Reis Tjan-Šani. Pjotr Semjonov-Tjan-Šanski
Читать онлайн книгу.
jätkub veel praegugi.
Ei ole kahtlust, et vene elanikkonna kogu paigustumis- ja paiknemisprotsess oleneb mitte ainult ümberasujatest endist ja otseselt nende omadustest, vaid sõltub veelgi enam asustatava maa kohalikest tingimustest. Mind huvitas eelkõige küsimus: kuidas paigustusid Siberi ümberasujad – kas üksikult (taludena) või enam-vähem koos, s. o. suurte asulatena. See küsimus lahenes kergesti Išimi stepi tüüpi piirkonnas. Siin, samuti nagu suuremas osas Euroopa-Venemaa kuivas kontinentaalses mustmullapiirkonnas, on elamine jõgedevahelistes rajoonides vee puudumise tõttu võimatu, ning seepärast võib elama asuda ainult jõgede ja mageveeliste järvede kallastele. Seejuures aga oli Siberi lõunapoolne, kirgiisi hordidega piirnev vöönd XVIII sajandil niivõrd vähe kaitstud nomaadide röövretkede eest, et talude elanike põllumajandus ei olnud garanteeritud laastamise vastu, ja venelastel tuli elama asuda suurte küladena. Seetõttu ei leidu Išimi maakonnas praegugi, alates selle maa asustamisest vene elanikkonna poolt, liiga väikesi asulaid: looduslikud tingimused ja maa ajalugu olid siin takistuseks talude või eraldi maatükkide tekkimisele.
Teistsugustes tingimustes olid Altai ümberasujad. Siinne loodus, kus leidus rikkalikult vett ja ehitusmaterjale, võimaldas elama asuda kõikjale ning ergutas talundipõllumajanduse arenemist; kuid sellele vaatamata paigustusid ümberasujad, kes hakkasid siirduma Altaisse XVIII sajandi teise veerandi algusest alates, küllaltki suurte asulatena (15–30 talu).
Selle põhjuseks oli asjaolu, et esialgsel paigustumisel, kusjuures ümberasujad tulid siia kaugelt, ei olnud võitlus looduse metsikute jõudude vastu üksikutele ümberasujatele (talunikele) jõukohane ja sundis neid nii kohalike rikkuste ekspluateerimiseks kui ka endakaitseks naabruses asuvate nomaadide ja ringihulkuvate muulaste vastu koonduma enam-vähem suurtesse asulatesse. Seda hõlbustas veel nähtus, et esimestel venelastest ümberasujatel, kes XVIII ja XIX sajandil Altaisse siirdusid, nagu näiteks vanausulistel ja kasakatel, olid tugevad liidud juba oma endistes elukohtades Euroopa-Venemaal või Uraalis.
Ümberasujate paigutamise esimene akt uuel hõivatud maal seisis enam-vähem koos paikneva asula ehitamises (seal, kus seda võimaldas vee ning ehitusmaterjalide, ja nimelt ehitusmetsa või vähemalt savi olemasolu), asula ümbritsemises ulatusliku taraga, mis tähistas ühismaavaldust esmaseks vajaduseks – ühist karjakoplit; seejärel aga koondati sellesse koplisse kõige väärtuslikum ja oma olemasoluks kõige hädavajalikum – kariloomad, et kaitsta neid röövloomade ja poolmetsikute nomaadide röövkäikude eest.
Alles oma paigustumise teisest aastast alates hakkas ümberasuja põldu harima, võttes endale maad ühisest maavaldusest, mille koloniseerimine toimus takistamatu hõivamise teel, nii palju, kui ta harida suutis. Ta puhastas selle taimestikust (metsast, võsast või rohust) põllu jaoks. Kõik teised sama küla elanikud austasid tema õigusi raadamisele, ja et keegi ei vaielnud nende õiguste vastu, siis ei olnud ümberasujal teatud ajani vajadust vallata uusi maid talude rajamiseks. Ta elas oma talus ja oma asulas edasi niikaua, kuni ei olnud maha jätnud oma ärakurnatud põlde, ja soetas endale talu (asundmaatüki) uuel kohal alles siis, kui ei leidnud uueks raadamiseks maad enam lähedalt ja kui selle rajamiseks oli tal tingimata tarvilik kas või ajutiselt elama asuda uude kohta.
Selliselt tekkisidki asundmaatükid ja nendele elama siirdumine, kuid mitte varem, kui mõni aasta pärast esialgset uuel maal või maakohal paigustumist. Ent niisugused teistkordsed ümberkolimised olid tingitud mitte üksnes majanduslikest kaalutlustest, vaid nende eesmärgiks oli mõnikord äraminek religioossete või muude tagakiusamiste eest, nagu see toimus Altais, kus vanausulised põgenesid «müüri taha», s. o. läbi mäeaheliku Buhtarma jõgikonda.
Altai külad, mida ma 1856. aastal külastasin, olid säilitanud kuni XIX sajandi keskpaigani oma esialgsed suured mõõtmed ega olnud killustunud ulgtaludeks; veelgi vähem võisid killustuda suured asulad piki suurt Siberi maanteed ja Išimi stepis, kus loodus ise ei luba, samuti nagu Venemaa mustmullapiirkonnas, elama asuda väikeste ulgtaludena väikestel lahktalukruntidel, mis siiski on võimalik mitte ainult Euroopa-Venemaa kogu madalal metsarikkal alal, alates Novgorodi-Venest ja Moskva tööstuslikust piirkonnast kuni Vjatka ja Permi kubermanguni, vaid ka meie Kaug-Idas – Baikali taga ja kuni Jaapani mereni.
Pöördun tagasi jätkama oma jutustust. 25. juulil, teisel päeval pärast meie saabumist Ridderskisse, võtsime Kopteviga ette ronimise Ivanovski belokile. Sõitsime koidikul oma ekipaažiga sinna, kus Gromotuhha jõgi väljub oma metsikust mäekitsusest orgu, milles ta Tihhaja jõega ühinedes moodustab Ulba. Istusime ümber ratsahobustele, kes meid siin koos teejuhtidega ootasid.
Esimene tõus oli väga järsk. Ligikaudu 250 meetri kõrgusel oru kohal nägin ma järskudel metsatutel nõlvadel esmakordselt taimi, mis kuulusid imepärasesse alpi altai floorasse. Need olid alpi altai maguna (Papaver nudicaule) suured kuldkollased õied, sinised emajuured (Gentiana procumbens) ja kiviriku (Saxifraga crassifolia) tumepurpurjad õied; viimase taime suuri ümaraid lehti tarvitavad kohalikud elanikud tee aseainena nimetuse all «kopori» tee.
Kui jõudsime metsaga kaetud mäeharjale, muutus tõus laugeks; seevastu oli mets vaevu läbipääsetav. Maharaiutud puud lamasid risti teerajal, mis kadus tihedasse padrikusse. Isegi metsalagendikel ulatusid rohi ja põõsastik ratsanikule vööni, kuid need taimed olid Euroopa tüüpi. Kui tõusime veel 130–150 meetrit, kadusid kased ja mets muutus täiesti okasmetsaks: kuusele ja männile lisandusid lehis ja siberi seedermänd. Aga seal, kus leidus järske nõlvakuid, millel puudus metsataimestik, katsid neid altai floora alpi rohud: helelilla kurekell (Aquilegia glandulosa), helekollane kuuskjalg (Pedicularis), erekollane lina (Linum sibiricum) ja kollane sibul (Allium flavum), sinised tondipead (Dracocephalum altaicum ja Dr. grandiflorum), põisrohu (Silene) ja jänesekõrva (Bupleurum) altai liigid ning mõned, muide Euroopa tüüpi, orhideed (Gymnadenia conopsea, Coeloglossum viride) ja teised.
120 meetrit kõrgemal hakkasid kaduma lehised ja kuused ning ka männid ise olid kaetud okastega ainult lääne- ja loodeküljest, kagu poolt aga olid kuivade kontinentaalsete tuulte mõjul täiesti paljad. Veelgi kõrgemal kaotasid männid puude ilme ja muutusid madalakasvulisteks naakjateks-maadjateks, mille vahelistel lagendikel ilmusid kõrgalpiinse iseloomuga altai taimevormid: madalakasvulised ja suurte, enamikus eredate õitega. Need olid kaljusid rüütavad drüüaste (Dryas octopetala) roosad ja emajuurte (Gentiana altaica, pratensis, glacialis, silvestris ja obtusa) sinised õied, kusjuures emajuurtest kõige peenem ja õrnem, Gentiana glacialis, sirutas end välja kaljupragudest. Neissamades pragudes pesitsesid valged ja kollased kivirikud (Saxifraga), patriinid (Patrinia rupestris) ja paljud korvõielised: õnnehein (Erigeron alpinum), soojumikas (Saussurea pygmaea ja S. pycnocephala) ja jänesekäpa (Leontopodium alpinum) valged karvased tähekesed.
Kui olime lõpuks pika kaarega lõuna poolt ümber Ivanovski beloki tipu sõitnud, ronisime üles tipule. Tipp, mis kujutas endast üsna avarat väljakut, koosnes arvukatest lamedatest graniitkaljudest. Selle väljaku servadelt avanev vaade oli erakordselt avar ja suurejooneline. Taamal piirnes Gromotuhha metsik mäekitsus Ulba belokite ahelikuga, millest tõmbasid endale erilist tähelepanu Prohhodnoi ja Rassõpnoi belok. Eespool paistsid Turgussunski belokid, aga vasakul läbi Ridderi oru oma imetlusväärses kauges sinas – Ridderi Sinjuhha ja Uba belokid; kahjuks olid sellal paljud mäed pilvedesse mähkunud. Kõikjal mäetippude põhjanõlvadel oli näha laiu lumevööte ja – laike, kuid lauslumikatet, nagu Altai Beluhhal või Tjan-Šanil, ei olnud neist belokitest ühelgi.
Me olime äsja Ivanovski beloki tipule jõudnud, kui tugev tuul kandis siia pilve, mis meid tihedasse udulinikusse mähkis. Mäetipu servalt leidsime laua, mille oli sinna paigutanud kuulus botaanik Ledebour; siin oli ta teinud oma mõõtmisi. Et ilm läks väga halvaks, siis ei saanud ma teha hüpsomeetrilist mõõtmist. Temperatuur langes 4 °C-ni, kuna Ridderskis oli olnud 14°.
Viibinud mäetipul ligi tunni, hakkasime juba tuunjas udus laskuma mööda järsku graniidist loodenõlva, millel laiade lumevöötide lähikonnas õitsesid lopsakalt kõrged alpi rohud: roosa kortuusa (Cortusa Matthioli) ja õrnvalge ülane (Anemone narcissiflora), Cladonia acutifolia, kukehari (Sedum elongatum), Gymnandra altaica, emajuured (Gentiana altaica ja G. glacialis)