Mis tähtsust sel on. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
oskab tema selle kohta midagi täpsemalt öelda,“ sõnas Synne.
„Loomulikult,“ olin ma nõus.
Olime kindlad, et jala polnud mees siia tulnud. Sellepärast läksime võõrast autot otsima, mis arvatavasti pidi olema kusagil siinsamas lähedal. Enne kutsus Synne välja politsei, aga mina helistasin Laurisele.
„Paps, see on uskumatu, aga kõik haiged on jalul. Isegi ema. Ta on küll nõrk ja tuigub, aga suudab liikuda,“ rääkis Lauris õhinal.
„Ma sul tuigun!“ kuulsin ma Kadyt käratavat.
„Arvata on,“ kinnitasin, kuid rohkem ma pojale ei rääkinud. Keegi tahtis meid väga haigeks teha ja võib-olla isegi tappa. Millegipärast ei mõjunud see aparaat Synnele ja mulle, kuigi ilmselt olime just meie sihtmärk, haigeks jäid hoopis meie lähedased. Samuti ei mõjunud see põrgumasin Vallile, Priidule ja Oliverile. Esimene, kes langes, oli Kady. Gripp jah. Kukele need tohtrid!
Üsna varsti leidsime tõepoolest musta Audi ja uurisime sõidukit lähemalt. Mitte ühelgi külamehel polnud sellist ja arvata oli, et see kuulus tollele mehele, kes nüüd metsaservas lamas ja keda politseinikud uurisid.
Katsusin autoust ja avastasin, et see oli lahti. Kiiresti otsisin koos Synnega auto läbi ja mu kallis naine leidis auto kindalaekast mingisugused paberid, mis ta kiiresti endale põue peitis. Lõime uksed uuesti kinni ja tulime tulema. Enne silmitses Synne teraselt auto numbrimärki.
„See on firma auto,“ nentis ta.
„Millise firma?“ küsisin mõistmatult.
„Meie oma,“ ühmas naine ja vangutas pead. Selge siis, kust kohast ta meest teadis.
Lauris viis ema roosid linna ja tagasi teel tõi ka meie kallid haiged Kurrule tagasi. Poleks Kadakamarja olnud, oleks kogu lugu ilmselt mõne laibaga lõppenud, aga just tema hoidis halva energia eemal, nii et kõige hullem jäi tulemata. Kui ta tahtis hakata tagasi koju minema, palusid kõik jumalakeeli, et ta veel mõneks päevaks jääks. Kadakamari mõtles natuke ja sõnas siis:
„Mis ma teie raiskadega ikka teen.“
Ja jäi. Meil oli selle üle väga hea meel.
Ka Riina ja Synne isa toibusid tasapisi ja tulid tuigerdades kööki. Nad olid näljased, sest olid ju mitu päeva toitunud ainult odraleemest. Sellepärast kutsusime ka nemad sööma.
„Hinno,“ lausus Riina haledalt ja vaatas mulle sellise pilguga otsa, mis oleks isegi presidendil jalad nõrgaks võtnud, ainult mitte minul.
„Mida?“ küsisin.
„Kas pärast sööki poleks võimalik…?“
„Hea küll,“ ütlesin ainult ja minu kiire nõustumine isegi ehmatas Riinat, aga ma olin selle päeva sündmustest juba nii tüdinud, et ma lihtsalt ei viitsinud temaga jageleda. Teadsin juba ette, et nagunii oleksin ma viimaks järele andnud ja sõit oleks läinud Märjamaa Säästumarketi poole. Ka Synne lõi käega ja ajas isaga vene keeles juttu. Isa tahtis ema haual ära käia ja me lubasime seda järgmine päev teha. Ivanil oli selle üle väga hea meel.
Nüüd hakkas Kadakamari isegi suhtlema ja vaikselt vestles ta Valliga meist veidi eemal. Ma kuulsin vaid seda, et Kadakamari lubas Valli seljavalusid uurida. Vallil oli kunagi vägivaldne mees, kes oli teda peksnud, ja sellest oli ta saanud vist närvipõletiku või midagi taolist. Vahel olid tal nii ägedad valud, et pidi mõneks tunniks voodisse heitma.
Rita ja Oliver miilustasid omaette. Priit suhtus sellesse ükskõikselt, kuid Oliveri ema Linda oli poja armumisest kuuldes lärmi löönud ja arvanud, et pojal on veel vara naistega tegeleda. Oliver sellest muidugi ei hoolinud ja Ritalgi polnud selle vastu midagi. Valli oli esialgu ikka pisut endast väljas olnud, kuid hiljem siiski olukorraga leppinud.
„Mis mu roosidest on saanud?“ muretses Kady.
„Elus ja terved,“ ühmasin jopet ja autovõtmeid võttes, et alevisse sõita. Riina tahtis minuga kaasa tulla ja ma vaatasin naist kriitiliselt.
„Mine loputa nägu ära ja kammi juukseid,“ käskisin. Riina tormas mu korraldusi täitma.
Ka Priit ja Valli otsustasid meiega kaasa tulla. Valli tahtis oma maja kütta ja Priit samuti oma elamise üle vaadata. Ma viisin nad koju Märjamaale, ise sõitsin Riinaga edasi poodi.
Riina võttis oma õlled ja mina vaatasin niisama ringi. Kodus otseselt millestki puudust polnud, aga natuke maitseaineid võis ikka võtta. Seal ma siis kohtusingi vana koolivennaga.
„Hoi, Hinno!“ hõikas ta ja ulatas mulle oma käe. „Näe, kus trehvasime.“
„Marek, sina. No tere,“ vastasin ma sõbra kätt surudes. „Kuidas kulgeb?“
„Nii ja naa. Aga sa ise? Kas sa ikka maalid ja kasvatad oma poega?“
Muigasin.
„Poiss on juba suur ja elab oma elu, aga mina ikka vahel maalin, kui aega saan,“ tunnistasin tagasihoidlikult.
„Ja kas sa elad sellest ikka ära?“ muretses Marek.
„Vahel on kitsas käes, aga tulen toime,“ vastasin naerdes. Ma ei hakanud klassivennale rääkima, kuidas asjalood tegelikult on.
Rääkinud pisut ühest ja teisest, läksin ma maitseainete ja Riina õlle eest maksma. Juhtus aga nii, et tulime Marekiga poest välja ühel ja samal ajal. Lehvitasime teineteisele ja samal ajal vaatas ta üllatunult, kuidas ma kallisse Hondasse istusin. See oli ebamugav hetk, aga ma ei hakanud ju ometi mööda parkimisplatsi ringi tuiama.
„Kes see oli?“ küsis Riina juba autos pudelit lahti keerates.
„Vana sõber,“ mühatasin ja võtsin suuna tagasi Naistevalla poole.
Järgmisel päeval sõitsin koos Synne ja tema isa Ivaniga Rapla poole, sest isa tahtis minna oma naise ja Synne ema hauale. Ivan oli terve tee mõtteis ja vait, samal ajal vestlesin ma vaikselt Synnega. Ega temagi eriti roosilises meeleolus olnud, sest talle meenus lapsepõlv, ema ja kõik muu. Talle oli see raske aeg olnud. Ema pidi üksi kolme lapsega toime tulema, sest isa oli kusagil ilma peal.
Surnuaias läksime ema hauale ja Synne pani sinna lilled, mis ta ostnud oli. Nägin, kuidas Ivan kalmu juurde põlvitas ja mulle tundus, et ta nuttis. Ta armastas ikka veel naist, kelle ta juba aastakümneid tagasi hüljanud oli või vastupidi. Mina ju ei teadnud, mis nende vahel tookord juhtus, ja küsima ma ka ei hakanud. Ma seisin lihtsalt eemal ja jälgisin isa ning tütart, kuidas nad seal kahekesi olid. Ivan oli täna täitsa kaine. Tagasiteel ta küll palus, et ostaksime talle mõne õlle, ja Synnel polnud selle vastu ka midagi.
„Tegelikult tulingi ma selleks, et ema haual ära käia,“ rääkis Ivan vene keeles. „Emal oli ju paar päeva tagasi sünnipäev, ta oleks kuuekümneaastaseks saanud.“
Synne ema oli juba üle kümne aasta surnud, ta oli siit ilmast üsna noorelt lahkunud. Synne oli maininud, et emal oli olnud südamereuma ja neerud ei töötanud korralikult.
„Oleks saanud,“ kinnitas Synne, kes ise oli saanud nüüd kolmkümmend kaheksa.
Vanusest hoolimata nägi Synne väga hea välja ja keegi poleks ealeski tema tegelikku vanust osanud ära arvata. Synne ütles kord, et kui keegi hakkab talle vananemise pidu korraldama, siis laseb ta selle indiviidi maha ega tunne kahetsust ka. Sellepärast lasime tal endal toimetada ega kinkinud talle peale lillede midagi. Sellest hoolimata oli ta sünnipäev ilusasti, rahulikult ja mõneti isegi pidulikult sujunud, sest egas Rego ja Madis ju teadnud, kuidas Synne oma kodakondseid ähvardas, ja tulid ikkagi suure pakiga, mille sees oli hiiglaslik nukk.
„Las plika mängib natuke,“ sõnas Rego naerdes ja Madis noogutas. Kelly ja Jaanika hakkasid asjalikult toimetama ja Synne ainult sisises. Viimaks puhkes ta naerma ja taris suure nuku meie magamistuppa. Ühel ööl ma isegi ehmatasin, kui üles ärgates seda peletist nurgas nägin. Jah, tookord sujus meil pidu kenasti. Amatsooni mõõtu Jaanika, kes oli sobilik kaaslane oma hiiglasekasvu mehele Madisele, ja tilluke Kelly nagu nööpnõel Rego kõrval. Vahva pidu oli.
„Mis sa nii mõttesse jäid?“ küsis Synne mind