Mis tähtsust sel on. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
püsti ja läksin minema. Ei tahtnud neid segada.
Pühapäeva hommikul sulistasin konnatiigis ja Ain vaatas seda lõdisedes pealt, kui raagus põõsaste vahelt ilmus nähtavale Artur, kaasas kaks jahipüssi: üks, mille ta pulmakingiks oli saanud, ja teine tema vana püss, mis hirmsal kombel viltu laskis.
„No nii, noored mehed,“ sõnas Artur. „Nüüd pole muud, kui läheme täna jahile. Haimre külje all olla metsiseid nähtud. Teate, kui hea on värske metsisepraad.“
„Artur,“ ahastasin, „sul pole ju jahipidamislubagi.“
„Millal enne on luba jahil käinud,“ imestas Artur ja muudkui käis peale, et me temaga jahile tuleksime.
„Lähme,“ arvas Ain.
„Kui vahele jääme…“ laususin. Aga tühja kah, maksan selle trahvi ära ja rahu majas. Arturiga koos võib ikka mööda metsi tuiata.
Ain rääkis ka Eglele, et läheb jahile, ja ta tahtis meiega kaasa tulla. Sedasama soovi avaldas ka Synne, aga teda ajendasid üksnes turvakaalutlused, et meil ja meie jahipidamisel silma peal hoida. Seadsime ennast valmis ja astusime metsa poole. Minna tuli päris kaugele läbi metsade ja lörtsiste sihtide, aga viimaks jõudsime ikkagi kohale. Olime Haimre külje all, ent piisavalt kaugel külast, et keegi kuulda võinuks.
„Vaatame nüüd ettevaatlikult ringi,“ kostis Artur sosinal ja andis Ainile, kelle käes oli teine püss, peotäie padruneid. Ta oli noormehele rääkinud, et püss veab vasakule viltu ja Ain lubas sellega arvestada.
„Issand, kui põnev,“ sosistas Egle ja Synne kortsutas kulmu. Mina ei muretsenud. Teadsin, et Arturi püss ei tee metsisele midagi, ja ainuke arvestatav relv oli kõvera toruga jahipüss Aini käes, aga sellega oli tegelikul võimatu pihta saada, kui laskja just ei teadnud, kummale poole ja kui palju see viltu vedas.
Tuiasime metsas ringi. Ilm oli soe ja puudelt tilkus vett. Üsna varsti olime ülepea märjad, aga ühtegi metsist polnud ette sattunud. Vahva oli vaadata, kuidas Artur ja Ain, püssid peos, nagu partisanid hiilisid ja igasse kanti piilusid.
„Pole midagi,“ sosistas Ain.
„Kannatust,“ vastas Artur. „Vahel käivad jahimehed päevi, enne kui midagi saavad.“
„Nojah,“ ühmas Synne tüdinult ja ma sain aru, et ta tahaks kangesti koju tagasi minna ja tal on villand metsas kondamisest.
Uskumatul kombel tuli meie jahiretkele üsna kiire ja ootamatu lõpp. Me olime parasjagu laskumas lohu sisse, kui kuulsime raginat. Jõudnud künka otsa, me tardusime. Natuke kaugemalt tuli meie poole umbes kümnepealine metsseakari. Nähes meid, nad seisatasid hetkeks ja uudistasid meid, kuid võtsid siis suuna joonelt meie poole.
„Paneme minema!“ hüüatas Artur. „Mul on püssis ainult haavlid.“
Me ei hakanud talle vastu vaidlema ja tagasitee läbisime viis korda kiiremini, kui me sinna olime tulnud. Lidusime mööda rada edasi, metsseakari joonelt sabas.
„Mis saab?“ ahastas Synne ähkides.
„Mis ikka saab,“ ähkisin vastu. „Panevad meid nahka.“
„Ausalt või?“ uuris hingeldav Egle.
„Kuula jah tema loba,“ nähvas Synne, kuid oli aru saada, et temalgi oli hirm naha vahel. Tegelikult oleks seakari meid kätte saanud, kui oleks tahtnud, aga nad hoidsid kogu aeg väikest vahemaad ja sörkisid rahulikult meie kannul. Meie kihutasime päris pööraselt, aga sead tahtsid meid vist ainult oma aladelt välja ajada, arvatavasti olid neil põrsad. Olin terve oma teadliku elu mööda metsi ringi tuianud ja loomulikult ka metssigu näinud, kuid esimest korda sattusin seakarja rünnaku alla, tavaliselt põgenesid nemad.
Enne Via Baltikat, keeras Ain ringi ja tulistas. Alguses ühe raua ja siis teise. See võttis sigadel hoo maha ja enne maanteed jäid nad üldse seisma. Meie kihutasime üle Via Baltika ja jäime seisma alles paarsada meetrit kaugemal metsas. Seakari enam meile järele ei tulnud. Linnuhaavlid ei teinud nende paksule nahale ka midagi, kui Ain kellelegi üldse pihta saigi.
„Oh jumal küll,“ ähkis Synne ja toetas ennast vastu puutüve.
„Tuleb ikka ette,“ arvas Artur õhku ahmides. „Kangeid jahimehi varitsevad alati ohud, eriti lõvikütte Aafrikas.“
Ma muigasin teda kuulates. Kena lõvikütt küll.
Egle ja Ain ei öelnud midagi, nemadki olid omadega täitsa läbi. Egle toetus samuti puutüve najale ja hingeldas.
„Noh, kas läheme otsime metsiseid teisest kandist?“ küsisin lõbusalt.
„Kuule, sina!“ röögatas Synne, nii et Ain ja Egle ehmatasid. „Tappa saad, kui veel metsiste kohta piiksatad. Vaatame, kuidas me koju saame, mina olen omadega täitsa läbi.“
Kodus heitsid Synne ja Egle pikali, aga Ainil ja minul polnud häda midagi. Pärast väikest hingetõmbepausi olime jälle päris krapsakad. Ma läksin Kadyt ja tema roose vaatama, aga ta oli nii sandis tujus, et ma lasksin kasvuhoonest kähku jalga. Üldse oli ta viimasel ajal väga tujukas ja turtsus iga asja peale. Isegi Synne mainis seda talle ja arvas, et kui ta kavatseb samamoodi jätkata, siis võiks ta Pärnusse tagasi kolida ja kasvuhoone eest hoolitseb keegi teine. Kady võttis siis hoogu maha, sest roosid tõid päris korralikult sisse.
Õhtul istusime ateljees, jõime teed ja sõime kooki, mille Riina oli küpsetanud. Kavatsesime Riina hommikul endaga linna kaasa võtta ja ta Retsi juurde tagasi toimetada. Ega Rets sellest erilist numbrit teinud, kui tema teinepool nädalaks meie juurde eksis. Ta teadis, et Riinal pole mujale minna, sest tema oma talu Vaimõisas Niitsool oli juba ammu kütmata.
„Homme hommikul hakkame siis kaheksast minema,“ arvas Synne ja haigutas.
„Jah,“ nõustus Ain ja kallas endale veel marjateed. „Teie juures siin on mõnus olla,“ leidis ta. Oleks noormees ainult teadnud, mis möll meil siin aeg-ajalt käis, oleks ta teist meelt olnud.
Hommikul panimegi kaheksast ajama ja viisime ka Riina tema Retsikese juurde tagasi. Ta paistis päris rahul olevat, et jälle linnaprouaks sai. Meie läksime torni ja võtsime kontoris kohad sisse. Veidi rutiinne värk, aga eks iga asi tahab hajumist. See-eest oli meil tore õhtu, kui me kõik koos korteris istusime ja igasuguseid lugusid rääkisime. Telerit vaatasime harva ja siis ka põhiliselt uudiseid. Enamasti rääkis küll Priit, sest tema lugude varu oli lõputu. Ta võis tühisest seigast peale hakata ja tegi sellest huvitava ning põneva seikluse. Ühel õhtul rääkis ta oma kooliajast, kui ta veel Pärnus ehitustisleriks õppides koos kahe poisiga tädi korteris elas.
„Istusime poistega õhtuti elutoas ja mängisime ajaviiteks kaarte. Tegelikult oli see ühetoaline korter, mille olime lihtsalt kapiga pooleks jaganud. Olime viksid ja viisakad noormehed ja koristasime hoolega. Ka ahi oli meil alati korralikult köetud ja üldse… Ainult koolist kippusime vahel poppi tegema ja ükskord tuli kamp meistreid ja õpetajaid meid otsima ning me jäime vahele. Ainult Sassil jätkus oidu kiiresti sahvrisse pugeda ja tema pääses seekord pahandustest. Kui me koolist tagasi tulime, istus Sass rahulikult köögilaua taga ja sõi praetud mune. Ta naeris meie üle ja nokkis meie kallal, et olime nii ohmud olnud ega märganud putku panna. Aga kuhu meil minna ikka oli? Sahvrisse nagu talvised tagavarad?
Õhtuti laua taga mängides märkasime midagi kummalist. Igal õhtul tuli ühel ja samal ajal üks kehvalt riides umbes üheksa-aastane tüdruk meie maja juurde, seisis natuke ja läks siis minema. Mõne aja pärast tuli ta tagasi, käes mingi pakike, ja läks siis oma teed. Ja nii igal õhtul, nädalate viisi.
„Vargil käib,“ arvas Sass, kes küll meiega koos ei elanud, sest tema vanematel oli elamine Raekülas ehk Rotikülas, nagu seda mõnikord kutsuti…“ rääkis Priit.
„Miks seda Rotikülaks kutsuti?“ segas Valli vahele.
Priit köhatas ja valgustas meid.
„Legend räägib, et kunagi oli elanud Papiniidus rikas kaupmees. Ükskord vahetas ta kaevutoru. Tol ajal olid kaevutorud puidust. Toru vahetati ära ja kaupmees jättis vana õue vedelema. Mõne aja pärast hakkasid ümbruskonna inimestelt