.
Читать онлайн книгу.
ja kust teise olemisviisi imesid kumas, oli suletud. Inglismaa oli lukku pandud ja võtit ei annagi vist parandada… See, et tädi nägu midagi ei reetnud, mingeid, ka kõige väiksemaidki üleelamisi ei väljendanud, vihastas: Kuradi Seeba kuninganna, kuradi jaanalind! Musutad teist nii, et sellel hing välja minemas, ja nüüd nagu ei mäletagi enam. Noh, muidugi võib öelda, et see musi ei loe tuhkagi – oma sugulase, ja veel topaka inimese antud, kuid ikkagi, ikkagi… Niisugused sündmused peaksid hoopis teisiti toimuma! Tõsi, iseenesest oli ju see sündmus siiski päris romantiline: metsa ürgsed soolakad lõhnad, mingid müstilised nägemused, raske, salapärastest tungidest sassiläinud naisterahvaihu…
Jah, aga lõppude lõpuks on ju mees tema, Karl, ning temal peaks olema õigus valida, keda ta suudleb ja keda mitte. Ei, selle kõige eest saab veel kätte makstud!
Aga asjalood arenesid tõepoolest nii, et teatud kättemaksu ja selle magusust oli Karl Mooritsal ette nähtud maitsta, ja veel üsna peatselt.
Nimelt jäi tädi Salme, Karli uurimisobjekt nr. 1, äkki seisma nagu post. Ja kui Karl temast mööda tahtis astuda, haaras Salme tal kõvasti käest kinni:
“Ää mine!”
Tohoh! Mis siis lahti on? Miks ei peaks ta minema? Tädi sikutas Karli käest – oi, kuidas poiss ei talunud füüsilist vägivalda! – ja osutas kõrgepingeliini postile.
“Tapab maha!” sosistas tädi ja hakkas taganema, poissi jõuga kaasa tirides. No see on juba liig! Ning ägeda tõmbega kiskus tubli, vahepeal natuke häbistatud vaimuvägede kindral, kes oma esimese lahingu tulemusi küll nähtavasti kroonikas vassima peab, end lahti. Mis see tädi küll pelgab? Et üks post kedagi hirmutada võiks, see käib ju üle mõistuse. Koeri ei kardeta, kuljuseid ja pasunaid, nagu selgus, kah, aga seda posti jõllitatakse võdisevi põlvi. Postikartus? Niisugusest sündroomist või luulust pole kuulda olnud. Professor Paldrock teda igatahes ei maini. Tema järgi võib karta suletud ruumi ja kõrgusi (äkki hüppan alla?), peeglit võib karta ja üle tühja platsi minna võib karta. Aga posti?! Ja siis märkaski poiss, et kõrgepingeliinile oli kinnitatud plekilatakas, mis kuulutas: “Ära roni! Tapab!” Seda, kas tädi Salme lugemisega toime tuleb, poiss päris kindlasti ei teadnud, sest raamatute vastu ei ilmutanud tädi kunagi küll vähimatki huvi. Ent hoiatussildil ilutses, kui nii öelda võib, suur must kolp, kaks ristatud sääreluud all. Must kolp välgutas valgeid silmakoopaid, ja risti läbi selle hauasümboolika kärtsatas veel ka üks vägev välk. Jaa, sihuke pilt võis küll hirmu peale ajada.
Kättemaksuhetk oli käes. Paari hüppega oli Karl posti juures ja tõstis käe, et seda keelust hoolimata puudutada. Tädi Salme karjatas, astus sammukese lähemale, aga rohkem ei julgenud. Igale on elu armas, ka hullule. Aga see, et sa siiski lähemale ei tule, pole sinust ilus, tädi, need koerad, keda Pavlov kondiga meelitas, et seejärel nende süljetilku kokku lugeda, oleksid suurele vene õpetlasele siiski hädas appi tõtanud, ja kui vaja, kas või oma elu ohverdanud.
“Ää putu, tapab maha!” kähistas tädi, ja see kähin oli võidumuusikaks Karl Mooritsa kõrvus. Nüüd on tema peremees! Lõpuks ometi. Ta pani käe juba üsna posti lähedale ja tädi hakkas kiledalt – muidu oli tal ju selline loid ja lopsakas althääl – karjuma, et tapab ja tapab. Ahhaa, nüüd on meil võimutäius käes. Karl köhatas hääle puhtaks ja alustas mõnulevalt monoloogi:
“Salme Leinemann! Teie, kes te hiljaaegu kasutasite oma väikese sugulase Karli juures vägivalda: eespool nimetatu pidi vitsa ähvardusel üht tobedat tantsu tantsima, mis tal pea uimaseks tegi ja ta kokkuvarisemiseni ära väsitas. Jah just, kokkuvarisemiseni, sest kokku ju varisetigi! Teie, Salme Leinemann, kes seejärel tema peale langesite ja iseäranis kõlblusevastasel viisil teda vägisi musutasite, mis noorele hingele võib kes-teab-mis imelikke tulemusi avaldada. (Kui ilusasti ja soravalt ta küll räägib, kuidas ta mõjutab!) Teie, kes te siiani nii kalailmeliselt kodu poole sammusite, küsimata, kas teie noor sugulane järsku ka haiget ei saanud, kas ta jalga ei nikastanud või põlve marraskile ei kukkunud, teie, Salme Leinemann, öelge: kas teil on häbi? On teil häbi?!”
Tädi ei saanud sellest jutust nähtavasti suuremat aru, mis kõnepidamise lusti – eriti meeldis Karlile tituleerida end nooreks või väikeseks sugulaseks – muidugi vähendas. See ilus ja väärikas kõne läks suurelt osalt tühja. Kui miski tõesti mõjus, siis ikka see posti peaaegu puudutav käsi. Ent sellest hoolimata jätkas Karl Moorits oma monoloogi.
“Nüüd olete te küll hirmu täis. Nüüd võiksin mina teid, Salme Leinemann, sundida hopakki või konnatantsu või ükspuha mis tantsu tantsima. Ja te kuuletuksite. Teie, vana jaanalind, teie, Seeba kuninganna, teie, vägivallatseja ja… noorukite võrgutaja, ma võiksin teid praegu ükskõik mida sundida tegema. Kuid… ma ei tee seda. Ma ei kiusa teid, kättemaks on mulle võõras!”
“Ma olen Leinemann jah,” ägas tädi, ning järsku hakkas Karlil tädist hale. Ta jättis oma ülipiduliku süüdistuskõne katki ja seletas tädile lihtsalt ja sõbralikult, et oht on üleval, nendes traatides; posti võib inimene rahulikult puutuda, ainult see, kes üles ronib ja traatidesse sattub, kõrbeb söeks, tõesti päris söeks. Nii on mõnegi montööriga juhtunud ja õnnetute vaimunõtrade inimestega, kes on tahtnud oma kurvale elule lõppu teha, mis pole muidugi õige, vähemalt seni, kuni elavad veel psühhiaatrid… Kui tädi aga posti otsa ronida ei kavatse – pilt ronivast tädist ajas muigama – , siis pole karta midagi. Ja seepeale puutus Karl naeratades posti – üleolevalt, enesekindlalt, isegi mõnevõrra heatahtlikult, sest see esmane tädi kiusamise soov oli ülenenud millekski õilsamaks. Tädi kiljatas läbilõikavalt, kuid nähes, et Karliga tõesti midagi ei juhtu, et too “vaene noor sugulane” ei kavatsegi söeks põleda, hoopis naeratab, hakkas kah nagu naeratama. Ning ta tuli ja puudutas oma neljanda sõrme ülipika küünega posti.
Muidugi ei juhtunud midagi, ja nüüd puutus tädi posti juba mõlema käega, mille peale ta pisut mõttesse jäi ja siis lausus enda kohta mõnevõrra ootamatu nendingu: “Julge mutt…”
See väljend ajas Karli turtsuma ning tema väärikus kadus. Kuid siis lisas tädi täiesti tõsiselt:
“Täna ei tapa… Täna ju maretapäev…” Selle peale ei osanud Karl kohe midagi kosta.
Nüüd astus tädi sammukese tagasi ja uuris pingsalt hoiatussilti ja hirmuäratavat kolpa.
“Ükskord on tapnd…” teatas ta.
Seeba kuninganna sammul
tädi asus koduteele,
enne siiski üle õla
heitis pilgu posti poole,
millel kolp ja säärekondid
ristirahvast hoiatasid.
Mis küll tema lauba taga,
tema koljukoopas toimus
teisest koljust ajendatult?
Meie ei saa iial teada.
Karl eks lontsind tädi kannul,
mõnevõrra nõutult mõtles:
“Huvitav, kas teiste naiste
keeltel on seesama mage,
imelikult mage maitse?..”
4
Aeg kui niisugune on iseäralik ja huvipakkuv kategooria, mille kohta paljud targad mehed on mitmeid teravmeelseid arvamusi väljendanud. Mõned on väitnud, et ta voolavat, teised jälle ei taha ühele immateriaalsele ilmingule sellist võimet lubada. Kahekümnendal sajandil on osatud aeg ja ruum ülikavalasti ja väga raskesti arusaadavalt omavahel ära paaritada, ning räägitakse täiel häälel aegruumist Meie igatahes leiame sellises olukorras mõistliku olevat aja kohta omi mõtteid mitte välja öelda, sest milleks küündimatustega lagedale tulla. Muud aga vaevalt loota oleks. See-eest me lubame endale aga kronometraalse sündmuste kulgemise siinkohal uljalt naksti! läbi lõigata; jätame Karl Mooritsa, selle mõnevõrra nõutu poisslapse, kes muide juba häbeneb oma tiraade nagu ka ülearu julmi mõtteid elektrisokist (selline meetod on muidugi olemas), koos tädi Salmega sinnapaika ning volksame üle paljude aastate otsemaid doktor Mooritsa kabinetti.