Reis Tjan-Šani. Pjotr Semjonov-Tjan-Šanski
Читать онлайн книгу.
Vene kolonisatsiooni tähelepanu. Minu tee Kainski linnani, 480 versta, kulges piki Omi jõge. Esimesed kolmkümmend versta sõitsin ma mööda metsatut steppi, aga seejärel, jõudnud jõe paremale kaldale, kohtasin jälle väikeste kasetukkadega alasid – «kolokeid». Omi kõrge vasaku kalda uhtvagudes paistis veel sulamata lumehangesid. Stepis endas olid kõige iseloomulikumateks rohttaimedeks stepirohi (Stipa pennata) ja tuliürt (Phlomis tuberosa).
Neljandal juunil oli ilm tormine ja külm, sadas rahet. Maastik oli väsitavalt ühetooniline. Tee ääres olevad külad olid halvemini hoonestatud ja näisid vaesemana kui Tobolski kubermangus. Kainski linn, kuhu me neljanda juuni õhtuks sisse sõitsime, erines vähe suurtest Siberi asulatest: seal leidus vaid üksainus kirik, ehkki küla koosnes 470-st talumajandist ja seal elas ligi 2700 inimest.
Kainski taga läksin ma Omi jõest lõplikult lahku ja viienda juuni hommikul jõudsin juba Baraba stepi kõige iseloomulikuma osani, millele annavad peamiselt ilme järvede rohkus ja vooluvete peaaegu täielik puudumine. Teisel pool Uba jaama jäi teest vasakule taamale suur Uba järv. Madalat soist steppi kattis kase- ja pajuvõsa. Mõningaid metsalagendikke kaunistasid siberi kullerkuppude (Trollius asiaticus) tumeoranžid, tulevärvi kimbud. Steppi ilmus meie Euroopa-Vene tasandikule võõras roosa nurmenukk (Primula cortusoides). Kõige levinumaks põõsaks oli meie harilik läätspuu ehk kollane akaatsia (Caragana arborescens), mis, olles XVI sajandil Siberist toodud, täitis meie esiisade aedu.
Asjaolu, et Baraba stepis oli väga palju mageveejärvi, millel puudus äravool, oli vastuolus tollal geograafide hulgas levinud seisukohaga, et iga äravooluta järv muutub soolaseks. Selle küsimuse, missugustel tingimustel äravooluta järved võivad jääda magedaveelisteks ja missugustel tingimustel nad muutuvad soolasteks, võib ilmselt lahendada ainult siis, kui uurida tähelepanelikult ja seejuures võrdlevalt Baraba stepi mageveelisi järvi ning Kirgiisi stepi soolaseid järvi, ja ehkki Baraba steppi külastas ning uuris hiljem selline põhjalik teadlane nagu akadeemik Middendorf, jääb veel paljugi teha Kesk-Aasia järvede uurimiseks, millesse Vene Geograafia Selts on nii tähelepanelikult suhtunud ja suhtub kogu oma tegevuse viimasel kolmekümnel aastal.
6. juunil kell 9 hommikul hakkas majesteetlik Obi jõgi paistma suure tiheda männiku tagant, mis kasvas piki jõge. Tema liivastel kallastel ilmusid esmakordselt ka mõned siberi taimevormid: lopsakas purpurne lipphernes (Oxytropis uralensis) ja alpi kurelääts (Orobus alpestris), kuid männikus olid ülekaalus harilik euroopa palukas, mustikas ja sinikas ning teised taolised.
Obi ületamiseks kulus mul terve päev (6. juuni), alates kella poole kümnest hommikul kuni päikeseloojanguni. Et jõge ületada, selleks veeti lodi köie abil umbes üheksa versta vastuvoolu üles. Kogu selleks protseduuriks läks ligi seitse tundi. Alles seejärel me hakkasime sõitma risti üle Obi, kuid keset jõge jõudnud, üllatas meid tugev äike. Vihm, mida saatsid lakkamatud välgusähvatused ja kõva müristamine, ujutas meid üle. Suure vaevaga pääsesime kaldale, kus kõrgendikul asus suur Berdskoje küla kolme kirikuga.
Ob moodustab Barnauli ja Berdskoje vahel hiiglasuure kääru, mistõttu teel Baraba stepist Barnauli, mis asub Obi vasakul kaldal, pidime jõe ületama kahel korral. Berdskojes ma ei peatunud, vaid jätkasin oma sõitu läbi Obi kääru sees oleva ala, mille keskosas voolab Obi parempoolne lisajõgi Tšumõš. Kahjuks pidin ma läbima Berdskoje järel teise jaama – Medvedskoje küla – öösel. Muide, see künklik ja maaliline maastik huvitas mind väga, sest siin esines esimesi paljandeid Altai mägismaa kõvadest kivimitest (savikildad, kristalsed dioriidid ja konglomeraadid), mis kujutasid endast Salairi mäeseljaku jätku ja olid selle Obi kääru e. looke tekkimise põhjustajaks.
Kui ma 7. juuni hommikul Tšumõši jõeni jõudsin, leidsin siit samasuguse liivapinnase, samasugused okasmetsad ja samasuguse hariliku Euroopa-Vene taimestiku. Tsumõšist kuni teise üleminekukohani sõitsime läbi ligi nelikümmend versta; Obi juurde laskusime alla piki piklikku liivakinku, millel ma leidsin oma rõõmuks kolm mulle uut toredat Aasia taimestiku vormi: hundihammas (Astragalus sabuletorum), parkjuur (Statice Gmelini) ja lõhnav kollane päevaliilia (Hemerocallis flava). Obi ületamine ei olnud siin kaugeltki nii raske ja hädaohtlik kui Berdskoje juures; üleminekukohast jäi Barnaulini veel ainult kolmteistkümmend versta, ja kella kuueks õhtul olin ma linnas.
Barnaul asub Obi vasakul kaldal, kohal, kus temasse suubub Barnaulka jõgi; linn paikneb rohkem piki Barnaulka jõe vasakut kallast kui piki Obi. Kõik linna pikitänavad olid Obiga paralleelsed. Barnauli tehas paiknes tammil Barnaulka jõel, mis oli paisutatud suureks nägusaks tiigiks. Tammi kohal tõusis kõrgena ja üsna maalilisena jõe parem kallas, millele oli ehitatud kalmistukirik. Ühel linna väljakutest kõrgus graniitobelisk Altai mäetööstuse ettevõtete saja-aastase olemasolu tähistamiseks; peaaegu kogu väljakut ümbritsesid kivist kroonuhooned, kuid kõik eramajad, vaatamata mugavusele ja isegi luksusele, milles elasid mäeinsenerid, olid puust. Ajal, millal ma Barnaulis viibisin (1856. a.), oli siin ligi 1800 maja, aga mõlemast soost elanike üldarv küündis üle kümne tuhande.
Ma peatusin Barnaulis, nagu olin sõna andnud, mind lahkelt külla kutsunud V. A. Poletika juures. Tema kaudu tutvusin ma väga kiiresti kogu Barnauli seltskonnaga.
Ehkki Barnauli linn ei paistnud silma oma hoonete välise iluga, oli nende sisemuses seevastu kõik sisse seatud mugavalt ja luksuslikult ning kõik näis elurõõmsana. Seltskond, läbini samalaadne, koosnes väga hästi haritud kultuursetest mäe- ja metsaohvitseridest ning nende perekondadest, kes olid suurel määral omavahel sugulased, ning samuti kahest-kolmest kullatöösturiperekonnast; mõned neist kullatöösturitest olid omal ajal samuti mäeohvitserid olnud. Nad elasid lõbusalt ja isegi luksuslikult, aga nende pidudel ei olnud seda toorust, millega paistsid silma Lääne-Siberi Peavalitsuse liikmete orgiad Omskis. Altai mägiringkonna mäeinseneride esteetilised kalduvused avaldusid mitte üksnes nende tubade kaunis sisustuses ja nende daamide peenes riietuses, vaid ka selles, et nad tundsid nii teaduslikku kirjandust kui ka ilukirjandust, ja lõpuks Barnauli asjaarmastajate teatri õitsengus, kusjuures teatril oli isegi oma hoone. Paljudest mäeinseneridest, kes võtsid pidevalt osa asjaarmastajate etendustest, kujunesid enda kallal töötades peened, haritud näitlejad, kellest jäid mulle meelde mäeinsener Samoilov, kuulsa näitleja Samoilovi vend, dramaatilistes osades aga noor mäeinsener Davidovitš-Naštšinski. Mis puutub naisrollidesse, siis olid kaks inseneride abikaasat samuti väga väljapaistvad näitlejad.
Ühesõnaga, Barnaul oli tollal vaidlematult Siberi kõige kultuursemaks nurgakeseks ja mina andsin talle hüüdnimeks Siberi Ateena, jättes Sparta nime Omskile… Muidugi mõista oli nende linnade ja muistsete Kreeka linnade vahel erinevus, mis vastas XIX sajandi keskpaiga Siberis valitseva kultuuri erinevusele muistse Kreeka kultuurist. Niisamuti ei olnud Siberi Spartal oma sõjakate kommete tooruse juures spartalikku puhtust ja laitmatust, aga Siberi Ateenal olid oma tumedad küljed. Barnauli elu kirjeldamise juurde pöördun ma hiljem tagasi.
Altai mägiringkonna mäeülem polkovnik Andrei Rodionovitš Gerngross võttis mind vastu väga lahkelt ja mitte ainult ei teinud Zmeinogorski piirkonna ülemale korraldust anda mulle igakülgset kaasabi minu sõitudel Altais, vaid varustas mind ka telgiga, mis osutas mulle kogu minu reisi kestel Altais ja Tjan-Šanis suuri teeneid.
Tutvumine Barnauliga ja tema seltskonnaga, kelle hulgas tuli mul hiljem veeta 1856/1857. a. talv, samuti Barnauli mäetööstusega, linna huvitavate geoloogiliste, paleontoloogiliste ja arheoloogiliste kollektsioonidega ning uute suurepäraste kaardistustega, mis olid tehtud Altai mägiringkonnas M. N. Muravjovi initsiatiivil, aga samuti otsesed ettevalmistused minu varustamiseks võtsid minult poolteist nädalat, ja ma asusin teele alles 19. juunil.
Ma lahkusin sel päeval Barnaulist hommikul; sõitsin posthobustega, kuid mitte nii kiiresti, kui sellel maanteel on tavaline: selle põhjuseks olid peatumised, mis olid tingitud minu soovist põhjalikult tutvuda Altai-äärse maa iseloomuga. Kaks esimest küüdivahet kulges teekond paralleelselt Obiga, siis aga paralleelselt Alei jõega, läbi stepi, mida kattis lopsakas varasuvine taimestik.
Me sõitsime läbi kitsavõitu Alei jõe 20. juunil väga vara hommikul. Kalmõtskije Mõssõ postijaama juurest, mis asus Tšarõši jõe ääres, nägin ma esmakordselt sinetavas kauguses Altai mägesid. Esimesele kolmele «sopkale», mis