Poliitika ja antipoliitika. Jaan Kaplinski
Читать онлайн книгу.
näiteks koonduslaagri valvuriks?
On andmeid, et haakrist ja SS-univorm kütkestavad noori nüüdki ja meilgi Nõukogude Liidus. Miks? Ma ei tea kindlat vastust. Küllap on natsismis midagi narkootikumilaadset: ta mõjub meile kõvemini, kui söandame tunnistada. Natsism on erilaadi narkootikum noortele ja segastel aegadel võib tema mõju olla hukutav, võib võtta paljudelt enesekontrolli, mõistuse ja eetika. Väga värsked on mälestused armee räpasest kodusõjast Argentiinas, Poi Pothi meeste tapatalgutest Kampucheas. Iraanis võimutseb praegugi Hitleri aatevend Homeini.
Mulle näib, et teeme asja endale lihtsaks – natsid ja teised suured kurjategijad olid “nemad”, vaenlased, meile võõrad elemendid, kes tuleb leida ja hävitada. Et fašismile viiva mõttelaadi sugemeid võiks olla meis endis ja meie ühiskonnakorras, ei taha me mõeldagi.
Mind häirivad vahel väga ajalehtedes vilksatavad väited, nagu teeks armeeteenistus (eriti veel teenimine Afganistanis) meie poistest mehed, et nimelt sõjavägi on “mehisuse kool”. Selline arusaam on minu meelest arhailine ja barbaarne, kohatu tsiviliseeritud ühiskonnale ajal, mil Nõukogude valitsus teeb pretsedendituid pingutusi selleks, et tulevikus noormeestel kaoks vajadus oma mehisust militaarselt tõestada.
Ehk tuleks seda “ei unusta” mõista kõigepealt meie küsimusena iseendale: kui immuunsed oleme meie natsismi vastu? Või kui meenutame värskelt nähtud filmi “Patukahetsus”, tuleb meil küsida ka, kui immuunsed oleme stalinismi vastu.
Sest nagu teame, ei ole Eestis ega mujal Nõukogude Liidus mitte ainult natsid süüdi massimõrvades. Nii näiteks mõrvati juulis 1941 Tartu vanglas vangid, keda ei jõutud evakueerida, nende hulgas kirjanik Jüri Parijõgi ning kaks minu sugulast. Sellest ja teistest samasugustest lugudest oleme seni kahjuks eelistanud vaikida. See vaikimine on katkenud alles kõige viimasel ajal – aasta alguses ilmus ajakirjas “Znamja” Anatoli Pristavkini jutustus “öösi uinus pilvekene kuldne”, kus räägitakse tšetšeeni metsavendadest, küüditatud rahva allesjäänud meeste meeleheitlikust ja metsikust kättemaksust uusasukatele oma maal.
Kas ei peaks avalikkuse ja ajaloo valgete laikude kustutamise aeg tähendama ka Tartu vangla veretöö avalikkuse ette toomist ja süüdlaste otsimist?
See tähendaks vältimatult paljude nimede nimetamist, kohtumõistmist paljude üle, kes on nendes tegudes süüdi peale kõige kõrgemate juhtide, Stalini ja Beria, kes on juba kord ajaloo kohtu ette toodud. Siin on minu meelest kõige valusam ja tõsisem küsimus: kas oleme valmis, kas suudame neid nimesid nimetada, need teised mõrtsukad kohtu ette tuua?
Kas ei ole enamus neist, kes on süüdi tuhandete, isegi miljonite inimeste surmas, piinades ja viletsuses, juba vanad, kas ei ole nende teod aegunud? Kas ei häiriks nende tunaste tegude meenutamine ja arutamine liialt meie ühiskonna sisemist rahu ja stabiilsust? Kas ei ole õigem vaadata mineviku asemel, millesse me stagnatsiooniajal nii lootusetult ja ühekülgselt süübisime, tulevikku, mille kontuurid nüüd on selgemaks saanud?
Aga kas see ei tähenda varjatud üleskutset unustada see, mille kohta oleme pidulikult kuulutanud, et meie ei unusta? Aga kas tegelemine Karl Linnase ja temataoliste meeste veretöödega ei kalluta meid vahel kõrvale küsimalt endalt seda kõige peamist: kui immuunsed oleme meie selle vastu, mille vastu ei olnud immuunne kahekümneaastane Linnas? Kas 67-aastase vanamehe hukkamine tegude eest, mis ta tegi 46 aastat tagasi, on kõige õigem viis kaitsta oma mälu ja südametunnistust selle sajandi kõige ohtlikuma nakkuse eest?
äsja avaldas “Literaturnaja Gazeta” kirjanik Daniil Granini mõtiskluse “Halastusest”, kus on juttu meie ühiskonnas maad võtnud julmuseni ulatuvast hoolimatusest. Granin küsib, kas ei ole selle põhjus ka selles, et sõna “halastus” on meie sõnavaras saanud arhaismiks, et on olnud aegu, kus halastus vaenlaste vastu oli kuritegu. Kas ei tasuks meilgi mõelda sellele nüüd, kui Karl Linnas ootab Tallinnas 1962. langetatud surmaotsuse täideviimist või halastust – selle asendamist mõne muu karistusega? Halastus ei tähenda ju unustust ega andestust, vaid kõigepealt meie usku oma tõesse ja jõudu.
Mõtlesin neil päevil, et kui minu võimuses oleks anda arrnu inimestele, kes oleksid surma mõistetud minu omaste tapmise ja piinamise eest aastail 1941–1953, annaksin neile armu. Peale muu ka sellepärast, et see on minu meelest tänapäeva vihkamist ja umbusku täis maailmas ainus viis ratsionaalselt käituda.
Väike kommentaar.
Artikkel “Halastusest” on kirjutatud, nagu tekstist selge on, ajal, mil sõjaroimar Karl Linnas USAst Eestisse toimetati. Saatsin selle “Noorte Häälele”, kus ta muidugi ei ilmunud, see-eest tuli mul oma mõtteid selgitada KGB töötajatele, kelle kätte artikkel kähku oli toimetatud. Mõne aja pärast järgnes “Noorte Hääles” Aado Slutski traditsioonilises stiilis pikem kirjutis fašistide kuritegudest “Lõpmatusel ei ole lõppu”, kus mitu korda tsiteeriti minu avaldamata artiklit ja polemiseeriti sellega. Järgnev artikkel “Fašism meil ja mujal” on omakorda mingil määral kasvanud välja nii mu enda avaldamata artiklist kui Aado Slutski omast. Sain KGB töötajatelt, kõigepealt Tartu julgeolekuülemalt Anti Talurilt kasulikku informatsiooni teada olnud natslike organisatsioonide kohta Nõukogude Liidus. Neid oli üllatavalt palju. Kahjuks olen arvu unustanud: arusaadavalt ei saanud ma seda 1988 veel tsiteerida. Tegemist oli aga sadadega ja sellest selgus, et vene noorte hulgas oli natsism kahtlemata – väitis Slutsk mistahes – rabavalt populaarne.
Fašism meil ja mujal
Oleme nüüd tunnistanud, et meile ei ole võõrad sellised meie varasemas propagandas nii tavapäraselt Lääne ühiskonna tüüpnähtusteks kuulutatud ilmingud nagu alkoholism, noorsoo kuritegevus, narkomaania ja prostitutsioon. Nende olemasolu võib osalt põhjendada ka propaganda nõrkusega: mille olemasolu ei tunnustatud, selle vastu ei võideldud.
Mis aga saab, kui teha veel üks samm ja väita, et meie noorte (ja mitte ainult noorte) hulgas on mõnevõrra levinud fašistlikud ideed? Ei saa öelda, et me ei oleks võidelnud fašismi vastu, et meie propaganda ei oleks fašismiga tegelnud. On ju fašistid, peamiselt muidugi Saksa omad, keda oleks korrektsem nimetada natsideks, olnud meie propagandas Vaenlase kehastus, ilmalik Saatan, kelle jubedatest tegudest on räägitud ja kirjutatud lõpmatult. Mäletan, et juba selles eas, kui lapsed tavaliselt saavad tuttavaks Miki-Hiire ja Buratinoga, olin mina juba kuulnud ja lugenud Majdaneki ja Klooga surmalaagritest ja kellestki proua Kochist, kes laskis valmistada tapetud vangide nahast lambivarje. Fašismi vastu peaks meil olema küll täielik immuunsus.
Kui keegi väidab, et see nii ei ole, võib mõnigi propagandist selle peale pahaseks saada, seda eitada või ajada see ei millegi muu kui vähese propaganda süüks. Sedaviisi polemiseerib Aado Slutsk oma artiklisarjas “Lõpmatusel ei ole lõppu” (Noorte Hääl”, juuli 1987) toimetusele saabunud kirjaga, mille autor väitvat, et “on andmeid, et haakrist ja SS-univorm kütkestavad noori nüüdki…” Ta pakub neile, kel ikka veel on ebapiisav immuunsus natsismi vastu (mida tal olevat raske uskuda) vastumürgiks ikka lugusid natside hirmutegudest.
Küsimus sellest, kas ja kui palju on meie ühiskonnas fašismi ja mis on selle sünnitanud, on nii oluline, et sellel tuleb pikemalt peatuda.
Minagi ei võtnud seda kaua aega päris tõsiselt. Teadsin mõnda inimest, kes võis purjuspäi karjuda “Heil Hitler!”, teadsin ühtteist antisemitismi ilmingutest, aga see kõik tundus olevat tühine ja marginaalne. Siis aga, umbes neli aastat tagasi, rääkis üks noor üliõpilane mulle oma vestlusest Pihkva kandi mehega, kellega nad olid sügisel koos kolhoosis töötanud. Too pihkvalane oli seletanud, et Stalin ja Hitler olid täitsamehed, hävitasid juute, kes tema meelest olid ikka kõige kurja juur, ja poleks juhtunud seda traagilist lugu, et kaks täitsameest tülli läksid, oleks nad maailmas korra kehtestanud. See lugu rabas mind tõsiselt. Oleksin olnud valmis ootama fašiste igaltpoolt, aga rnitte Venemaalt, Pihkva oblastist, mis natside käe läbi rängalt kannatada sai. Seegi mees oli arvatavasti lugenud “Noort Kaardiväge” ja teadis kindlasti midagi ka Nürnbergi protsessist. Kuid miks see talle mõju ei avaldanud või avaldas hoopis vastupidist mõju? Kas oli natside kuritegudest räägitud ikka liiga vähe, liiga palju või valesti? Kas tema moodi mõtlejaid oli palju? Siin oli, mille üle mõelda.
Aegamööda