Reis Tjan-Šani. Pjotr Semjonov-Tjan-Šanski
Читать онлайн книгу.
alguse peamiselt Uraalis või Altais, ja kohtamata madalikule väljudes diluviaalsete vete poolt sisse uhutud nõgusid, millest Euroopa-Venemaa Sarmaatia tasandik on rikas, voolavad mööda madaliku enda pinda, kaevates pehmesse ja kobedasse pinnasesse endale madalavõitu sängid. Seejuures suruvad nad pidevalt (Baeri seaduse järgi) vastu oma parempoolset kallast ja seda uhtudes muudavad selle järsuks ja mägiseks, nii et see eemalt vaadates omandab kõrgendiku ilme, kusjuures horisondil on tema profiil sirgjooneline.
Omski taga, niinimetatud Baraba stepis kohtasin ma minule veel uut, kolmandat stepitüüpi. See oli samuti tasandikuline stepp, kus niidualad vaheldusid lehtmetsatukkadega (kolokitega), kuid peale selle iseloomustab Baraba steppi vooluvete puudumine ja enam-vähem ulatuslike mageveejärvede domineerimine.
Lõpuks, neljandat ja minule täiesti ootamatut stepitüüpi kohtasin ma Irtõši taga, sõites Semipalatinskist Ajaguzi. Teekonnal läbitud Kirgiisi stepil oli Sarmaatia mustmullatasandiku steppidega ainult üks ühine joon, ja nimelt metsataimestiku täielik puudumine ja rohttaimede küllus. Rohttaimestik on ebatavaliselt lopsakas kevadel ja suve algul, kõrbeb täiesti ära sügisel, aga talvekuudel katab seda lumevaip, mis on niivõrd õhuke, et kariloomad, kaapides sõrgadega lund, leiavad endale rohisööta ka neil talvekuudel. Kuid Kirgiisi stepi kõige hämmastusväärsem erinevus meie Lõuna-Venemaa steppidest seisab selles, et esimese horisondil kerkivad väga sageli kõvadest kivimitest kõrgendikud, mis koosnevad kord ümaratest kuplikujulistest porfüürküngastest, kord teravalt piiritletud graniitseljandikest. Vooluvete poolest on Kirgiisi stepp erakordselt vaene, aga tema kõvadest kivimitest kõrgendikel esineb lätteid ja allikaid; stepis endas leidub ka järvi, kuid need on peaaegu alati soolasevõitu veega. Taimestik ise, mis koosneb tihti lopsakatest rohtudest ja põõsastest, on hoopis teistsugune kui meie steppides, sest Kirgiisi stepi flooras on ülekaalus mitte Euroopa vormid, nagu meie Siberi steppides, aga juba puht-Aasia vormid. Seega erineb see neljas stepitüüp meie Kesk- ja Lõuna-Venemaa stepitüübist veelgi rohkem kui mõlemad Siberi tüübid.
Mida siis lõppude lõpuks mõistab vene inimene nimetuse all stepp? Nähtavasti ulatuslikke tasandikke, kus on rikkalik rohttaimestik ja mis on kultuurist veel puutumata. Seejuures ei ole stepi mõistega vastuolus ei kõvadest kivimitest mägedegruppide ja seljandike olemasolu (nagu Kirgiisi stepis) ega metsatukad, mis koosnevad lehtpuuliikidest, nagu seda võib tähele panna Išimi ja Baraba stepis. Niisutus on stepi eksisteerimise vältimatu tingimus: veetu stepp lakkab olemast stepp ja muutub kõrbeks. Ent stepi niisutus võib olla väga erisugune. Steppi võivad niisutada jõed, mis voolavad kas täiesti tasasel stepipinnal või enam-vähem sügavates nõgudes. Lõpuks, stepis võib vooluvesi ka hoopis puududa, kui seal esinevad mageveelised või soolase veega järved. Ent veelgi tarvilikum on, et steppi kataks talvel lauslumikate, mis moodustab stepi vältimatu koostisosa, sest selle lumivaiba sulamine taastab taimkatte, mis on stepi peamiseks iseloomujooneks.
Pöördun tagasi oma 1856. aasta reisi juurde.
Ajaguzi (hiljem Sergiopoli) linn asus samanimelise jõe parempoolsel kaldal; jõe laius oli siin kõigest kümme meetrit, aga ma rõõmustasin ka selle tühise jõekese üle, sest see oli esimene voolav vesi, mida ma nägin kahesaja seitsmekümne versta järel Irtõšist alates, ja seejuures kuulus ta juba Balhaši järve basseini.
Ajaguzi linn oli algselt ehitatud umbes kolmkümmend versta piki Ajaguzi jõekest ülespoole, kohale, kus jõega lõikus karavanitee, kuid varsti pärast seda, kui sinna oli linn rajatud, läks karavanitee linnast kõrvale ja hakkas jõekest ületama kolmkümmend versta allpool. Siis viidi ka linn sinna üle, s. o. tema praegusele asukohale, kuid karavanitee pöördus jälle oma vanasse kohta tagasi. Kuid linn ei tahtnud enam edasi-tagasi kõlkuda nagu kellapendel ja jäi oma teisele kohale paigale. Ajal, mil ma linna külastasin, oli ta niivõrd armetu ja tühine, nagu ei ükski teine vene linn, mida mina näinud olin. Linn oli ehitatud tühise jõe, mis oli kõikjalt koolme kaudu läbitav, madalamale kaldale ning koosnes bastionide ja kurtiinidega kindlusest, mis oli juba kokku varisemas ning mille sees asusid mingid kroonuhooned (kasarmud, haigla ja pooleliolev telliskivist kirik). Õigupoolest koosnes linn ühestainsast laiast tänavast säherduste madalukeste samantellistest majakestega, et nende akendel seisvate elanikega rääkides tuli kummarduda. Linnas ei olnud mitte ühtegi poodi: ainus pood, mis oli lühikest aega töötanud, suleti, sest, nagu pankrotti läinud poepidaja väitis, ei tahtnud keegi kaupade eest raha maksta, vaid kõik nõudsid nende andmist tasuta!.. Jõe teisel kaldal tõusid kivised künkad, millel õhtuti ulgusid hundid ja paistsid isegi nende pimeduses hõõguvad silmad. Ma peatusin linnas jõuka kasaka väikeses, aga puhtas ja hästi valgendatud majakeses, ja viibisin siin kogu järgmise päeva, veetes siin kaks ööd. Selline puhkepäev oli hädavajalik, peamiselt selleks, et korrastada ja pakkida mu rikkalikke geoloogilisi ja botaanilisi kollektsioone. Ilm oli kuum: kell 7 hommikul oli varjus 15° ja kell kaks päeval 21,5°, aga kell üheksa õhtul veel 19°.
Minu 8. augusti peaekskursioon suundus piki üht Ajaguzi jõeharu üles, kus linnast kuus versta kaugemal paiknesid lubjakivimurrud, aga linnast kolme versta kaugusel oli telliskivivabrik, kus toodeti telliskive kiriku ja linna komandandi (komandandiks oli kasakajessauul) maja ehitamiseks. Minu külastatud küngaste taimestik oli väga vaene, aga maapõuevaradest ei olnud Ajaguzi ümbruses nähtavasti puudus: mulle toodi suurepärase grafiidi näidiseid, mis olid leitud neljakümne versta kaugusel linnast, Ajaguzi suubuva jõekese ülemjooksult, ja kivisöe näidiseid, mis ladestusid umbes seitsmekümne versta kaugusel linnast sellessamas suunas.
9. augusti varahommikul, pärast teist Ajaguzis veedetud ööd, asusin teele Kopali linna suunas. Esimesed neli küüdivahet (üle 100 versta) kulgesid piki Ajaguzi jõge, millest me kordagi koolme kaudu üle ei sõitnud. Jõge saatis üsna tasane stepp; mägesid ei olnud näha. Piki jõge kasvasid puud, peamiselt hõbe- ja erilehelised paplid (Populus alba ja P. euphratica). Ajaguzi järel neljandas postijaamas, Malo-Ajaguzis, jätsime Ajaguzi jõe maha ja pärast kaht küüdivahet (umbes 60 versta), mis me läbisime juba öösel, jõudsime 10. augusti koidikul mind huvitavasse Arganati piketti.
See pikett asetses kuristikus väikeses mägederühmas, mis koosnes musta ränikilda kaljudest, mida porfüür oli järsult üles kergitanud. Kuristikus, piketist mööda, voolas puhta veega läte. Tee läks mööda seda kuristikku ülespoole. Ma peatusin piketis, et istuda ümber ratsahobusele ja võtta kahe kasaka saatel ette ekskursioon pilliroostikku, mis ääristas Balhaši järve, mis soodsa ilmaga oli piketist nähtav. Kui me olime piketist välja sõitnud ja liikunud mõned verstad Balhaši suunas, kogunesid kahjuks pilved igast küljest kokku ning hakkas sadama tugevat vihma, mis leotas meid üdini märjaks. Ekskursioon nurjus ja me pidime pöörduma piketti tagasi. Ma istusin tarantassi ja otsustasin jätkata teekonda Kopali suunas. Kahe küüdivahe järel (65 versta) jõudsin Lepsa jõeni ja ühtlasi Lepsa piketi juurde. Lepsa jõgi oli esimene tähelepanuväärne jõgi Semiretšjes. Kui me jõe äärde saabusime, oli vihm juba lakanud ja ma võisin korjata kenakese kogu Semiretšje floora huvitavaid taimi. Jõgi oli meetrit nelikümmend lai ja kiire vooluga; me ületasime selle praamiga. Teisel kaldal asus Lepsa pikett. Lepsa jõe taga levis ulatuslik liivastepp, aga piki jõe kaldaid kasvasid puud: vitspajud (Salix viminalis) ja paplid (Populus laurifolia).
Seda paikkonda elustas rikkalik ornitoloogiline fauna. Siin me nägime esmakordselt stepikanu: nii nimetasid kasakad iseloomulikku Kesk-Aasia lindu, mis on muide omane ka Semiretšje loodusele; lindude süstemaatikas on selle nimeks Syrrhaptes paradoxus, meil aga sadža ehk kõrbepüü. Peale selle nägime hulgaliselt trappe ning küttisime edukalt põldpüüsid (Perdix daurica) ja stepipüüsid (Pterocles arenarius).
Selsamal päeval (10. augustil) ma ületasin ka teise tähelepanuväärse Semiretšje jõe – Baskani – Baskani piketi juures. Kui olin Lepsast kaks piketivahet (65 versta) edasi sõitnud, jõudsin kolmanda, Aksu jõeni Aksu piketi juures; siin ma ka ööbisin. Sel päeval läbisõidetud Semiretšje osale andis uskumatu võlu asjaolu, et kagus, Lepsa jõe lähteallikate suunas laius meie ees kogu ülevuses hiiglaslik lumine ahelik – Semiretšje Alatau, mis tõuseb madalast Balhaši-äärsest stepist kaugele igilume piiride taha veelgi järsemalt kui Alpid Lombardia tasandiku poolt küljest.
11. augustil, veetnud öö Aksu piketis ja sõitnud veel ühe küüdivahe (23 versta) Karasu piketini, hakkasin