Mis tähtsust sel on. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
tõesti,“ olin ka mina nõus.
„Mida me küll tegema peame?“ pöördus ta korraga minu poole. „Kaua see jama seal tornis kestab? Ma tahaksin juba siin tagasi olla ja elada koos sinu… ja ka teistega. Ma olen siinse eluga nii harjunud, et linnas tunnen end mingi võõrkehana.“
„Küll kõik lõpuks laheneb, kallike,“ vastasin ja suudlesin Synnet.
Järgmisel hommikul tuli meile külla Kadakamari. Ta oli endist viisi salkus ja pesemata, aga täis elujõudu ja tegutsemislusti.
„Näh, kurat, tulin vaatama, kuidas teil siin läheb. Aega oli ja astusin läbi,“ ütles ta.
Palusin tal istet võtta ja ta räntsatas köögilaua taha. Pakkusin talle süüa ja vaatasin siis, kuidas Kadakamari toitu ründas, kõht tundus tal päris tühi olevat. Nõid küll, aga süüa vist ei osanud ta endale nõiduda.
„Rahaga on praegu veidi kehvasti,“ sõnas ta söömise vahepeal ja rüüpas teed. Kohvi Kadakamari ei joonud. Ainult teed või mahla. Ka piima ei põlanud ta ära.
Mõtlesin, kas pakkuda talle raha, kui korraga mulle sähvatas: Artur ja Katrin olid juba vanad ja neil olnuks tüütu iga päev üle põllu siia kõmpida. Pealegi veel need roosid. Aga Kadakamari…!
„Kuule, Kadakamari, kas sa ei tahaks mõneks ajaks siia elama jääda. Ma annan sulle majapidamiseks ja söögiks raha ja sa hoiaksid elamisel, kaksikutel ja roosidel silma peal,“ pakkusin ma välja ja ka Synne noogutas teisel pool lauda innukalt.
Kadakamari vaatas silmi kissitades kord minu, siis Synne otsa, lükkas käega juuksed silmilt ära ja lausus siis:
„Olgu. Mida mul ikka targemat teha on. Võin küll mõne aja siin olla ja kaksikuid peksta.“
„Kas neid just peksta vaja on, aga vahel natuke suunata küll,“ kahtles Synne tagasihoidlikult ja naeratas.
„Me oleme ise linnas tööl ja Kady läks ka minema. Koju ei jää peale kaksikute kedagi, kui muidugi Oliver ja Rita ehk siia ei tule,“ lisasin mina.
„No need tatised nagad panen ma ka paika,“ lubas Kadakamari ja naeratas avalalt. Sain aru, et tema ähvardused polnud tõsiselt mõeldud. Kadakamari oli lihtsalt selline veidi krõbeda ütlemise, kuid puhta ja ausa meelega. Algusest peale oli ta meis usaldust äratanud ja see tunne aina süvenes.
Üldjoontes oli Kadakamari meie elamisega juba tuttav sellest ajast, kui ta siin haigeid põetas. Tuli ainult kasvuhoones tehtavaid töid juhatada ja ma läksime koos Synnega, et näidata, kuidas rooside eest hoolt kanda. Suur oli minu imestus, kui nägin, missuguse hoole ja armastusega Kadakamari lilledesse suhtus. Ta hakkas isegi roosidega rääkima. Noor nõidnaine paitas roosinuppe ja tema silmi tulid pisarad.
„Nad on nagu lapsed, nad vajavad hellust nagu meiegi.“
Tundsime, et olime teinud õigesti, kui palusime Kadakamarjal siia jääda.
„Kuidas sa ainult alevisse saad?“ muretses Synne. „Juhiluba sul vist pole.“
Kadakamari vaatas meile üllatunult otsa.
„Alevisse,“ kordas ta. „Mida paganat sa sellega mõtled?“
„Noh, poodi on omajagu maad ja…“ kohmas Synne. „Üks auto jääb küll siia, aga…“
„Loll oled või!?“ põrkas Kadakamari. „Asi see kolm-neli kilti maha kõmpida pole. Sa teed nalja, eks ju.“
„Nojah.“ Synne ja mina kehitasime mõlemad nõutult õlgu. Kadakamari oli maanaine ja jalgsi käimine polnud talle võõras. Ta oli sellega harjunud ja tema arvates oli Märjamaa nii lähedal, et kondiauruga sinna minek polnud üldse probleem.
Õhtu möödus jälle ateljees ja Priit rääkis meile veel ühe kummalise loo. Ehkki lugu tundus pisut müstilisena, uskusime me teda. Priit pajatas kummitustest ja sellest, kuidas Oliver oli ühte näinud. Priit oli järjekordset raamatut kirjutades olnud ülepea sellesse süvenenud, kui Oliver oli tulnud tema juurde ülakorrusele ja küsinud, kes on see kaunis valges kleidis blond naine, kes ennast vannitoas peseb.
„Mis naine?“ polnud Priit aru saanud, kuid läinud siis asja uurima. Vannitoas polnud kedagi, kuid köögilaua taga istus tõepoolest võrratult ilus valges kleidis heledapäine naine. Priit küsis, kes ta on ja kuidas ta siia sai, aga kaunitar ei vastanud sõnakestki. Ühtäkki hakkasid tema piirjooned ähmastuma ning ta muutus justkui läbipaistvaks. Paarikümne sekundi pärast teda enam polnud. Toauksed olid kõik kinni, aga naine oli läinud. Priit tormas ukse juurde ja vaatas isegi õue, kuid sealgi polnud kedagi.
„Oleks ainult üks inimene teda näinud, oleksin ma seda meelepetteks pidanud, aga nii Oliver kui ka mina nägime teda,“ tähendas Priit veel. „Tegelikult kirjutasin ma raamatut, mille peategelane oli üsna tolle naise sarnane ja ma arvan, et…“
„See oli teispoolsuse energeetika visuaalne kehastus, mida sa nägid,“ sekkus Kadakamari. „Sünergeetiline ja mentaalne süvamõtlemine, mille keskel sa olid, suudab luua selliseid projektsioone. Üldiselt juhtub seda harva. Mitte iga inimene ei näe oma koduhaldjad, aga teil see õnnestus,“ seletas Kadakamari ja aevastas. Ta tõmbas endale selga villase räbaldunud kampsuni. Tuba oli küll soe, aga alatoitumise tõttu vaevas teda pidev külmatunne. Lootsin, et nüüd ta kosub.
„Ei tea, mida Kady nüüd teeb?“ tundis Synne õhtul huvi, kui me juba voodis olime.
„Ei tea, aga mis see meie mure on,“ kostsin ja keerasin ennast naise poole. Silitasin tema pead ja mängisin juustega. Jumal küll, kui kallis ta mulle oli. Siiani polnud ma kohanud ühtki nii isetut inimest kui Synne. Kes teine olnuks nõus elama ühe katuse all oma mehe endise naisega sellest vähimatki probleeme tekitamata. Synnele meeldis meie suur ja kirev perekond. Ta võttis omaks ka Gaili ja Maili, kes polnud ju tegelikult isegi mitte minu lapsed, vaid kunagise armukese omad.
„Ma kardan natukene Kady pärast. Ei tea, kuidas ta hakkama saab?“ muretses Synne.
„Küll ta saab,“ lohutasin kallimat ja embasin teda. Ta naeratas ja liibus minu vastu. Nii hea ja soe oli olla. Öö möödus rahulikult ja mõnusalt teineteise embuses puhates.
Hommikul olime juba varakult üleval ja sättisime ennast linna minema. Mahutasime ka Oliveri autosse ja viisime ta Märjamaale kooli. Rita magas alles, sest tema pidi jääma Kurrule ja aitama Kadakamarjal toimetada. Kaksikud olid nagu tavaliselt oma poiste juures ja need hoolitsesid selle eest, et neiud kooli saaksid.
Oliver oli ikka veel nii unine, et jäi ka autos magama. Priit ajas ta kooli juures välja. Noormees võttis oma koolikoti ja lonkis mööda Tamme teed alla kooli poole, aga meie keerasime nina Tallinna suunas. Ülemiste ristmikul sattusime ummikusse ja ma vandusin. Kükitasime ligi pool tundi autoderodus, enne kui edasi saime. Viimaks jõudsime siiski torni.
Agnes ootas meid ja rääkis ärevalt ning kiirustades Synnele midagi. Nägin, et mu armas abikaasa muutus tõsiseks ja vaatas arvuti poole. Mulle ja teistele ei maininud ta midagi, vaid hakkas koos Agnesega arvuti taga sehkendama.
Minul polnud vähimatki töömeeleolu. Ülikond tundus mind igast küljest ahistavat ja ma turtsusin vihaselt. Vaatasin Priidu poole ja nägin, et ka tema oli justkui luitunud näo ja tüdinud olemisega. Pilgutasin talle salaja silma ja näitasin peaga ukse suunas. Ta noogutas vaikselt.
Tõusin püsti ja hakkasin välja minema.
„Kuhu minek?“ küsis Synne rangelt, tõstmata pead arvuti tagant.
„Mõtlesime Priiduga kohvikus ära käia,“ teatasin.
„Okei,“ ühmas ta tööd katkestamata. Priit ja mina kadusime kiiresti ukse taha. Vaatasin korraks meid turvavaid mehi ja läksime kumbki oma korterisse. Vahetasin seal ülikonna armsaks saanud teksaste, kauboikaabu ja heleda jope vastu välja ning jäin Priitu ootama. Ka tema oli endale jalga pannud teksad, selga jope ja pähe Viru Keskusest ostetud kaabu.
„Mida me nüüd ette võtame?“ uurisin sõbra käest. „Teeme tööluusi ja saame pärast Synne käest.“
„Tegelikult