Mis tähtsust sel on. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
usaldada, ja teie peale saan ma kindel olla. Kontorisse jäävad siiski veel mõned inimesed, kes aitavad teil toime tulla. Loomulikult maksan teile selle eest korralikku palka,“ rääkis Synne ja mulle tundus, et hetkel polnudki tegemist minu armsa koduse ja maalõhnalise kaasaga, vaid iseteadva ärinaisega, kes nüüd plaane tegi ja korraldusi jagas. Mõnes mõttes oligi see nii.
„Loomulikult ei saa te siin töötades teksades ja vabaajariietes ringi käia. Ülikondi siin jagub, nii et valige endale midagi meelepärast välja. Ka sinule, Valli, leiame üht-teist sobilikku,“ lausus Synne. Ta oli mulle ikka armas, aga tundus viibivat hoopis teises maailmas.
Seda, et siin kalleid riideid leidus, teadsin ma juba varasemast ajast. Priit ja mina otsustasime hommikul endale midagi selga vaadata, kuigi mul oli kahju loobuda armsaks saanud kauboiriietusest, millega ma tavaliselt siin olin ringi käinud ja millega kõik juba harjunud olid. Nüüd tuleb hakata mingiks kodukootud härrasmeheks ja…
Synne seletas meile üldjoontes töö põhimõtteid ja kinnitas, et midagi keerulist ei ole. Talle oli rohkem oluline meie kohalolek kui meie töö tulemused, sest sellega sai ka tema väike meeskond hakkama.
Õhtul saatsime Valli ja Priidu kõrvalkorterisse ning sättisime siis ise ka magama. Enne voodisse pugemist käisime veel duši all. Teadsin juba ette, et meil tuleb selles suures voodis hurmav öö. Nüüd polnud ta enam asjalik ärinaine, vaid jälle minu armas Synne.
Hommikul oleksime äärepealt sisse maganud. Valli ja Priit ootasid juba, kui meie end kiiruga riidesse panime ja tõttasime siis kõik koos kohvikusse einestama.
„Jookse nii, et kabjad maast lahti,“ ühmasin hingeldavale Synnele, sest lifti me ei kasutanud, aga maja oli suur.
„Ole vait!“ sisistas Synne.
„Ütle, Synne, kas me vahel ikka Kurrule ka läheme ning kas Priit ja Valli ka oma koju saavad?“ uudistasin.
„Muidugi, eks meilegi ole teinekord puhkus ette nähtud. Sellega võib aega minna, enne kui ma siinse jama ära suudan klaarida. Muidugi, meil on tegemist mitme rahvusvahelise korporatsiooniga ja ma ei tea, mida nemad võivad ette võtta, aga usun, et aja jooksul saame kõigile mahhinatsioonidele ja petuskeemidele jälile,“ seletas Synne kohvilusikaga vehkides.
Priit helistas korraks Oliverile ja uuris, kuidas poisil läheb. Kõik olevat korras ja Olle küsis, kas tema ja Rita võivad meile külla tulla.
Küsivalt vaatas Priit Synnele otsa.
„Tulgu, kui tahavad,“ lubas Synne. „Ma annan neile eraldi korteri ja nad võivad siin olla kuni Oliveri koolivaheaja lõpuni.“
„Aga…“ sõnas Valli etteheitvalt ja me taipasime, mida naine silmas pidas. Oliver oli ikkagi veel alaealine.
„Pole hullu midagi,“ rahustas nüüd Priit naist. „Küll neil endal mõistus peas on.“
„Loodame,“ sõnas Valli ohates ja rüüpas kohvi.
„Tegelikult kestabki koolivaheaeg veel ainult paar päeva,“ tõdes Priit.
Läksime kontorisse ja Synne näitas meile töökohad kätte. Igal laual oli arvuti ja me ei teadnud, mida me siin tegema peame. Tegelikult oli meie põhiülesanne jälgida ümberringi toimuvat. Me pidime silma peal hoidma inimestel, kes siin sisse-välja käisid ja dokumentidega sehkendasid. Minule said asjad üllatavalt kiiresti selgeks ja ka Priit hakkas mõikama. Ainult Valli tundis ennast nagu viies ratas vankri all. Kui ta oleks soovi avaldanud, oleks Synne ta loomulikult koju sõidutanud, aga Valli jäi siiski edasi. Küllap ei tahtnud ta Priidust eemal olla.
Pärast lõunat jõudsid Rita ja Oliver kohale. Nad helistasid torni ees seistes ja palusid et keegi neile vastu tuleks, sest nad olid ise ära unustanud, kuhu täpselt tulla, ja kartsid ära eksida.
„Mine sina neile vastu ja too nad üles,“ pöördus Synne minu poole. Võtsin oma turvakaardi ja läksin. Rita ja Oliver ootasid all vestibüülis ja ma kutsusin nad üles. Järgmisel päeval pidime nagunii sõitma Kurrule, sest isa Ivan ja Riina olid ikka seal ja Kadyl võis nende kahega raskeks minna.
„See maja on nagu terve linn,“ arvas Oliver, „siin võib tõesti ära eksida, kui teed ei tunne.“
Rita oli poisiga nõus ja ma juhatasin nad korterisse. Siis seletasin neile, kuidas kohvikusse pääseb, et nad saaksid süüa, kui tahavad, ja lippasin ise tagasi kontorisse, aga seal polnudki enam midagi teha ja Synne ütles meile, et on aeg lõpetada.
Korterisse jõudnud, helistasin ma Kadyle.
„Kuidas läheb?“ küsisin reipalt.
„Läheb ikka ka,“ torises Kady. „Ma tahaksin Pärnus ära käia. Gaili ja Maili on kodus, aga ma ei tea, kas neist on asja,“ kahtles naine.
„On ikka,“ olin veendunud. „Ega nad titad ole.“
„Loodame,“ vastas Kady.
Järsku mul sähvatas.
„Kuule, Kady, kui sa Pärnusse lähed, võta Synne isa kaasa ja vii ta ära. Mis seisus ta praegu on ja mida Riina teeb?“ pärisin.
„Vedelas olekus,“ tõdes Kady. „Nad kuramused käisid kahekesi Riinaga alevis ja tõid õlut juurde. Ma ei kujuta ette, kust nad raha said.“
„Mina jätsin neile, et neil igav ei oleks,“ tunnistasin.
„No aitäh sulle!“ õiendas Kady. „Vahi nüüd siin kahte lömmis nägu. Aga hea küll, ma võtan isa homme hommikul kaasa, kui ta juba kainem on,“ lubas ta rahulikumalt ja me lõpetasime kõne.
Rääkisin ka Synnele, kuidas kodused lood on, ja tal oli selle üle hea meel, et isa sedasi tagasi koju saab. Mida Riinaga ette võtta, ei teadnud me kumbki. Loodame, et midagi hullu ei juhtu. Rets oli juba harjunud tõsiasjaga, et ta kallike aeg-ajalt meie juurde õlletuurile kadus.
Õhtul istusime kõik koos meie apartemendis, hiigelsuur televiisor taustaks mängimas, ja arutasime olukorda.
„Tornis on tekkinud omavahel rivaalitsevad grupid, kes püüavad üksteist paljaks koorida. Usun, et nad on ka meid sihikule võtnud, sest meile kuulub üsna suur osa aktsiatest ja neil on himu sellele käpp peale panna. Meie firma käive on üks suuremaid siin,“ selgitas Synne.
„Mis saab sinu teistest osakondadest, me ei jõua neil kõigil ometi silma peal hoida,“ avaldasin arvamust.
„Õigus, ei jõua,“ kinnitas Synne, seades end mugavamalt istuma. „Kuna kõik nad alluvad meile, siis ükski otsus ja dokument ei lähe läbi meie heakskiiduta. Igal asjal peab meie resolutsioon peal olema.“
„Mis värk selle tapva vidinaga seal puu otsas oli?“ uurisin edasi.
„Kui meie oleksime surnud, vahetunuks firma juhtkond ja otsustamisõigus oleks läinud nii-öelda pärijatele. Minu arvates ongi need „pärijad“ selle kõige taga, aga kindlaid tõendeid mul pole. Seepärast peamegi välja selgitama kõik kahtlased mahhinatsioonid ja valeülekanded,“ seletas Synne.
„Kui me midagi leiame, mis siis saab?“ uurisin ma edasi.
„Siis saame süüdlase kätte. Küll see võrk siis hargnema hakkab. Meie tabatud mees oli ühe meie töötaja abikaasa. See töötaja on nüüd juba kindlas kohas ja asja uuritakse. Selle aparaadi viisin spetsialisti kätte uurida ja täna sain teada, et see karp tekitab tervisele kahjulikke laineid, mis mõjutavad meeleolu ja immuunsüsteemi ning inimene haigestub, aga põhjust tavaliselt ei leita. Aparaadi tööaeg on üsna piiratud ja aeg-ajalt tuli sel akut vahetada. Meie sattusimegi just siis sellele mehele peale, kui ta tuli uut akut tooma. Aga lähme nüüd magama. Ma olen juba üsna väsinud,“ sõnas Synne ja me läksime laiali. Pugesime magamistoas laia voodisse ja uinusime.
Veel üks tööpäev ja õhtul sõidame koju. Uurisin just ühte aruannet ja äkki taipasin, mis toimub ülekannetega. Numbreid tuli võrrelda deposiidi ja jäägiga.
Äkki tormas kontorisse ehmunud Oliver.
„Rita on kadunud!“
„Kuidas kadunud?“
„Läks