Mis tähtsust sel on. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
Mina ei pannud tähelegi, et meil oli saba taga, aga Priit märkas kummalist naist, kes kogu aeg meie läheduses tiirutas. Vargsi silmitsesin minagi teda ja pidin tõdema, et kui too naine just poolearuline pole, siis oli tema käitumine üpriski kummaline. Arvasin, et Synne oli meile jälitaja sappa pannud, ja otsustasin seda temalt küsida. Helistasin Synnele, kuid ta ei saanud üldse aru, millest ma räägin. Seega… Synne meile seda kaunist blondiini järele ei kihutanud.
„Kus te ise olete?“ uuris Synne.
Ütlesin talle meie asukoha ja kuulsin, kuidas naine ohkas.
„Mis te sinna ronisite?“ küsis ta.
„Tahtsime värsket õhku saada,“ selgitasin.
„Nojah.“ Synne ohkas ja me lõpetasime kõne.
Rüüpasime kohvi ja Priit tegi ettepaneku:
„Lähme linna peale, sõidame trammiga kuhugi. Vaatame, kas see naine tuleb meile järele. Kui ta seda teeb, siis on kindel, et keegi on ta meid jälitama pannud.“
Tegime kohvile lõpu peale ja läksime Hobujaama trammipeatusse. Naine oli aga kadunud, kui me ettevaatlikult ümberringi vaatasime. Sellegipoolest läksime trammi peale ja sõitsime Tondile.
„Kuhu me nüüd läheme?“ uurisin Priidu käest.
Ta mõtles natuke ja kostis siis:
„Lähme Magdaleena haigla polikliinikusse ja jalutame seal natukene ringi. Keegi ju ei tea, kes me oleme ja kas me tahame arsti juurde minna.“
See oli õige ja me astusime polikliiniku poole. Läksime sisse ja jalutasime mööda pikka arstikabinettide koridori, viimaks istusime ühe kabineti ukse taha jalgu puhkama.
„Pole,“ tõdesin, pidades loomulikult seda salapärast blondiini silmas.
„Pole jah,“ tunnistas ka Priit. Äkki avanes kabineti uks ja pisikest kasvu mustapäine arstineiu küsis meid nähes pisut kanges eesti keeles, kas Kõim on tulnud.
Kuna see kõlas peaaegu nagu minu perekonnanimi, siis ma noogutasin mõtlemata, mida ta teada tahtis.
„Tulge sisse,“ käskis ta.
No mis jama, mõtlesin ma ja läksingi kena arsti järel kabinetti. Tühja ka… Natukene võib ikka juttu ajada.
Kaunis tohter uuris haiguslugu ja küsis kerge aktsendiga:
„Kuidas te ennast pärast operatsiooni tunnete?“
„Suurepäraselt,“ vastasin, mainimata, et mul pole operatsiooni olnud.
„Siis on hästi,“ kiitis tohter ja kirjutas mingitele lehekestele. Ta pistis need mulle pihku ja kamandas: „Analüüsid tuleb ikka ära anda. Minge teisele korrusele. Seal võetakse vereproov.“
Noogutasin, tänasin igaks juhuks tohtrit ja läksin välja. Nägin, et Priidu kõrval istus umbes minuvanune mees.
„Kuidas teie nimi on?“ küsis arst viisakalt.
„Kõim,“ vastas see.
Tumedasilmne tohter vaatas kord teda ja siis mind ega saanud enam millestki aru. Priit ja mina tegime kiiresti minekut.
„Ma nägin teda,“ sõnas ta mu kõrval rühkides.
„Keda?“ pärisin ise veel toimunust pooleldi segaduses olles.
„Seda naist, noh,“ lisas Priit ja me kihutasime trammipeatuse poole.
„Kus sa teda nägid?“
„Ta tuli koridori, kuid nägi mind ja läks kiiresti minema,“ seletas Priit ja me jäime trammi ootama.
„Ilmselt järgnes ta meile autoga,“ arvasin.
„Küllap vist,“ nõustus ka Priit.
Tramm tuli ja me läksime peale. Viru väljakul tulime jälle maha ja jalutasime vanalinna. Tänavad olid juba talvisest saastast peaaegu puhtad.
Kõndisime mööda kitsast Müürivahe tänavat. Meie ees kakerdasid üsna noored, aga purupurjus mees ja naine. Nad püüdsid teineteiselt tuge leida, kuid sellest polnud tulu. Mingil hetkel olid mõlemad sirakil maas. Üks ühel pool tänavat ja teine teisel pool sopaloigus. Jõudnud nende juurde, näitasime üles inimlikkust ja aitasime ettevaatlikult, et mitte ennast ära määrida, õnnetud napsisõbrad uuesti jalule. Naine, kelle mina püsti tõstsin jäi seina najale õõtsuma, aga selle asemel et tänada, küsis ta minult hoopis viit eurot, et peaparandust osta. Ma keeldusin, sest siis võinuks nad kusagil auto alla jääda. Enne kui edasi minna, piilusin üle õla selja taha. Blondiini polnud näha, kuid nüüd seisis üsna meie lähedal punapäine pikka kasvu naisterahvas ja jälgis meie sehkendamist.
„Need joodikud on ikka jubedad küll,“ arvas ta meile mõne sammukese lähemale astudes.
„Eks ta ole,“ nõustusin ja Priit ning mina seadsime end minekule ning too umbes kolmekümnendates aastates naisterahvas, seljas punane mantel ja peas omapärane kõrvikmüts, kõndis koos meiega. Ta tegi meiega juttu ja ütles, et tal pole hetkel kuhugi kiiret, sest tal polevat meest ega lapsi, kes teda kodus ootaksid. Kuna proua, preili, daam… tundus üsna viisakas ja kena, siis leidsime meiegi, et võiks kusagil jalgu puhata, kui see just Hesburger või McDonald’s ei ole. Kuna olime juba Vabaduse väljakule üsna lähedal, siis läksime tunnelisse ja astusime sisse söögikohta, kus pakuti ka Iiri hagis’t. Margareta – nii oli naise nimi – tahtis veini ja me tellisime seda. Võtsime ka kolm portsu seda Iiri värki ja mahla. Pärast kolmandat veinipokaali hakkas Margareta juba kergelt vinti jääma. Ta uuris visalt, mis tööd me teeme, ja kui ütlesin, et oleme raamatupidajad, vibutas naine sõrme, milles säras suure kiviga kuldsõrmus.
„Valetate,“ sõnas ta ja rüüpas veini.
„Aga mis tööd sa ise teed?“ tundis Priit huvi.
„Mina,“ pomises naine. „Ütleme, et ma olen vabakutseline psühholoog. Aitan inimestel lahendada hingeprobleeme ja peremuresid.“
Mul tekkis kahtlus, et olime sattunud prostituudi otsa, kes meile ennast kaela määris. Kui muidugi oli… Siiski polnud ma päris kindel kuni hetkeni, kui Margareta tegi ettepaneku minna tema juurde ning seal korralik pidu püsti panna. Ta kinnitas, et tema juurde saab üsna lihtsalt, kui takso võtta. Muidugi lükkasime tema pakkumise tagasi. Margareta keelitas meid veel natuke, aga kuna me järele ei andnud, siis viimaks ta loobus.
Pärast söömist läksime välja ja panime üsna purjus Margareta takso peale. Kohvikus oli ta vahepeal kellelegi helistanud, aga me ei näinud selles midagi kahtlast.
Läksime Priiduga tagasi torni.
„Kus te käisite?“ küsis Synne. Hetkel oli neil kohvipaus.
„Arsti juures,“ vastasin ja panin analüüside saatekirja lauale. Synne libistas sellest silmadega üle ja küsis ehmunult:
„Mis sul viga on?“
„Mitte midagi,“ vastasin ja rääkisin talle meid jälitanud blondiinist. Mainisin ka joodikuid ja einetamist. Ainult Margareta jätsin välja.
8
Järgmisel päeval leidis Valli koridorist noore valge kassi. Suure loomaarmastajana tõi ta kassi oma korterisse. Õhtul näitas ta looma ka meile. Kiisuke oli vahva, lõi nurru ja mängis. Algul kippus ka mööblit kraapima, aga hiljem leppis talle toodud kassipuuga. Ostsime ka kassitoitu ja kassike tundis ennast väga mõnusalt. Kõik silitasid teda ja tundus, et kiisul polnudki kindlat kodu, sest ehkki panime üles kuulutuse leitud kassi kohta, ei tulnud keegi teda otsima. Loomake meeldis meile kõigile. Ta elas küll Valli juures, kuid käis ka meil külas, kui Valli ja Priit meie pool viibisid. Valli ettepanekul panime kiisule nimeks Taki. Vallil oli kunagi olnud sellenimeline kass, nime autor oli tegelikult olnud Rita. Igatahes väga omapärane nimi ühele kodutule kõutsihakatisele.
Paar päeva hiljem puhkes paanika. Igavlesime kontoris, kui Synne mulle korraks tigedalt otsa vaatas ja kutsus siis Valli enda juurde ning me nägime Synne juurde läinud Valli näol jahmatust, kui ta Priidu poole vaatas.
„Mis on?“