Mis tähtsust sel on. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
on hea öelda, aga…“ torises tema ja ma sain aru, et probleem oli taaskord rahas. Lauris polnud nõus ehitama ämmale samasugust kasvuhoonet, nagu ta oli lasknud emale püsti panna. Nüüd lootis Lilit, et mina finantseerin tema lillekasvatuse püha ettevõtmist. Mina olin Kady kasvuhooneehitusest juba tüdinud, sest mul oli veel selgelt meeles peenkruus, mida olin aidanud laiali lükata. Ütlesin seda ka Lilitile ja lõpetasin kõne.
Valli tuli ja teatas, et hommikusöök on valmis ja et Rita tunneb ennast kehvasti ning oli läinud üles pikali.
„Mis temaga on?“ küsis Priit ehmunult.
„Ei tea,“ vastas ta ohates ja läks tagasi toa poole. Meie lõpetasime töö ja pesnud käed puhtaks, läksime samuti tuppa. Huvitav, kas tegemist on mingi epideemiaga ja varsti oleme me kõik pikali maas?
Ritat tabas sama tõbi mis Kadytki ja õhtuks oli tüdruku seisukord üsna kehv. Kadakamarjal oli nüüd topelt tegemist ja ta käskis meil Rita Kady tuppa paigutada, et tal oleks lihtsam neid jälgida. Priit ja mina tegimegi seda ning ma mõtlesin hirmuga, mis Synnest ja kaksikutest saab, kuna nad olid Kadyle suust suhu hingamist teinud. Kuigi Rita polnud kellelegi hingamist teinud, aga jäi ikka haigeks. Mis siis veel neist saab!
Valli istus Rita voodi ääres ja nuttis seal seni, kuni Kadakamari ta minema ajas.
„Ulgumine ei tee asja paremaks. Pead tugev olema, siis saab ka Rita sinult jõudu, sest sa oled tema ema,“ käratas ta küllaltki tõredalt Vallile ja asus taas loitsima. See tõi pisut leevendust, kuid oigeid kuuldavale toova piiga seisukord oli ikka raske.
Priit helistas Oliverile ja varsti oli mudane ning hingeldav poiss Kurrul. Rita juurde Kadakamari teda muidugi ei lasknud. Poiss istus kööki ja jäi ootama. Aeg läks omasoodu ja me ei teadnud, mis edasi saab. Muidugi olin ka mina samamoodi mures nagu teisedki, kuid katsusin jääda rahulikuks.
Varsti tuli Artur koos Katriniga meid vaatama, sest mees oli talle rääkinud, et Kady on raskelt haige. Vanal naisel oli kaasas suur purk mett. Neil endal mesipuid polnud, ilmselt olid nad selle kelleltki külast saanud.
„Mesi on haigetele hea,“ ütles Katrin ja pani purgi köögilauale.
Valli pakkus neile teed ja kooke, mida ta oli jõudnud küpsetada sel ajal, kui meie kasvuhoones toimetasime, aga õhkkond oli meil rusuv. Ikkagi raskelt haiged majas ja keegi ei teadnud, kas nad saavad terveks või mitte.
Lauris tuli. Ta astus vaikselt tuppa ja vaatas mulle küsivalt otsa.
„Parem. Nüüd jäi Rita haigeks,“ sõnasin.
„Persse,“ vandus poeg ja istus köögilaua taha. „Mis jama see lahti on?“
„Ei tea,“ vastasin.
Kadakamari oli terve õhtu haigete juures. Alles päris hilja tuli ta välja ja nähes meid köögilaua taga ikka konutamas, lausus ta:
„Neile on vaja pagana rahu ja mingit mürtsu ei tohi olla. Rita on tiba traksim ja plikast saab asja, kui põdema ei jää.“
Me noogutasime tummalt. Olime valmis tegema kõik, et nad ainult terveks saaksid.
Linnast naasnud Synne ehmatas meie laatsaretti nähes. Me läksime üles ja ta rääkis mulle lühidalt olukorrast firmas, kus keegi raha vasakule kantis. Esialgu oli selgusetu, kes sellega seotud oli ja kuhu raha läks, kuid asja uurisid mitu inimest. Synne mainis, et ilmselt läheb tal suli kindlakstegemiseks ka minu ja veel mõne inimese abi vaja, kuid ei selgitanud midagi lähemalt.
Siis helises telefon ja meid kutsuti esinema, kuid ma ütlesin ära, kuna üks meie Siilikeste põhisoliste on raskelt haige, kuid helistaja käis peale öeldes, et tal on pulmad ja see on ainulaadne elusündmus ning ta tahab, et just meie seal mängiksime.
„Käime ära,“ sosistas Synne, kes kõnet pealt kuulis.
„Aga Priit, Valli ja Oliver… Kas sa arvad, et Valli tahab oma tütart üksinda jätta?“ sosistasin vastu.
„Küll ma nad nõusse räägin,“ lubas Synne.
„Olgu, me tuleme,“ andsin lõpuks nõusoleku ja me lõpetasime kõne. Pidu oli Mõisakülas. Pulm küll, aga osalt oli see ka nagu avalik kontsert ja kellelgi polnud keelatud sinna tulla.
Ma rääkisin Vallile ning Priidule loo ära. Pärast pisukest arupidamist nõustusid nad osalema. Ka Oliver polnud vastu. Ainus probleem oli, kes koduhoidjaks jääb sel ajal, kui Kadakamari haigetega tegeles. Ma võtsin telefoni ja helistasin kaksikutele.
„Muidugi me tuleme!“ hõiskas Gaili.
Nii sai seegi mure murtud, kuid kohe tungis uksest sisse uus häda. Tuppa vaarus Riina nagu tavaliselt oma keskkaalutus seisundis.
„Ta petab mind!“ röökis naine ja prantsatas toolile. „Ma annan talle peksa!“ lõugas ta. See oli muidugi vähe tõenäoline, sest Rets oleks temast endast teinud hakk-kotlette.
„Ole vait, Riina!“ keelasin ja rääkisin talle haigetest. Hetke vaatas ta mulle arusaamatuses otsa, kuid pikkamisi jõudis talle midagi kohale ja ta tõmbas tooni vaiksemaks. Nüüd oli meil kaelas ka see nuhtlus, kes hakkas kohe oma haledat elu kurtma lootuses, et sõidan alevisse õlle järele. Otsustasin seda ka teha, sest kui Riina on täis, siis ta magab ega löö lamenti. Koduhoidjat temast muidugi polnud, see oli igatahes selge. Vähemalt sellises seisundis küll mitte. Isegi meie koer Polly oleks etem olnud.
Priit tahtis minuga kaasa tulla, kuna tal olid sigaretid otsas ja tal oli vaja varusid uuendada. Ronisime autosse ja ma panin autole hääled sisse.
„Sul on ikka paras jama,“ nentis Priit, kui juba alevisse jõudsime.
Noogutasin ja ohkasin.
„Aga teeme homme ikka kontserdi ära. Oh issand!“ oigasin, sest nägin, et eemalt tuli pori sees ukerdades vanem kõhnapoolne ja väikest kasvu mees, kaabu peas. See oli Synne isa. Kas täna ongi selline päev, kus õnnetused uksest ja aknast kolinal sisse sajavad, mõtlesin tusaselt.
Pidasin auto kinni ja vanamees tundis mu kohe ära. Kutsusin ta autosse ja seletasin talle, et kõigepealt käime alevis ja alles siis sõidame koju tagasi. Vanal Ivanil polnud selle vastu midagi. Nähes poes, mille järele me olime tulnud, hakkasid ka vanamehel neelud käima. Raha oli tal vähe ja õnnetu näoga luges ta sente.
Mul hakkas temast kahju ja ma ostsin talle paar õlut. Synne isa nägu läks kohe palju selgemaks ja ta tänas mind. Saime õlled ja ka muu vajaliku.
Sõitsime koju tagasi. Kuna kaksikud polnud veel tulnud, saatis Synne isa ja Riina kaksikute tuppa, pani seal neil teleka mängima ning nad hakkasid õlut timmima. Ammuste tuttavatena olid nad seda ennegi teinud. Kuigi Riina vene keelest eriti aru ei saanud, aga miimika ja žestide vahendusel sujus nende suhtlus päris kenasti.
Kadakamari ei pööranud meie sehkendamisele vähimatki tähelepanu. Tema tegeles haigetega ja kui ta kööki tuli, siis tundus, nagu viibiks ta mingis unenäolises seisundis. Pärast loitsude lugemist oli ta peaaegu transis.
„Oh jumal küll, oh jumal küll!“ ahastas Synne ja vaatas korraks üle ukse isa poole. Mina võtsin oma hommikumantli, käterätiku ja läksin konnatiiki. Külm vesi oli kõige parem lohutus igasuguste hädade vastu, olin veendunud. Pärast suplust oligi mu enesetunne hoopis parem ja reipam.
Õhtul tegime proovi, kuid ega siin enam midagi suurt proovida polnudki, sest olime juba nii palju mänginud, et võisime une pealt kontserdi lahti lüüa.
Mõisakülas sättis Lauris kiiresti pulmamajas võimenduse üles ja meie panime pillid häälde. Tegime enne kontserti veel välknõupidamise ja leppisime esinemistaktikas kokku. Ruum oli üsna suur ja kui me olime saanud hakkama ka küllaltki kitsukestes baarides ja kõrtsides, siis siin polnud üldse probleemi. Tõmbasime kaabud pähe ja läksime peale. Pärast esimest lugu rahvas juubeldas. Meil oli üks laul, mille me pühendasime ka noorpaarile:
„Sind suudeldes ei mõtle ma muust kui kevadisest aasast, mis lilli täis ja kus ma sind kohtasin,“ laulis Oliver ja mina irvitasin endamisi. Hakka nüüd naist ka veel võtma. Aga inimestele meeldis ja noorpaar oli vaimustuses.
Nagu