandit, et vaadata, kuidas revolutsionäärid selle põhimõtteid ellu viisid, vaid pigem püüdsin ma tabada neid tegureid, mis juba enne 1789. aastat panid Prantsusmaa elanikke eemalduma vaimulikest ja poliitilistest võimukandjatest. See eemaldumisprotsess teebki mõeldavaks ja võimalikuks olukorra, kus mõne nädala jooksul purustatakse mitmeid sajandeid kehtinud ühiskonnakord: põrmu kaob nii seisusteühiskond kui ka absoluutne ja püha kuningavõim.
Oma raamatus püüan ma eritleda mõningaid olulisemaid eemaldumisprotsesse, mis on ajaliselt erineva kestusega. Mõned on üsna lühiajalised, näiteks hakkab alates 1760. aastatest laialdaselt levima kirjasõna, mis aitab kaasa õukonna, aadli, kuninganna ja viimaks ka kuninga desakraliseerimisele. 1730. aastatesse ulatub tagasi veidi pikema kestusega protsess, mis eemaldab inimesi katoliku usust. Sama perioodi vältel võib samuti täheldada sotsiaalsete konfliktide politiseerumist nii maal kui ka linnas, mis väljendub ennekõike sagenevas pöördumises kohtute poole. Ajas kaugemale, 17. sajandi algusesse, ulatub tagasi kolmas eemaldumisprotsess: kuningavõimu traditsioonilise kujutamise kahtluse alla seadmine. Esimene samm selles vallas oli kuninga matmistseremoonia ümberkorraldamine Henri IV surma puhul. Sellele järgnes „õukonna ühiskonna” õitseng, mis märkis avalike rituaalide, nagu pidulikud linna sissesõitmised, lits de justice, kuningaks kroonimine ja matused, asendamist õukonnasiseste tseremooniatega. Kõik need protsessid võimaldasidki prantslastel mõista, heaks kiita ja vahest ihaldadagi senise religioosse ja poliitilise korra kiiret lõhkumist 1789. aastal.
Te panite oma raamatu pealkirjaks „Prantsuse revolutsiooni kultuurilised lätted”, järgimaks ilmselt ennekõike Daniel Mornet’ klassikalist uurimust. 69 Ometi on mõiste „läte” ajaloolasele võrdlemisi keeruline ja komplitseeritud; kohe meenuvad Michel Foucault’ selleteemalised kriitilised tähelepanekud (Nietzsche eeskujul), ent samuti Marc Blochi „Ajaloo apoloogia”, kus ta räägib ajaloolasi kummitavast „lätete iidolist”.70 Miks te otsustasite siiski jääda pidama selle keeruka mõiste juurde?
Tõepoolest, peamine argument on Mornet’ klassikalise raamatu „Prantsuse revolutsiooni intellektuaalsed lätted” eeskuju. Seetõttu ma alustangi oma teost väikese valmiga Borgese laadis: milleks kirjutada raamatut, mis on juba olemas? Kas ma pean tõesti nagu Pierre Ménard sõna-sõnalt ümber või uuesti kirjutama Mornet’ raamatu? Kuid ma püüan näidata, et asendades sõna „intellektuaalne” sõnaga „kultuuriline”, avanevad hoopis uued uurimisperspektiivid.
Probleemne oli mõistagi „lätete” mõiste ülevõtmine. Foucault on seda terminit teravalt kritiseerinud ja, nagu te märkisite, on ka Marc Bloch ajaloolasi selle kasutamise eest hoiatanud. „Lätete” peamine puudus on see, et ta sunnib arvama, nagu oleks sündmus olemas juba enne selle tegelikku toimumist. Kuidas käsitada murrangut, kui lähtuda sündmuse lineaarsest ja katkematust genealoogiast?
Asja teeb aga keeruliseks see, et paremat mõistet pole kuigi kerge leida. Inglise ajaloolane Lawrence Stone pealkirjastas oma raamatu „Inglise revolutsiooni põhjused”71, kuid ka selline mõistevalik on ohtlik ja eksitav, manades silme ette ajaloosündmuste puhtmehhaanilise käigu. Ilmselt oleks olnud täpsem kasutada mõistet „juured” või „juurdumine” [enracinement], kuid see ei kõla prantsuse keeles jällegi kuigi hästi… „Juurte” eelis on see, et juuri võib olla erinevaid, mis annab tabava võrdpildi revolutsiooni erinevatest teguritest: ühed on pinnapealsemad, teised ulatuvad kaugemale ja sügavamale. Samal ajal kui „lätted” ja „põhjused” jätavad kõik ühele tasandile või eeldavad ainult taksonoomilisi hierarhiaid.
„Lätete” puhul on probleemne seegi, et sisuliselt sunnib see ajaloolast retrospektiivsele tõlgendusele: sündmuse lätteid otsitakse seepärast, et sündmus toimus. Kõige selle seast, mida on võimalik eelnenud sajandi(te)st kirjeldada, valitakse välja vaid see, mis paistab sobivat kokku toimunud sündmusega. Ent sel puhul varitseb ajaloolast suur oht esitada revolutsioonist deterministlik või teleoloogiline tõlgendus. Valgustusajastu ja Prantsuse revolutsiooni uurijaid kimbutab jätkuvalt kiusatus valida 18. sajandi tekstide hulgast välja vaid need, mida peetakse alustrajavateks. Kusjuures sageli lähtub nende valik revolutsionääride enda omast, kes käsitasid mõningaid valgustustekste olulisematena kui teisi. Mulle näib, et see dilemma pole tänini leidnud teoreetilist lahendust. Revolutsiooniloolane manööverdab pidevalt kahe ohu vahel: ühelt poolt tuleb tal hoiduda tõlgendusest, mis taandab revolutsiooni valgustusajastule, ja teiselt poolt ei tohi ta järele anda kiusatusele kirjutada nn. kontrafaktoloogilist ajalugu, s.t. eirata oma uurimistöös revolutsiooni toimumise fakti üldse. Ent mida sel juhul 18. sajandist oluliseks ja kirjeldamisväärseks pidada?
Minu arvates kordab see ajaloolaste dilemma omal moel revolutsionääride dilemmat. Revolutsiooni puhul ongi kõige köitvam tema vastuoksus. Ühelt poolt kuulutatakse 1789. aastal täiesti uut algust: lahtiütlemist seisusteühiskonnast ja absoluutsest ning pühast monarhiast. Uut algust rõhutab veelgi 1792. aasta otsus kehtestada uus vabariiklik kalender: kuulutades välja uue ajastu I aasta, kinnitasid revolutsionäärid oma veendumust radikaalsest murrangust. Teiselt poolt olid aga revolutsionäärid pidevalt lummatud minevikust, täpsemalt, esivanemate ja minevikutekstide otsinguist, mis legitimeeriksid nende otsuseid ja tegusid. „Panteoniseerimine” ei tähendanud ainult mõne surnukeha ümbermatmist Panthéoni, avaramas tähenduses märkis see terve rea autorite väljavalimist, kellest koostati revolutsiooni eelkäijate galerii. Soov näha revolutsioonisündmuse algeid juba Voltaire’i, Rousseau, Benjamin Franklini või koguni Descartes’i või Molière’i loomingus on aga selges vastuolus radikaalsest murrangu ideega.
Te olete Prantsusmaal tuntud oma suure huvi poolest ajalooteoreetiliste probleemide vastu, mille üle vaieldakse ennekõike Ameerika Ühendriikides. Te olete ka ise andnud nendesse vaidlustesse oma panuse kahe raamatu näol, mis nägidki ilmavalgust esmalt inglise keeles. Sellega seoses tahaksin ma teile esitata ühe tahtlikult naiivsevõitu küsimuse: kuidas te õigustate ajaloolase vajadust mõtelda ka oma uurimistöö teoreetilistele probleemidele?
Minu käsitluses on „ajaloolase ameti” (nagu kirjutas Marc Bloch) peamiseks ülesandeks muuta mõistusega adutavaks teatud ajaloolisi situatsioone, tekstikorpuseid ja ühiskonnapraktikaid. Selline lähenemine eeldab minu meelest seda, et ajaloolased oleksid võimelised mõtestama ja vajadusel ka muutma neid objekte, mida nad konstrueerivad. Sest ajalugu kui uurimisobjekt pole meile kunagi lihtsalt ette antud. Iga ajaloolane konstrueerib ise oma ajaloo-objekti; seepärast ongi vajalik, et ajaloolased oleksid võimelised arutlema iga metodoloogilise lähenemise plusside ja miinuste üle, et nad oleksid võimelised astuma dialoogi teiste teadusharudega ja looma uusi interdistsiplinaarseid uurimisruume, mis sünnitaksid uusi küsimuse asetusi.
See eeldab mõtisklemist nii ajaloopraktika mineviku ja oleviku üle kui ka päritud ja alateadlike kategooriate eksplitseerimist. Igaüks lähtub paratamatult oma positsioonist „teadmiste institutsioonis” (nagu väljendus Michel de Certeau), oma sõltuvusest teatud rahvuslikust, metodoloogilisest ja erialasest traditsioonist. Minu jaoks on see tihe side refleksiivse töö, mis on leidnud väljundi mitmete esseede näol, ja empiirilise töö vahel endastmõistetav. Kuid samas tuleb endale pidevalt meenutada, et selle teoreetilise või metodoloogilise arutlustöö väljund ei tohiks olla ainult abstraktset laadi, vaid et see peab aitama meil paremini mõistetavaks muuta konkreetseid ajaloolisi realiteete.
Selles vallas esineb minu meelest kaks äärmuslikku positsiooni. Ühelt poolt leidub ajaloolasi, kes määratlevad oma eriala vaid empiirilise tööna. Selline seisukoht muudab nad tihtipeale pimedaks nende endi minevikupärandi ees ja lõikab nad ära
Daniel Mornet,
Marc Bloch,
Lawrence Stone,