Mis tähtsust sel on. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
ei öelnud ära. Priit tahtis suitsu teha ja ma läksin temaga õue kaasa.
Varsti läks kontsert edasi. Trillerdasin kitarril ja Valli alustas võrratu häälega lugu jõekaldal ahastavast petetud armukesest, kes surmamõtteid vaeb. Inimesed kuulasid ja mõnel naisel olid isegi pisarad silmas, sest Valli dramaatiline hääl kõlas kui hõbekelluke. Kui Valli lõpetas, tõusis lauast üks vanem mees ja tuli tema juurde. Sügava kummarduse saatel ulatas ta Vallile pokaali veini, mille too ka vastu võttis. Ta rüüpas natuke ja asetas siis pokaali ühe laua nurgale. Alustasime uue looga, milleks oli nagu tavaliselt „Kord olid niidud“. Ka see meeldis inimestele väga.
Olin Laurisele sõnad peale lugenud, et ta alkoholiga ei liialdaks, ja noormees oligi täiesti kaine. Viimaks oli aeg sealmaal, et hakkasime otsi kokku tõmbama ja kuigi me polnud oma pulmakontserdist tahtnud teha mingisugust „sülti“, tegime lõppu ka mõned lõbusamad lood.
„Kõrrel end kord kiigutas rohutirts.
Viiulit saagis ja sülitas lirts.
Naiseta elu on teadagi kurb ning sellest pääsemiseks kõlbab vaid surm,“ laulsime kõik koos ja Valli tegi mõned kiired tantsusammud. Oliver ronis suure tammise laua peale, mis oli meie kasutada antud, ja etendas seal õnnetut rohutirtsu. See etteaste tuli noormehel vägevalt välja.
Inimesed naersid ja plaksutasid. Oliver oli tõesti vahva, lausa kaasasündinud näitlejaandega, tõeline talent.
Kui me lõpetasime ei tahetud meid kuidagi minema lasta, vaid paluti, et oleksime pulmapeol edasi. Lauris oleks ehk rõõmsalt ka jäänud, aga ma seletasin, milline haigemaja meil kodus on, ja viimaks lasti meid tulema. Inimestel oli nii kahju meie äraminekust ja paljud lahkusid samuti.
Koju jõudes nägime, et olukord oli hullem, kui oli olnud meie lahkudes. Nüüd olid ka kaksikud haigevoodis ja Kadakamari toimetas nende ümber. Riinast ja Ivanist polnud aga mingisugust kasu, sest nemad imesid oma õllevarusid ja olid korraliku vine all.
Vahetasime oma kostüümid koduriiete vastu ning pidasime plaani, mida edasi teha. Viimaks otsustasin ära käia Kasepalu Mardi juures ja ka temaga nõu pidada. Valli ja Priit tulid koos minuga ning Synne jäi Kadakamarjale appi haigeid põetama. No täielik jama ikka. Kui nii edasi läheb, siis…
3
Mart vaatas haiged üle, läks siis kööki ja istus laua taha. Ta jäi tükiks ajaks mõttesse, enne kui ta pilk selgines ja ta uuesti rääkima hakkas:
„Tegemist on millegagi, millega mina pole veel kunagi kokku puutunud. Teil on siin väga halb energia ja ma ei saa aru, mis selle allikas on. Soovitan teil haiged sellest majast ära viia ja vaadata siis, mis edasi saab,“ sõnas ta.
„Tähendab, sellel haigusel ei ole nime ega selget diagnoosi?“ küsis Synne.
Mart raputas pead ja tõusis püsti. Ta läks toast välja ja mina talle järele, sest pidin ta koju tagasi viima. Hea vähemalt, et ta niigi palju öelda oskas.
Tagasiteel helistasin Laurisele ja palusin tal bussiga meie juurde tulla, sest ainus koht, kuhu haiged viia, oli Vainu. Pidime nad aita paigutama, ehkki seal võis muidugi kitsaks minna.
Peagi oli Lauris kohal ja ütles, et oli aidas kütte sisse pannud. Eks tegelikult oli ju ait elumaja, mis oli kunagisest panipaigast ümber ehitatud. Talutasime ja tassisime haiged bussi ja sättisime nad võimalikult mugavamalt istuma. Sõitsime kõik Vainule ja mõistagi tuli ka Kadakamari meiega kaasa.
Sättisime haiged aita tubadesse laiali. Kuna seal oli meie kõigi ära mahutamiseks liiga vähe ruumi ning Priit, Valli ja Oliver tahtsid Kadakamarjale appi jääda, siis tõi Lauris Synne ja minu Kurrule tagasi, sest ka Kady rooside eest oli vaja hoolitseda.
Olime nüüd suures majas kahekesi, kui mitte arvestada Synne isa ja Riinat, kes mõlemad olid paraja auru all. Me polnud aru saanud, miks isa siia tuli, sest korteri ta endale sai ja kõik peaks justkui korras olema, aga küllap jõuame seda veel küsida.
„Kas sinu mõistus võtab, mis siin toimub?“ küsis Synne väsinult ja viskas ennast voodile pikali.
„Ei võta. Inimesed langevad jalalt nagu kärbsed ja keegi ei oska öelda, mis neil viga on. Energia jah. Enne oli ju kõik korras ja meie maja ümber oli hea energia,“ seletasin ja heitsin samuti pikali. „Ega sa ennast halvasti tunne?“ muretsesin.
„Ei, ainult väsinud olen,“ vastas mu kallim.
„Heidame siis magama,“ arvasin ja embasin naist. Ta suudles mind ja me pugesime teki alla.
Järgmisel hommikul läksin oma läpakaga alla ajalehti lugema ja kohvi jooma. Synne magas alles. Kiikasin korraks ka kaksikute tuppa ja nägin, et Riina ja Ivan alles põõnasid ning tõmbasin ukse uuesti vaikselt kinni. Istusin laua taha ja lugesin lehti. Siis võtsin rätiku ja läksin konnatiiki sulistama. Väljas alles ahetas ja Polly magas õndsalt oma kuudis ega pööranud minule vähematki tähelepanu.
Konnatiigist tagasi tulnud, panin penile süüa. Tegelikult poleks Pollyga ka siis midagi juhtunud, kui maja oleks paariks päevaks üldse inimestest tühjaks jäänud, sest koerale sai korralik ports ette pandud ja ta sõi alati vaid nii palju, et kõht täis oleks. Seepärast ei andnudki me talle vahel paar päeva süüa, aga loomapiinamine see polnud, sest Polly kauss ei saanud kunagi päris tühjaks. Kauss oli tal muidugi niisama suur, kui vanasti olid plekist silmapesukausid.
Tuppa tagasi jõudes avastasin laua tagant ka unise Synne, kes kohvitassi käes keerutas.
„Kummaline,“ ütles ta.
„Mis on kummaline?“ tundsin huvi, saamata aru, mida ta nimelt silmas pidas.
„Noh, see jama siin,“ lisas ta kohvi rüübates.
„Jah,“ kinnitasin ja võtsin lonksu oma juba jahtunud jooki. Panin tassi lauale ja läksin magamistuppa riideid vahetama. Sealt tagasi tulles mõtlesin minna Kady rooside eest hoolisema, sest väljas oli juba tasapisi valgeks läinud, ja Synne tahtis kaasa tulla. Ootasin siis ka tema ära.
Kasvuhoones oli mõnus ja soe. Isegi palav hakkas ja ma võtsin õhukese dressipluusi seljast. Sedasama tegi ka Synne. Nagu tavaliselt noppisime pungad ära ja kastsime siis lilli.
„Peaks Laurisele helistama, sest üksjagu õisi on jälle lahti läinud,“ mõtisklesin valjusti.
„Eks sa helista,“ vastas Synne ja jäi teraselt silmitsema midagi, mis jäi kasvuhoonest vasakule.
„Mis on?“ küsisin.
„Seal läheb üle põllu metsa poole üks mees. Ma ei tea, aga ta tundub mulle kuidagi kummalisena. Mine talle järele, aga nii, et ta sind ei märkaks,“ käskis Synne.
„Paljugi mis… Mõni talumees…“ puiklesin ja vaatlesin samuti meest. Tõdesin, et talumehe kohta oli ta natuke liiga peenelt riides.
„Mine! Ma tulen ka kohe järele,“ kamandas ta ja ma hiilisin kasvuhoonest välja. Läksin põõsaste ja puude taha varjudes salapärasele mehele järele ja kuna ma enamasti kõiki kohalikke teadsin, siis oli kohe selge, et kohalikuga küll tegemist polnud.
Mees läks ühe puu juurde ja toimetas seal midagi. Siis keeras ta ennast ümber ja tuli minu poole. Lootsin, et ta ei märka mind, aga ta märkas. Kiiresti oli mehe käes revolver ja ta tulistas mind. Minul polnud midagi, sest Synne eest saladuses hoitud püstol oli tuppa jäänud. Heitsin kiiresti lörtsi sisse pikali ega teadnud, mida edasi teha.
Kuulsin kahte kiiret lasku ja nägin, kuidas mees taarus. Hetke pärast kukkus ta pikali. Synne jooksis kiiresti minust mööda ja võttis maast mehe relva.
„Tule siia!“ hõikas ta mind.
Ajasin ennast sopasena maast üles ja läksin.
„Ma tunnen seda meest,“ sõnas Synne ja otsis ta läbi. Midagi erilist peale püstoli varupideme ta ei leidnud. Isegi dokumente mitte, aga mis neist dokumentidest enam, kui Synne teda teadis. Mind huvitas hoopis see, mida oli mees seal puu juures toimetanud, ja ma läksin asja uurima. Leidsin puuokste vahelt kummalise karbikese, millel vilkusid tuled ja külje peal oli lüliti. Klõpsasin lüliti välja ja tundsin korraga kummalist