Poliitika ja antipoliitika. Jaan Kaplinski
Читать онлайн книгу.
eeldused, nimelt julmus ja hoolimatus. Sadistlikud peksmised ja tapmised on saanud meie elulaadi osaks, enamasti tegelevad sellega noortekambad, kelle motiivideks on lihtsalt “peksta on huvitav” või siis rahvuslik vaen.
2. Moskvas ja mujalgi on noortekambad organiseerunud mõnede jalgpallimeeskondade pooldajatena (”Spartak” contra “Dünamo”), mis on põhjustanud massilisi kokkupõrkeid ja püsivamaid konflikte.
3. Juba selgesti fašismimeelsele ideoloogiale viitavaid jooni on “ljuuberite” liikumises: korra ja tugevuse kultus, viha igasuguse “meile võõra” käitumise vastu (hipid, punkarid, rockifännid) ja sihikindel püüd Venemaad neist jõuga puhastada. “Ljuuberite” univormitaoline riietus ei saa jätta meenutamata rünnakrühmlaste või Mussolini mustsärklaste omi.
4. Hiljuti avaldati andmeid varjamatult natslikkude noortekampade tegevusest Leningradis, kes tähistavad Hitleri sünnipäeva, tituleerivad üksteist SS-auastmetega (”Standartenführer” jms.) ja on valmis piinama inimesi ning rüvetama juudi kalmistuid. Taolisi kampasid on mujalgi.
5. Teisel viisil ja teisel tasemel avalduvad natsismilähedased jooned ühingu “Pamjat” ideoloogias. Kui seal tõepoolest on nii suures aus “Siioni tarkade protokollid”, siis ehitab “Pamjat” teadlikult või mitte silda mustasajalisuse ja natsismi vahele, kujundab suurvene näoga fašismi.
6. Võib kuulda kahetsusväärselt palju nõmedaid ja õelaid väljendusi “pilusilmade”, “mustade”, “tšutšmekkide” vms. kohta, mis annavad tunnistust, et siin-seal, kindlasti aga sõjaväes ei ole võõras päris rassistlik suhtumine. Sellega näib olevat seoses ajateenijate hulgas sagenenud toorutsemine ja sadism, vanemate sõdurite terror nooremate suhtes, tapmised ja enesetapud.
7. Näib, et mingit osa mängivad selles võrsuvas fašistlikus vaimsuses ka Afganistanist naasnud. Levivad visad kuuldused, et mõned sellised noormehed koondavad enda ümber nooremaid, õpetavad neile karated ja ideoloogiat, mille tuum on, et Venemaa peab saama tugevaks, tugevust aga mõistetakse eeskätt toore jõuna.
8. Meie ühiskonnas on sõjaväel mõõdutult suur tähtsus. Mul on raske uskuda, et rahuajal on normaalne ühendada sõna “patriootlik” püsivalt sõnaga “sõjaline” (”Sõjalis-patriootlik”). Ei ole normaalne väita, et sõjaväeteenistus teeb poistest mehed (siis ei oleks Tammsaare, Tuglas, Suits või Liiv üldse meesteks saanud). Kummaline on, et meie TVs asendab pühapäevahommikust jumalateenistust saatesari “Teenin Nõukogude Liitu.”
9. Meil on harjutud võtma julmusi ja vägivalda ajaloolise paratamatusena, millenagi, mis oli tarvilik või ei olnud oluline suurte eesmärkide kõrval, mis selle kaudu või sellest hoolimata saavutati.
See kõik loob juba teatava tausta, milles mõni fakt võib saada tõsisema tähenduse, kui me talle muidu annaksime. Näiteks rida tulekahjusid meie muuseumides (Nigulistes, V abaõhumuuseumis, Põllumajandusmuuseumis) ja “Vanemuises” ning Draamateatris. Elementaarne tõenäosus ei lase uskuda, et tegemist oli juhustega. Ons mittejuhuslikkuse taga kellegi käsi, kes kasutab tuttavaid võtteid – natsidel oli teatavasti püromaanlikke kalduvusi?
Selle taustaga harmoneeruvad mõned meie ideoloogilised harjumused. Kuigi “Pamjat”, nagu kuulda, tegeleb hoolega salavaenlaste otsimise ja leidmisega, pole säärane paranoia ainuomane mitte ainult “Pamjatile”. Meie elus on vaenlane ikka olnud erakordselt tähtis, ta on täitnud peaaegu samasugust funktsiooni, kui Saatan keskaja kirikus. Vaenlase olemasoluga on välja vabandatud vist kõiki meie elu hädasid, kõige enam aga tõe varjamist ning moonutamist. Seda vaenlast kujutades oleme alati kaldunud literatuursetesse, vahel aga lausa mütoloogilistesse ja teoloogilistesse stereotüüpidesse.
Meie vaenlane on julm, salakaval, reetlik, ahne, liiderlik, joodik, tihti eemaletõukava välimusega, rumal ja ülbe. Niisuguseid vaenlasi, olgu fašiste või imperialiste, kujutas kirjandus, mida ma lugesin lapsepõlves, päriselt pole nad meie trükisõnast veel praegugi kadunud. Kui mõni jälke tegusid korda saatnud tegelane tõesti kuskilt välja ilmub (nagu Karl Linnas), kasutame teda maksimaalselt kõiksuguste vaenlaste koondportree täiendamiseks ja kinnistamiseks. Nii, nagu seda teeb artikkel “Käekiri ei ole muutunud” (”Noorte Hääl” 21. VI 1987), kus kuulutatakse tänapäeva fašistideks Afganistani opositsiooniliste islamirühmituste võitlejad. Niisiis on meie fraseoloogias fašist vahel lihtsalt julma ja ohtliku vaenlase sünonüüm.
Samas artiklis vilksatab aga lause, mis minu meelest on tähendusrikas. Nimelt ütleb Afganistanis teeninud sõjamees dušmanide kohta: “Kuid kas need üldse on inimesed?” ja nõuab samas Karl Linnasele (ühed fašistid kõik!) kõige karmimat karistust. Huvitav, kuidas juriidiliselt mõeldes saaks karistada kedagi, kes ei ole inimene? Samasugust kaksikjaotust – inimesed ja mitteinimesed – kasutab ka Aado Slutsk oma eelpoolnimetatud artiklitesarjas.
Niisiis, osa meie vaenlasi (aga äkki kõik meie vaenlased?) ei ole inimesed. Ju siis ei saa nendega käituda nagu inimestega. Nende vastu ei saa ega tohi tunda halastust, neile ei saa armu anda. Igatahes on väide, et need või teised inimesed ei ole üldse inimesed, väga ränk ja minu meelest ka vastutustundetu. Ennekõike meenutab see mulle just natside suhtumist juutidesse, mustlastesse ja slaavlastesse, keda ei peetud päris inimesteks. Me teame, kuidas natsid nende “mitteinimestega” käitusid. Vahel mõnel unetul ööl mõtlen, kas ka “ljuuberid” või “Pamjati” tegelased arvavad, et nende vaenlased ei ole inimesed…
Samamoodi eitas vastase inimlikkust ka stalinism. Stalinistid likvideerisid vaenulikke “elemente”, “jõudusid” või “klasse”, näiteks kulaklust. Stalinismi ja fašismi ühendamine pahandab muidugi paljusid, on aga minu meelest õpetlik ja lausa vältimatult oluline nüüd, silmade avanemise ajal. Usun, et fašistlikkude joonte nägemine stalinismis aitab meil paremini mõista oma ajalugu ja ka olevikku; Hitlerit ja Stalinit täitsameesteks lugev pihkvalane ja Leningradi noored neonatsid saavad osaks üldisemast nähtusest, nende ilmumine saab meile mõistetavamaks. Allpool püüangi võrrelda hitlerlikku ja stalinlikku ideoloogiat, näidata, et nad on erijuhud samast ideoloogiast, millel on ka oma ajaloolised juured – need viimased jäävad siin esialgu küll käsitlemata. Nii natsismi kui stalinismi iseloomustab ärapöördumine intellektist, ausast analüütilisest mõtlemisest lihtsate stereotüüpide poole. Üht kesksematest me juba nimetasime, see on usk saatanlikku Vaenlasesse, kelle vastu tuleb kõigi vahenditega võidelda. Vaenlane on pooleldi isikupäratu, tal ei ole mingit oma sõltumatut elu, vähemalt ei tea meie sellest midagi. Meie teadmises on ta ainult vaenlane, tema olemasolu sisu ja mõte on teha meile kurja. Vaenlane on läbinisti kuri, põhivahekord temaga saab olla ainult võitlus, milles võib saabuda ajutine vaherahu, mitte aga tõeline rahu, kompromissile rajatud kokkulepe. Vaenlase vastu tuleb võidelda kompromissitult!
Otseses seoses selle kujutelmaga vaenlasest, kelleks natsidel olid juudid (olgu siis “plutokraatide”, vabamüürlaste või bolševikkudena), stalinistidel aga imperialistid ja rahvavaenlased oma otsatute kurikavalate sepitsustega, on kujutelm maailma jagunemisest kahte leeri. Nagu rnuinaspärslaste meelest, kellel see kujutelm kord tekkis ja kellelt varakristlased selle pärisid, oli ka natside ja stalinistide meelest maailmas käimas ränk sõda Hea ja Kurja, Valge ja Musta, Terve ja Haiglase, Puhta ja Roojase, Materialismi ja Idealismi, Progressi ja Reaktsiooni vahel. See võitlus käis kõikidel aladel puhtast poliitikast teaduse ja kunstini.
Teame, kuidas nii Saksamaal, Itaalias kui ka Nõukogude Liidus püüti teadust ja kunsti puhastada vaenlase kahjulikust ja laostavast mõjust. Relatiivsusteooriat ja geneetikat peeti meil idealistlikeks teooriateks, moodsat kunsti sõimati mandunuks ja formalistlikuks. Saksamaal püüti luua õiget, juutlusest puhast füüsikat ja teaduslikust geneetikast sõltumatut rassiteooriat, elutervet aaria kunsti vastandina juutlikule modernismile.
Nii natside kui ka stalinistide maailmapildis valitseb ürgne dualism, see maailmapilt on äärmuseni lihtsustatud ja labastatud. Kõige tähtsam on võitlus kahe leeri vahel, iga teos, tegu, idee ja eneseavaldus saab hinnangu selle järgi, kuhu ta selles chiaroscuros paigutab, “kelle huvisid ta teenib”. Iga asi on kas hea või halb, oma või võõras. On huvitav, et stalinistlikus fraseoloogias tähendas sõna “võõras” automaatselt vaenlast – meenutame stampväljendit “meile võõras”! Võõrast