Mis tähtsust sel on. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
otsima!“ Hüppasin püsti.
„Lähme,“ oli ka Priit kohe hakkamas ja kolmekesi läksime Rita jälgi ajama. Kartsime halvimat, et Rita oli röövitud ja nüüd kasutatakse piigat väljapressimiseks. Tappa poleks teda mõtet olnud. Vähemalt esialgu.
Synne helistas turvakeskusse ja käskis kõikidele turvameestele edasi anda teate kadunud neiust ja kirjeldas tema välimust. Samal ajal lonkisime meie sihitult mööda torni ringi ega osanud õieti kuhugi minna. Oliveril oli õigus, kui ta võrdles maja linnaga. See oli tõesti suur paljude koridoride, soppide ja käänakutega ja leida siit kaduma läinud inimest oli vähe tõenäoline.
Umbes poole tunni pärast helistas Synne.
„Minge kaks korrust kõrgemale. Seal olevat Ritale sarnast tüdrukut nähtud. Turvamehed teda kinni ei pidanud,“ käskis Synne ja meie kappasime lifti poole. Sõitsime üles ja uurisime koridore. Üsna varsti leidsime ka Rita üles. Ta seisis ühes nurgas ega osanud kuhugi minna. Tüdruk oli õnnetu näoga ja ootas ilmselt, mis edasi saab. Korrused olid üsna ühesugused. Kui piiga kohvikust lahkus, läks ta lifti ja vajutas kogemata valele korrusenupule. Ise ta seda ei märganud, vaid arvas tõemeeli, et on õigel korrusel. Ka seal olid luksuskorterid ja Rita imestas, miks ta sinna sisse ei saa. Nõutuna jäi ta sinna ringi tiirutama, lootes leida meie kontorit, mida seal muidugi polnud. Hulk aega sihitult koridorides ringi käinud, jäi ta lihtsalt ühte nurka konutama, teadmata, mida ette võtta. Uje nagu ta oli, ei julgenud ta ka turvameeste käest teed küsida. Turvakaart oli tal rinnas ja turvamehed nägid seda ega pidanud teda seepärast kinni.
Rita ja Oliver tahtsid nüüd tööpäeva lõpuni olla meie juures kontoris ja Synne polnud vastu. Vahepeal käisime söömas ja tulime siis kõik koos tagasi. Olime saanud sõpradeks Aini ja Eglega, kes olid meie abijõud. Ain oli pikka kasvu heledapäine noormees, kelle sinised silmad näisid alati veidi unised. Välimus oli muidugi petlik, tegelikult oli ta väga nutikas ja jagas asja suurepäraselt. Egle oli seevastu lühikest kasvu, kena musta juuksepahmakaga noor naine, kes eemalt vaadates meenutas natuke mu kunagist kallimat Merikest, kuid seda ainult välimuselt. Mõlemad olid sõbraliku jutu ja mõnusa olekuga ja eriti hästi klappisid nad Valliga, ehkki viimane oli neist üle kahekümne aasta vanem.
Synne kutsus Egle ja Aini nädalavahetuseks meie juurde „rantšosse“, nagu ta naljatamisi meie maakodu nimetas. Vabade ja vallalistena võtsid mõlemad küllakutse rõõmuga vastu. Hiljem sain teada, et nende vahel oli väike armulugu hargnemas ja Synne teadis seda. Ta rääkis ka, et Aini vanemad ei tahtnud Eglet miniaks, sest pidasid teda tavaliseks kontorirotiks, kes polnud nende kallist pojakest väärt. Nii et noortel polnud eriti võimalust kusagil koos olla.
Ühesõnaga, Synne tellis meile limo, mis pidi meid pärast tööd Kurrule viima. Tagasi linna pidime tulema esmaspäeva hommikul oma rataste peal.
Oliver märkas kontoris vaba arvutit ja küsis Synne käest luba internetti minna.
„Lase käia,“ lubas Synne ja Olle istus laua taha. Rita aitas samal ajal emal arvetega toime tulla. Valli oli saanud lihtsa ülesande kontrollida transiitvedude arveid ja aruandlust. Seni polnud vigu ette tulnud ja kõik klappis.
„Persse, vana muhv! Sa vaata ka kuhu sa lähed, debiilik selline!“ pani ühekorraga Oliver nurgas röökima. Poiss oli mingisuguse mängu alla laadinud ja nüüd ennastunustavalt sellesse süvenenud.
„No on loll. Sellised tuleb seebiks keeta!“ lärmas Olle edasi ja meie itsitasime endamisi, kuidas virtuaalmaailm võib panna reaalsust unustama.
„Oliver!“ käratas Priit ja noormees ärkas. Ehmunult vaatas ta ringi ja nähes meie muigel nägusid, ta punastas.
5
Kurrule jõudsime juba pimedas. Synne saatis limo minema ja meie läksime majja. Kodus olid ainult kaksikud ja peaaegu kaine Riina, kes aitas kaksikutel süüa teha. Eks ta oma kere oli ka hele, sest olgu õlles kaloreid palju tahes, keha vajab ikka tahkemat kütust ka, eriti veel sellise figuuriga, nagu Riinal oli. Muidugi ei tohtinud seda talle mainida, sest häda sellele, kes julges teda paksuks nimetada. Riina oli siis valmis kohe sellele õnnetule kallale kargama, minagi olin paar korda tema viha tunda saanud.
„Mõnus elamine teil siin. Aga miks te linnast nii kaugele maja ostsite?“ küsis Ain, aidates Eglel mantlit seljast võtta. Leidsime neile ka kodusemad riided ja ehkki minu spordidressid olid Ainile natukese lühikesed ei vingunud noormees sellepärast. Eglele sobis aga suurepäraselt Synne kodukleit.
Näitasime noortele oma maja, sel ajal kui Oliver ateljees linnas alustatud arvutimängu jätkas. Üsna varsti vandus ta jälle ja Rita läks teda manitsema. Veidi hiljem panime köögilaual küünla põlema ja hakkasime teed jooma. Olime linnast kaasa võtnud tordi ja kingituse Kady jaoks, sest oli tema sünnipäev. Kui naine kasvuhoonest tuli, õnnitlesime teda kordamööda ja Kady isegi naeratas natukene. Peakoka rollis Riina kandis hoolt meie mõnusa õhtusöögi eest ja ta oli pannud mängu kõik oma oskused, et meid seekord meeldivalt üllatada.
Synne seletas Ainile, et ta ei tahtnudki linnas elada ja pealegi on see Märjamaa kant tema mehe kodukoht, kus ta on juba harjunud. Natuke üle tunni sõitu Tallinna ära ei tapa ja iga päev me ka seda vahet ei sõida.
„Õhtust noored! Õnne mamps!“ hõiskas Lauris ukse vahele ilmudes ja Aini ning Egle ehmunud pilke nähes selgitasin:
„Minu poeg. Ema on seal.“ Ma osutasin Kady poole, kes turtsatas. Ta oli tordi lahti lõiganud ja tõstis nüüd kõigile tükke ette.
Meie peresuhted tundusid noortele veidrad ja ma püüdsin neile asju pisut selgitada. Egle imestas, kuidas Synne sellega lepib, et minu endine naine ka siin elab ja roose kasvatab.
„Ta on ju Laurise ema,“ vastas Synne ainult.
Tegelikult olen ma Synne suuremeelsusest ja avarast hingest alati vaimustuses olnud. Ega minagi ole eriti armukadeda loomuga, aga Synne vastu ma ei saa.
Me sõime, ajasime juttu ja läksime siis ateljeesse muusikat tegema. Oliver oli eriti vallatus meeleolus, tegi nägusid ja keksis ringi. Me naersime ja plaksutasime talle, kui lugu läbi sai. Ta oli nagu tibu tulisel pannil, naerutades meid kõiki..
„Ma olen kuulnud Siilikeste ansamblist. Kas need olete…?“ uuris Ain ääri veeri. Ilmselt polnud ta olnud tollel kontserdil, mille olime ükskord tornis andnud.
„Jah, need oleme meie,“ vastas Synne.
Laupäeval kütsime sauna ja leilitasime ennast korralikult. Riina hakkas jälle saunajärgset õlut nuiama, aga ma olin väsinud ega viitsinud kuhugi sõita. Lõpuks oli abivalmis Ain nõus minema ja ma andsin noormehele auto võtmed. Riina pidi kaasa minema teed juhatama, sest noormees ei teadnud, kuhu minna, sest talle oli see kant tundmata. Ain ja Riina sõitsid minema. Alguses tahtis ka Egle nendega kaasa minna, aga temagi oli pärast sauna nii rammestunud, et eelistas ateljee diivanil losutada.
„Ma olen mõelnud, et kui ma kunagi oma elamise ostan, siis kuhugi linna lähedale maale,“ rääkis Egle unistavalt.
„Maal on hea,“ tunnistas Lauris. „Ma võin linnas olla, aga seal pidevalt elada ma küll ei taha. Nagu isagi,“ lisas ta ja Kady vaatas mind seda kuuldes natuke pahaselt. Tema oli ju suurema osa elust pesitsenud Pärnus.
Gaili ja Maili jooksid korraks kodust läbi ja kihutasid siis oma kallimate juurde tagasi. Varsti jõudsid ka alevist tagasi ka Ain ja Riina, kes rahulolevalt õllekoti tuppa taris. Aingi rüüpas kesvamärjukest, kuid Riinaga ta muidugi sammu pidada ei suutnud. Mõne tunni pärast oli Riina taas silmini täis ja tuigerdas magama.
Eglele ja Ainile meeldis meie juures väga, eriti seetõttu, et nad said vabalt kahekesi olla ja keegi ei keelanud neil õhtul koos kaksikute tuppa magama minna.
Õhtul istus Valli üksinda köögilaua taga, ees tass teega, ja mulle tundus, et ta nukrutses.
„Kas midagi on pahasti, Valli?“ küsisin tema kõrvale istudes.
Valli tõstis pea.
„Ei, ma meenutasin möödunud elu ja seda, kui palju ma kannatama pidin. Lausa uskumatu, et nüüd on kõik hästi ja ma ei pea enam midagi kartma. Ma ei jõua